Mõjusad väljapanekud
Suurim näitustest, Vappu Thurlow kureeritud ?Lähenemised? avab ühtlasi uue regulaarselt toimiva näitusepaigana Estonia kontserdisaali jalutusruumi. Vaevalt et kontserdikülastajal on võimalus saada täit ja süvenenud ülevaadet väljapanekust, kuid üheksateistkümne valitud graafiku loomingule osalinegi lähenemine pakub kindlasti kunstielamuse.
Kõige mõjusamalt ja tasemelt ühtlasemas plaanis iseloomustavad eesti estambi põhisuundumusi kaks väljapanekut: Virge Jõekalda isikunäitus ja graafikute grupinäitus G-galeriis.
Virge Jõekalda kümmekond suuremõõtmelist teost, mis moodustavad näituse ?Vaikus?, on ülinapi kujundikasutusega. Võrreldes kahe aasta eest Caixanova rahvusvahelisel graafikabiennaalil esimese preemia saanud lehega ?Minu aed I?, on kunstniku valitud väljendusvahendid minimalistlikumad ja monokroomsemad. Ta nagu kompaks piiri, kui kaugele ses suunas minna, rajajoont siiski veel ületamata. Kaasaminek teostest kaikuva vaikse, kuid eneseusust kantud kajaga on võimalik. Helged tööd. Grupinäitusel G-galeriis esineb kaheksa eesti estambikunsti tippu kuuluvat meistrit: Vive Tolli, Vello Vinn, Silvi Liiva, Raul Meel, Mare Vint, Jüri Kass ja Ülle Marks ning Maria-Kristiina Ulas.
Kogu näituseketi puhul on piirdutud viimase kolme aasta sees valminud teoste eksponeerimisega, G-galerii väljapanekus (kuraator Loit Jõekalda) ulatub uute, tänavu loodud tööde hulk kolmandikuni. Valik on tehtud selliselt, et autorite kasutatud graafiline tehnika ei korduks. Näitusekülastajale esitatakse erinevaid graafikatehnilisi võimalusi kuivnõelast digitaaltrükini. Ja seejuures mitte ainult harjumuspärases väljundis: näiteks Raul Meel esineb kivilitodega sarjast ?Femina Pentagonalis?, Mare Vindi sari ?Müürid? on aga teostatud serigraafias. Mõne autori tehnikakasutuse vahelduvusele vaatamata võib esmapilgul tunduda, et meistrite looming pole läbi teinud mingeid muudatusi, sedavõrd äratuntavad on nende teosed. Süvenemisel on muidugi tabatav ka areng, kuid viimane on evolutsiooniline ega puuduta põhimist kunstnikuhoiakut. Tööde lähem iseloomustamine tähendaks seega paratamatult varem väljaöeldu kordamist. Võiks ehk üldistavalt sedastada, et kõik graafikud esinevad näitusel tuntud, heal tasemel. Välja arvatud vahest Vive Tolli, kelle kohta määratlus, et ta esineb varemtundmatul ja heal tasemel pole ehk liiast, sest tavalise ristkülikukujulise ning tasapinnalise töö asemel näeme temalt kolmemõõtmelist ja erikujulist söövitustehnikas kompositsiooni ?Tee teadmatusse?. Kindlasti ei saa Vive Tolli uue ja erilise crossover?i põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi tema edaspidise loomingu suhtes. Staa?ika kunstniku pidev teelolek ning muutumisvalmidus on aga igal juhul äramärkimist väärt.
Elujõuline graafikakultuur
Need kaks väljapanekut, aga ka kogu näitusekett näitab veenvalt, et meil on endiselt elujõuline, tugev graafikakultuur, estambikunsti ajas järjepidev kunstijõuline edasikandmine. Näitused kinnitavad, et kindlasti on neil kunstnikel head eeldused esineda tublilt rahvusvahelistel näitustel.
Ühtlasi võib tõdeda, et eesti tänases estambis pea puudub sotsiaalne anga?eeritus, tänase maailma painete ja ängide peegeldumine, ühiskonna valupunktidest lähtumine ning kunstnike vastavate hoiakute kirglik kuulutamine. Viimaste kvaliteetide puudumine tähendab aga seda, et ajal, mil tõmmatakse (järjekordne) jõuline eraldusjoon ?vana? ja ?uue? kunsti vahele, pole kahtlust, et eesti estamp on määratud jääma esimesena nimetatud poolde. Siinkohal julgeksin parafraseerida üht Friedebert Tuglase 1922. aasta ütlust kirjandusteose kohta, mis tänaseks on klassika. Kohandus graafika suhtes kõlaks nii: ?Eesti estamp ei või käesoleval silmapilgul eriti rõhutet huvi äratada, kuid ta ei kaota seda kunagi ka täielikult?.
Tänastele sotsiaalsetele valupunktidele vahetult reageeriv kunst ei pruugi olla kommunikatiivsem kunstniku siseilma refleksioonidele toetuvast kontemplatiivsest eneseväljendusest. Ja (lähi)tulevikus võivad viimasena nimetatud teosed olla sama tähtsad allikad meie aja hoiakute, mentaliteedi ja kultuurisuundumuste iseloomustamiseks kui aktuaalsete päevaprobleemidega seotud kunstitööd. Asjade seisust aruandmine ja asjaliku enesekinnituse tarbeks on näitusekett ilmselt tarvilik ning veenab, et eesti estambikunst elab. Mis siis, et sisepaguluses.