Kingitust on ikka tore saada, iseäranis siis, kui see pole pelgalt kinkija viisakusest või kohusetundest tulenev žest, vaid kingitus on tähtis ka kinkijale. Mahatma Gandhi läheb vaieldamatult korda India rahvale ja riigile. Tema 150. sünniaastapäeva tähistati igati suurejooneliselt, ka kultuurisfääris. Näiteks möödunud aasta Veneetsia kunstibiennaali India väljapanek oli üleni pühendatud talle ja tema pärandi tõlgendamisele.
Möödunud aastal tegi India suursaadik Eestis ettepaneku püstitada Tallinna India vabadusvõitleja ja oma riigi asutaja Mahatma Gandhi monument. Eesti pole ainuke riik, kellele midagi nii väärtuslikku kinkida tahetakse: Gandhi mälestusmärk avati näiteks Helsingi Allotria pargis pidulikult eelmisel sügisel. Kohal olid India ja Soome välisminister, Helsingi linnapea ja teised ametlikud isikud. Skulptuuri autor Gautam Pal on Indias lugupeetud meister ja teinud arvukalt Gandhi ja teiste riigitegelaste büste ja täisfiguure, mida võib peale India leida kõikjal üle maailma. Ilmselt on need leidnud oma paiga valitsuse suuremeelse kinkimisžesti tõttu. Pal tundub töötavat nagu konveieril. Teda võiks võrrelda sotsrealismi suurkujudega, nagu näiteks Aleksandr Laktionov, kes oli varmas on töödest koopiaid tegema. Ei tea küll, kas ka Tallinna kuju autor on Pal, kuid kuju pidi olema Helsingi omaga vägagi sarnane.
Ega Allotria park 185 sentimeetri pikkusest pronksmehikesest soome graniidist pjedestaalil midagi kaotanud: koertel üks koht juures, kus jalga tõsta, peremeestel koht, kus istuda. Selliste kujude juurde paigaldatakse tavaliselt ka pink või mitu. Aga ega ei võitnud ka. Vahest vaid diplomaatilises läbikäimises, kuid vaevalt sedagi. Läti näiteks keeldus India suuremeelsest kingitusest.
Ka südamest tulnud kingitustel on see varjukülg, mida vanemad inimesed juubelitest või pulmadest mäletavad: kõik kinkisid just samasuguse rösteri või, mis veel hullem, juubilar või värske abielupaar võis sedastada, et on suure hulga mittevajalike meenete „õnnelik“ omanik. Indias või vähemalt sealt pärit on palju suurepäraseid skulptoreid, kellel on avaliku ruumi kogemus. Võtame või Inglismaal elava Mumbais sündinud Anish Kapoori, kelle Gandhi tõlgendus oleks igale paigale auks ja uhkuseks.
Kuid küsimus ei ole ju ainult kingitavas pronksmehikeses, sest ega see tee halvemaks haljasala Sõpruse puiestee ja Ehitajate tee ristmiku lähedal. Vahest kaotaks uus kuju ise: veidi kesklinna poole jääv Tauno Kangro koll neelaks ta alla. Või äkki moodustaks Gandhi koos sealsamas asuvate paekivist dekoratiivsete vormidega vägivallatu rinde kolli vastu?
Tallinna avaliku ruumi kunsti peamine häda ei ole mitte selle vähesus, vaid ebamäärane paiknemine. Tundub, et linnal ei ole olnud, ei ole ega ole ka tulevikus ettekujutust, kus mingi objekt (kuju, monument, installatsioon) võiks paikneda. Sellest kirjutati juba 1970ndail, mõni südametunnistusega kunstiteadlane jätkab küsimuse tõstatamist siiani, kuigi ilmselt mõistab, et tegemist on don Quijote lootusetu võitlusega tuuleveskite vastu. Saatsin paar kuud tagasi Tallinna linnaplaneerimisosakonna juhatajale Ignar Fjukile paar sellekohast küsimust, aga – ei mingit vastust. Kontrollisin, kas ikka saatsin sellise e-kirja. Olin selle saatnud 1. aprillil. Eks Fjuk võttiski minu järelepärimist aprillinaljana.
Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin ohkas ühel avalikul esinemisel, et pärast Mahatma Gandhi surma ei ole kellegagi rääkida. Kui saaks Gandhi kuju interaktiivsena installeerida, siis oleks lootust, et Putin tuleb Tallinna temaga kõnelema. Kui ta näeb oma silmaga meie riigi läbipaistvust ja demokraatiat, siis otsustab ehk seda ka Venemaa peal proovida. Milline rahvusvaheline kasu Gandhi kujust võiks tõusta!
