Lucy Harrison esineb Tallinna graafikatriennaalil tekstikogumiga ?Fantastilised linnad?. Tema projektid on varemgi olnud Eestiga seotud: 2002. aasta sügisel toimus suurprojekt ?x mistakes y for z? koos Pete Nevini ja Marko Mäetammega ning hiljuti ilmus koostöös Christiane Baumgartneriga raamat ?Detour?, kus kunstnikud püüavad kahe turistidele mõeldud nõukogudeaegse linnagiidi abil ühitada seal antud kirjeldust Tallinna tegelikkusega. Niisiis on tema kunst hoopis inimeste mälu, mis hoiab lõputult reprodutseeritud tekste ja mida varieerib ajalugu.

Defineerime alustuseks sinu peamised märksõnad: külm sõda, spioonilood, inim­tegevuse ja ajalooga märgistatud linnaruum ning unustatud ja hüljatud tekstid. Mida sa neist esile tõstad?

Ma arvan, et kõige olulisem osa mu töödest seostub linnadega ja eiratud tekstidega, mis kokkukogutult jutustavad oodatust täiesti teistsuguse loo. Külma sõja ideed näitusel ?x mistakes y for z? tulid mängu tänu kahe briti ja ühe eesti kunstniku dialoogile ja teadmisele, et oli aeg, kui me väidetavalt olime vaenlased. ?Detour? vaatleb samuti Nõukogude Liidu püstitatud monumente, kuid selle tähtsaim külg on linnas liikumise probleem, mida olen arvestanud ka mitmes varasemas töös. Samuti meeldis mulle mõte kahest riigist pärit naisest, kes püüavad võõras linnas teed leida ? paljusid linnu peetakse ilma saatjata liikuvatele naistele liiga ohtlikuks. Kuigi Tallinn on üldiselt väga turvaline koht, oli ka  raamatu tegemisel hetki, kui meid jälitati või pöörati soovimatut tähelepanu. Samuti olime seda projekti tehes teadlikud oma rahvuse esilekerkimisest kohas, millel on olnud võõrsissetungide ajalugu.

Külma sõja aegse Eesti kunsti- ja kultuurielu kohta ei ole seni ühtset käsitlust. Sina kasutad Eestit mugava mänguväljakuna oma tööde teostamiseks ja osutad probleemidele, mis on tollase olukorraga tihedalt seotud. Mis selles nii huvitavat on?

Paljud mu tööd on seotud mäletamise ja mineviku salvestamisega mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Külma sõja ajal oli Nõukogude Liit meile tohutu müsteerium: seda näidati ainult kindlal viisil, mis oli looritatud propagandaga ja mõjutatud selle aja spioonilugudest ja filmidest. Praegu on võimalik minna neisse nii palju muutunud kohtadesse, selles on soov tollal meile esitatud ajalugu ümber kirjutada. Mulle isiklikult, kuna kasvasin üles peres, mis oli sügavalt tuumarelvade vastu meelestatud, ja tuumasõja võimalust ei suutnud ma lapsena unustada, oli see veel üks põhjus  ?x mistakes? näituseks. Kuna olen Eestis käinud viimase paari aasta jooksul mitu korda, leian selle olevat väga nauditava koha, kus teha tööd ja kohtuda kunstnikega.

Siit jõuame mahavaikitud tekstideni. Kõigile on teada, et nõukogude ajal oli põhiline osa kirjutatud ridade vahele. ?Detouris? teete koos Christiane Baumgartneriga vastupidi, ametlikke teatmikke kasutades püüate leida tänases Tallinnas praeguseks mahavaikitud jälgi.

Üks mu töödest, raamat ?Fantastilised linnad? on praegu väljas triennaalinäitusel. Palusin kahekümnel kunstnikul (kaasa arvatud Marko Mäetamm) kirjutada linnadest, mida nad ei ole kunagi külastanud. Minu mõte oli välja uurida, kui palju teame kohtadest, kus pole kunagi füüsiliselt viibinud, ja küsida, kui palju me üldse saame teada mingist linnast ? kui hästi ma tunnen Londonit, kuigi elan seal? Mind võlus võimalus leida niivõrd muutunud linn nagu Tallinn ja kõrvutada seda vaid veidi aega tagasi kirjutatud raamatutega, mis kirjeldavad küll sedasama Tallinna, aga täiesti teistsugust. Christiane on endiselt Ida-Saksamaalt, oleme tihti vestelnud erinevustest enne ja pärast Berliini müüri langemist. Christiane proovis meelde tuletada koolis õpitud vene keelt ja tõlkida Tallinna vene keeles juhitud ekskursioonide fragmente.

Paljud sinu töödest on taandatavad paranoilisele valemile ?x arvab, et y on z?. On see universaalne maailmamudel või?

Valem on seotud lugudega, mis on kirjutatud segiaetud identiteedist, ilmselgelt moodustab see suure osa spiooni- ja detektiivijuttudest, millest olen samuti töid teinud, keskendudes nende tähtsusele linnapõhise tekstina.