Viimased kolm kuud on paljudele meist õpetanud, et tegelikult on vägagi võimalik olla kodus, liikuda peaasjalikult omal jalal, käia vähem poes ja üleüldse vähem tarbida. Need kuud on meile õpetanud, et tegelikult võiksime ka pärast eri- ja hädaolukordade lõppu olla oma elus palju tagasihoidlikumad ja alandlikumad.

„Alandlikkus“ on sõna, millel on eesti keeles mitu tähendusvarjundit. Mina mõistan alandlikkuse all meeleseisundit ja enesetunnetust, kui inimene saab aru, et ta ei ole maailma naba. Alandlik inimene mõistab, et maailmas on midagi temast suuremat – olgu see jumal, keskkond või midagi veel. Alandlikkus tähendab elamist hetkes ning rõõmu sellest, mis on just siin ja praegu. Alandlikkus seisneb enesekindluses ning enese väärtustamises just selles ümbruses ja nende inimeste hulgas, kus parasjagu ollakse. See on meeleseisund, kui ei igatseta olla kellegi moodi, kümme korda kuulsam ega kümme korda rikkam, vaid saadakse aru, et ka tagasihoidlikult elatud elul on väärtus. Ja samavõrd, kui alandlikkus seostub enesetunnetusega, seostub see ka suhtumisega teistesse inimestesse ning keskkonda. Kui olla alandlik metsa, mere või raba ees, käime nendega ka lugupidavalt ringi.

Alandlik inimene on meeldiv kaaslane nii keskkonnale kui ka teistele inimestele, sest lugupidamisega kaasneb ka huvi. Ja huvi kellegi või millegi vastu annab võimaluse midagi muuta. Just alandlikkus võiks minu meelest kliimale kasuks tulla.