„Eestil on fantastiline muusikapärand ja maailmatasemel muusikaelu. Sisu poolest on see põhjamaine, aga samal ajal ka omapärane… Teil on suured heliloojad nagu Eduard Tubin ja Arvo Pärt, fantastilised muusikud ja dirigendid, väga loominguline Viljandi Kultuuriakadeemia ja palju muud.” Eesti Päevaleht (24. V) küsis, milline mulje on jäänud eesti muusikast, vastas Rootsi Eesti suursaadik Dag Hartelius.

EPL võib-olla sellist vastust ei oodanud, sest küsimus oli esitatud seoses nii ebamusikaalse sündmusega kui Eurovisioni lauluvõistlus ja sellega seonduvatest võimalustest eesti muusikal maailma murda.

Suursaadik Dag Harteliuse hinnangu järgi on muusikakultuur Eestis kõrgel rahvusvahelisel tasemel ning selle arvamusega tuleb nõustuda, sest tema argumendid on veenvad. Riigiportaali andmete järgi on Eesti Vabariigi rahvaarv 1 342 000 ja paljude asjatundjate arvates on see ligikaudu just see minimaalne number, et üks riik oleks võimeline täisväärtuslikult eksisteerima. Sellelt taustalt on tulemus mitte lihtsalt hea, vaid väga hea.

Viimase kolme sajandi jooksul kord sajandis Eestit külastanud maailma tippsümfooniaorkestri Berliini Filharmoonikute peadirigent Sir Simon Rattle on tõdenud, et sümfooniaorkestri suunamine uuele soovitud kursile sarnaneb vägagi ookeaniauriku tüürimisega: laeva reaktsioon on äärmiselt aeglane, aga peatamatu, sellest tulenevalt võib kogenematusest ka üle pöörata. Kuid sümfooniaorkester on ju ainult väike alus, kuigi üks lipulaevadest laevastikus nimega riigi muusikakultuur. Mulle tundub, et oleme möödunud sajandi üheksakümnendatest taastatud rahvusriigi professionaalset muusikakultuuri kogu tema hoomatavates piirides pööranud kuni tänaseni ja vägisi hakkab mulle tunduma, et kas me suudame õigel, s.t produktiivsel kursil püsida ja kui ei, siis see oleks väga halb. Professionaalne muusikakultuur baseerub korrastatud ja maksimaalselt efektiivselt funktsioneerival muusikahariduse süsteemil.

Formaalselt on meil kõik hästi, sest meie riigis on ca 80 muusikakooli (algaste), Georg Otsa nimeline muusikakool Tallinnas ja Heino Elleri nimeline Tartus (keskaste), Tallinna muusikakeskkool (alg- ja keskaste) ning muusika- ja teatriakadeemia (kõrgaste). See hariduslik baas peab garanteerima riigi vajaduse kõrgharidusega professionaalsete muusikute osas (ca 4500 spetsialisti).

Tundub, et garanteeribki, sest meil on ju rahvuslikud ooperiteatrid ja sümfooniaorkestrid komplekteeritud ja kõikide külaliste suureks imestuseks tõepoolest rahvusliku hariduse baasil, vähe sellest – me jõuame toita ka spetsialistidega nii lähi- kui kaugemaidki riike üsna suures mahus, ning see on ju hea. Aeg-ajalt kostab siiski karjatusi, et kus on meie ooperilauljad või viiuldajad – mida muusikaakadeemias tehakse? Põnev on see, et karjatajad on reeglina sellesama akadeemia kasvandikud või isegi õppejõud, kes väga hästi teavad, kuidas käib professionaalse muusiku ettevalmistus. Riik võib ju tellida akadeemialt konkreetsel aastal näiteks 35 viiuldajat, aga võta näpust – ta ei saa seda, sest vastava võimekuse ettevalmistamine võtab aega 18 aastat. Muusikahariduse laeva nõukogudeaegselt kursilt pööramine tänapäevasele on nüüd kestnud vähemalt 16 aastat. Esialgu tuli teha siksakke, et ellu jääda ja ametnikele tõestada, milleks on seda kõike üldse vaja. Ma ei tea siiani, kas otsustavate ametnike teadvusse on jõudnud tõsiasi, et muusikaharidus peab olema funktsionaalselt vertikaalseks tervikuks ühendatav, olenemata alg- ja keskastme alluvustest ja finantseerimismudelitest.

Ükskõik, milliseid rahastamismudeleid ka meil välja mõeldud ei ole, on tulemus absoluutselt häbiväärne ja see on väga halb. Kogu muusikahariduse süsteem peab olema kaetud kõrgharidusega pedagoogidega ja seda algastmest kuni doktorite ja professoriteni välja. Kogu selles süsteemis, vaatamata omavalitsuste algastme koolide mõningatele erinevustele, ületab pedagoogi brutotöötasu riigi keskmise ainult kõrgkooli dotsentidel ja professoritel, ja see on väga halb. Muide, neid dotsente on tänasel päeval 60 ja professoreid (koos külalis- ja emeriitprofessoritega) 48.

Kogu selle süsteemi baasil ehk kõige laiema muusikakoolide ehk nn huvikoolide võrgu õppekavades on viimastel aegadel tehtud mitmeid muutusi. Õppetöö on jaotatud kahte lehte, s.t põhiõppeks ja huviõppeks, või tava- ja süvaõppeks, või ükskõik, kuidas neid eri koolides on nimetatud. Kõigepealt löödi lõhki ja siis hakati õppekavu tegema ning selles töös on kõik koolid jäetud omapead. Me võime ju üleolevalt möönda, et ah, mis, need huvikoolid ju meid ei huvita, meil on ju Tallinna muusikakeskkool, kes varustab muusikaakadeemiat väärtusliku üliõpilaste kontingendiga. See oleks aga muusikahariduse baasi rajamine Nõmme linnaosa elanikkonnale ja see oleks halb. Niinimetatud „huvikoolides” huviõppe seadustamine ja selle sisu seadmine absoluutsesse sõltuvusse omavalitsuse finantsidest on sisuliselt kõigi nende okste saagimine, millel meie muusikaharidus istub, ja see on katastrofaalselt halb, kuid aega on, sest see katastroof küpseb umbes 18 aastat.

Ma loodan, et pandi tähele: ma ei ütle, et peaks taastama endise, s.t nõukogudeaegse õppe, vaid konstateerin, et senine revolutsiooniline tegevus on professionaalse muusika tulevikule kahjulik. On väga hea, et meil on alles Tallinna muusikakeskkool, ainus õpilasi muusikalise kõrghariduse omandamiseks ette valmistav riiklik kool, mida ei saa paigutada ühegi meie riigi haridusstandardi alla ja mis seetõttu töötab maksimaalse efektiivsusega. Kuid kõigil, kes sõidavad või jalutavad mööda Vabaduse pst 130 asuvast Tallinna muusikakeskkooli õppehoonest, hakkab väga halb. Kool saab sel aastal 47aastaseks, on tootnud (fuih! milline termin!) meile meie tänase päeva eesti muusikaeliidi ja jätkab seda tööd edukalt, kuni maja kaela ei kuku. 47 aastat on kellelegi, kellest midagi sõltub, püütud selgitada, et see kool on eesti muusika osa ja peab asetsema kesklinnas. Vahetunud on riigid ja põlvkonnad, kuid kool on ikka Kivimäel.

Meil on neli suurepärast kontserdisaali, kus keeb vilgas kontserdielu – aitäh, Eesti Kontsert! –, ja see on normaalne, et mitte öelda hea. Lisaks sellele on meil kümneid fanaatilisi kontserdikorraldajaid ja festivaliprodutseerijaid ja see on väga hea. Põhikirjad ja see, mis seal kirjas, jäägu selleks, mis nad on, kuid enamusel (mõne erandiga) on meelest ja mõttest läinud pisiasi, et tegemist on Eestimaaga ja et kellelgi peale nende ei ole pisimatki kohustust propageerida eesti muusikat eesti keeles ja meeles ning andma selleks võimalusi eesti edukatele interpreetidele. Palun mind siinjuures mitte süüdistada üleskutses kehtestada mingeid norme ja kvoote, apelleerin ainult südamele versus rahatähed. Milliseks kujuneb kogu see hoomamatu kontserdielu Eesti riigis lähitulevikus – pigem ma ei hakka prognoosima, sest ehk läheb mööda.

Meil on Grammyga pärjatud ERSO ja Eesti Filharmoonia kammerkoor, ning rahvusooper, RAM ja Hortus Musicus. Tean vaid ühte, et näiteks Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on sel tasemel, millist eesti muusikaajalugu ei tunne, selle tõestuseks on olemas heliplaadid, välisreisid ja objektiivselt hinnatav professionaalne tase ning see on väga hea. Selle, meie riigi esinduskollektiivi keskmine palk võrdub riigi keskmisega ja see on väga halb. See seltskond, kes ERSO noodipultide taga istub ja iga nädal meile nauditava kontserdi pakub ja kelle teeneks tuleb lugeda meie sümfoonilise muusika olemasolu üldse, peab veel oma, mitte järgmise põlvkonna eluajal saama elada ja töötada nende väärtusele vastavates elutingimustes, mis tähendab ühtlasi pühendumist oma tööle oma orkestris, ja see oleks hea.

See kirjutis ei pretendeeri kõikehõlmavale isegi mitte ligilähedasele eesti muusikaelu probleemide puntra esitusele – see vääriks päris teaduslikku uurimust ja põhjalikke järeldusi uurimuse tulemuste põhjal, kuid tundub
, et see ei huvita eriti kedagi ja see on väga halb.

Ma ei lähe selle õnge, et hakata kõiges süüdistama meediat, et näe neid ei huvita miski peale muusikatööstuse uudiste ja lehekülgi eraldatakse ainult selleks, et kooris tõdeda, et Eurovisioni lauluvõistlusel pole muusikaga midagi pistmist. Kuigi võiks ju soovida, et mõjukates päevalehtedes kirjutaksid professionaalsed muusikakriitikud, kes mõistavad ka oma kirjutistesse sisse kirjutada sellise konflikti, probleemi või puändi, et need ei vähendaks lehe tiraaži ja siis ka tulu. Maailmas ju saadakse sellega hakkama. Jutud muusika degradeerumisest maailmas lihtsa meelelahutuse tasandile ei vasta tõele.

Selleks kas või üks näide Ameerika Ühendriikidest, mida siingi ikka veel peetakse domineeriva trendi loojaks. Möödunud hooaja keskel toimus Philadelphias Kimmel Centeri suures kontserdisaalis (4000 kohta) tšellist Yo-Yo Ma soolokontsert, s.t meil nii palju kirutud sonaatide õhtu – ja mis te arvate, kui palju oli saalis kuulajaid? Neid oli rohkem kui kohti, sest ka lavale müüdi pileteid. Midagi on tõepoolest muutunud, sest mäletan veel, kui Rostropovitšil olid Eestis täismajad, kuid kahtlen sügavalt, kui palju eesti publikut tooks üheksasajasesse Estonia kontserdisaali praegu Yo-Yo Ma sooloõhtu.

Aga juhin tähelepanu, et see muutus on juhtunud Eestis, ja see on halb. Meediaekspert Raul Rebane on juhtinud tegijate tähelepanu lihtsale asjale umbes nii: „Raha ei ole ometi eesmärk omaette, see on just kultuuri teostamiseks”. On aeg paraneda rahapalavikust ja tervenedes saada kultuurrahvaks ning see oleks väga, väga hea.