Eks ole ju teada, et kõige paremad ruumid on need, kuhu saad eksida, kaduda, turvalised ruumid, mis ei anna sind välja, kui sa seda ka ise peaksid soovima. Proovi sa nõiaringi sattuda perpendikulaarse planeeringuga ruumis, Jõgeval või Manhattanil näiteks – ikka leiad end liiga ruttu väljalt, maisipõldude või meretuulte meelevallast. Proovi sa kaotsi minna Matteuse Tähtveres või Haussmanni Pariisis, kus iga võimalik lekkeliin on fikseeritud keskme küljes kinni. Ebakorrapärane maastik kutsub asustama, aga ikka tuleb sel varem või hiljem inimlikule plaanipärale alluda. Käänulised jõed ja ebatasane pinnamood ei sobi praktilise mõistuse standarditega: postiindeksid lähevad segi ja tapeedipaanid otstest harali.
Muidugi, inimlooma konstitutsiooni kuulub ka ülearuse, orgaanilise ja esteetilise taasleidmisiha, millest kõnelevad Inglise stiilis pargid ja botaanikaaiad, moodsad justkui kaootilised keskväljakuprojektid, kiviktaimlad ja lemmikloomad – et aga saaks korrakski uuesti eksida, kas või pilku või puudutust pidi! Eksimine on inimlik.
Leidub siiski veel ruume, kus eksimine on võimalik – või veel, mõni tüüp suudab eksida ka omaenese pähe. Aga see võib olla ohtlik, sest korralike tänapäevaste navigatsiooniseadmeteta ei pruugi sealt väljapääsu leidagi.
Leidub siiski veel linnu, kus kaotsiminek on võimalik, ja üks neist on Elva. Tohutu linn! Kui palju kordi olen ma Elvas ekselnud igasuguse hirmuta niipea mõnele tuttavale tänavale jõuda! Kui kohatu tundub siin küsimus, on see nüüd mets keset linna või linn keset metsa. Kui erutav on seista Pika tänava kuue tee ristil, endise metsamajandi kontori ees, ja pärida taevatähtedelt nõu: lähed otse, saad rikkaks, lähed paremale, saad õnnelikuks, lähed vasakule, saad suusahüppemäele, haiglasse, Jehoova tunnistajate kuningriiki …
Tõsi küll, mul on Elvas ka soodumus eksida. Ma pole selles linnas üles kasvanud, pole seda sõõr-sõõrilt horisondi edasi nihkudes avastanud. See linn ei tekkinud koos minuga, ma leidsin selle eest. Lapsena elasin mujal. Elan praegugi, aga veel mujal. Elvasse sõideti noil ammustel aegadel kolhoosibussiga, kui mõni asjast teadlik oli hinganud, et Elva kaubamajja on saabunud defitsiitkaupa, mida isegi Tartu kaubamajas nähtud ei ole. Ja sõideti ka eraviisiliselt, suviti, Verevi järve äärde plaažile, kui kibe heinaaeg isa mere äärde ei lasknud. Suur õnn oli supelsillal jalgu kõlgutada ja kollase glasuuriga pulgajäätist limpsida. Suur on ka kadedus, kui mõtlen oma kallima, sünnipärase elvalanna sõnadele, et tema suved sõpradega tolsamal suplussillal kõõludes möödusidki. Aga kollase glasuuriga jäätist nad seal kindlasti ei söönud – see oli defitsiit ja selle järele tuli kaugelt sõita. Vaevalt seda kohalikele tattninadele müüdigi.
Nii või teisiti, Elva kvalifitseerus kuurordiks probleemitult, sest nagu mere ääres kõrgusid sealgi majesteetlikud männikud, hoopis pidulikumad kui mu lapsepõlve lodumets. Ja veel praegugi, kui Elvas jala maha panen ja kopsud männilõhna täis vean, lülitub mu aju tänuväärselt puhkerežiimile.
Jah, olgu veel kord öeldud, minu lähikontakt Elvaga algas romantiliselt, koos lähema tutvusega neiuga, kellest sai minu naine. On vast õnn, et ta elas Elvas, mitte mõnes mõttetus perpendikulaarse planeeringuga linnas, kus männilõhnast haisugi pole!
Õnn on seegi, et mu suhe Elvaga on jäänud ikka enam-vähem romantiliseks, et mul on korda läinud hoiduda näiteks tüütutest teretutvustest. Tunnen seal vaid käputäit inimesi: ämma-äia, mõnd nende sõpra ja Kajar Pruuli, keda kunagi näha ei ole, mis pole ka üllatav, sest Elva, nagu öeldud, on suur!
Ja Elvas endas, kõlagu see pealegi kulunult, on veel terve lasu väiksemaid Elvaid, omaette mikromaailmu, millest võõras saab aimu vaid laste hekitaguste kilgete või kanasõnnikut kärutava aedniku löntis püksipõlvede järgi. Urva tänaval tapeti mullu üks inimene. Tema aias kasvab kõige rohkem tulpe. Kõik aedlinnad on lõppude lõpuks iseendast suuremad.
Kuid see pole veel kõik: Elvas leidub teadupärast koht, kus kaheksasada tööinimest perpendikulaarselt paigutatud ridades nokitsevad päevast päeva trükiplaatide kallal, mis näevad minu ettekujutuses välja nagu ühe teise linna maketid, dubleerides tuhandete miniatuursete eksemplaridena elektroonikute endi töö- ja käsuliine. Enics on selle tööstuslinnaku nimi ning see aina vohab ja laieneb nagu Pulga oja suurvee ajal või metsviinapuu mu naise vanemate terrassil. Ja ikka mahub ta Elvasse ära.
Räägitakse järvedest, mille põhjas on linn, aga kas ma mainisin, et Elva linnas on neli järve? Ma muide ei imestaks, kui näiteks Arbi järve põhjast leitakse kunagi linn, mis võib omakorda osutuda järvederikkaks jne. Veel paar aastat tagasi seisis selle järve ääres ka silmitute seintega kolossaalne kultuuripalee, mille ehitus seiskus millalgi üleminekuajal: tumm tunnistaja minevikust, mil mõeldi veel suurelt, ja tulevikust, mis iial kätte ei jõudnud. Palee asemel on tänaseks välja ehitatud promenaad maitsekate arhitektuuri väikevormidega, mis nähtavasti alles kompavad oma funktsiooni. Õnneks või kahjuks puudub neis möödunud aegade pretensioonikus.
Nagu öeldud, soosib Elva murtud joontega tänavavõrgustik ettenägemata kestusega õhuvanne. Murtud maastikul on aga vististi oma osa selles, et kui usaldada mu äia, on suurem osa Eesti praegustest ja endisaegsetest talisportlastest pärit just sealt. Minu arvestuse kohaselt on neist siiski suurem jagu pärit Otepäält, aga mine tea, vahest on neidki, kes siinses jahilasketiirus Tartu maratoni lõpetades tõesti pole viitsinud tagasi sõita ja on Elvat esindama jäänud.
Kui jutt juba sealmaal, siis mõni sõna ka spordist, mida saab künklikku pinnamoodi trotsides harrastada vaid siledal lauskmaal. Elva jalgpalliklubi mängib vapralt Eesti esiliigas, Kesk tänava äärde ehitati hiljuti keeglisaal ja otse jalkastaadioni kõrval asuvad vabariigi parimad tenniseväljakud, kuhu mu kallim igavese truuduse märgiks mulle ümmarguse sünnipäeva puhul kümme tundi mängukrediiti kinkis. See on romantika.
