Pärast Karini lahkumist asus Marko tube koristama. Ta oli selles punktuaalne nagu igaüks, kes on elus tundnud kaotuse valu. Ühel õhtupoolikul kruvis Marko lahti isegi elutoa põrandaliistud ning tõmbas niiske lapiga nende tagant kokku kõik sinna aastatega kogunenud tolmu ning hämara mustuse. Marko tundis, et tal hakkas pärast seda parem. Ta aimas, et Karinist ülesaamine ei pruugi enam olla mägede taga.

Ühel õhtul teleteatriga elu sisustades nõjatus Marko väikesele diivanilauakesele, libastus ning kukkus. Juba langedes tundis Marko kummalist tahtetust ning tema murelikust peast jõudis mingil põhjusel läbi lipsata painav mõte, mis oleks küll saanud, kui eesti rahvas oleks läbi ajaloo tundnud samasugust soovimatust käised üles käärida ning asja kallale asuda. Kui Marko lõpuks jahedatel põrandalaudadel lebas ning tema silmad ilma erilise entusiasmita klaverialust vaatasid, teadis ta äkki, et selline ilmselt ongi ükskõiksus. Marko ei olnud kunagi varem midagi säärast tundnud. Tema päevi olid täitnud asjalikud ülesandepüstitused ning nende tarmukas lahendamine. Marko tegevusest oli sündinud palju head ja omapärast ning talle oli korduvalt omistatud mitmesuguse kategooria preemiaid. Ometi tundis Marko nüüd, et ta justkui ei tahagi midagi. Marko ellu oli saabunud hiilimisi, kuid ikkagi ootamatult soov mitte osa võtta. Täpselt sel hetkel hakkas Marko mõtlema Mati Undi peale.

Ta ei olnud kunagi Mati Unti tundnud. Pärast Mati Undi surma oli ta kodumaisest publitsistikast lugenud erisuguse kaaluga mälestusi ning ta oli kursis nii Undi kombega edastada näitlejatele märkuseid väikestel paberilehtedel kui ka tema veidrustega (varane ärkamine, kihistav naer, nartsissism). Marko ei lugenud ennast untoloogide hulka: neid oli viimastel aastatel siginenud päris palju, tasapisi olid moodustunud inimrühmad, mille liikmed väitsid end olevat Mati Undi lähedased sõbrad, head kaasteelised või vähemalt ühistunaabrid. Midagi samasugust oli juhtunud omal ajal ka Juhan Viidingu ning Lennart Meriga − pool vabariiki oli korraga täis inimesi, kes ühel või teisel moel olid olnud lähedastes sidemetes geeniusega, heal meelel kaevasid nad ajaloo sopistustest välja mõne ühise kohvijoomise või põgusa kokkupuute taksojärjekorras ning avaldati lahkelt oma õnnetunnet, et „ka minul“ jne. Ometi ei saanud Marko salata, et Mati Undiga oli ta alati tundnud teatud allasurutud hingelähedust, seda eriti pärast tema lavastuste vaatamist.

Markole tundus nimelt, et eesti teater on alati olnud tõsine. Kuigi tehtud ikka ja alati ka koomuskit, siis nagu kogu eesti kultuur, nii ka eesti teater ei armastanud tegelikult labast nalja. Kuna elu oli niigi raske ja keeruline, siis milleks tõmmata tema autoriteeti veelgi maha ning elu üle naerda? Elu (nagu ka poliitikat või autoremonti) tuleb ennekõike võtta tõsiselt, tuleb analüüsida inimeste hingelisi keerdkäike, traagilist saatust ning keerukaid ja kompleksseid süvastruktuure, mis võivad meenutada teokarpi või sõnajalga (loodusest pärit metafoorid olid hinnatud). Kui siia lubada sisse ka mõnel humoorikamal tonaalsusel, siis olgu seegi üldise tõsiduse teenistuses − väike kurb muie, üldises atmosfääris kiiresti lahustuv nali või karakterite esitamine demonstratiivsete puudujääkide kaudu olid kõik sallitud, sest need ei suutnud purustada lavastuste tavapärast eesmärki tuletada inimestele meelde, et ajalugu, saatus ning elu on väärikad, haprad ning määratud hukule.

Marko oli kõige sellega muidugi nõus. Ka tema oli jälginud lähedalt haruliste lumehelveste sulamist ning melanhoolia polnud talle võõras tunne. Ent Marko tundis, et Mati Undi lavastused olid olnud meeldivalt arusaamatud. Esimestel kordadel oli ta neid nähes hämmastunud nagu noore koolipoisina kogemata üht erootiliste piltidega ajakirja lehitsedes: ta tundis neis ära elu, nagu see on, kuid midagi oli selles ometi võõrast, isegi ülepaisutatut. Kuid hiljem oma elus naasis Marko korduvalt Mati Undi lavastuste poole ning õppis neid esmalt tundma, seejärel aga armastama (täpselt sama juhtus ka erootiliste piltidega).

Marko hakkas aimama, et Mati Undi lavastustes ei ole elu ja teater kohakuti. Hiljem luges ta kriitikast isegi märksõnu nagu „metateater“ ja „brechtilik“ ning kuigi ta pärast entsüklopeedia lehitsemist oli selles osas natuke targem, oleks ta ise sõnastanud selle kõik veidi teistmoodi. Tema arvates püüdsid paljud lavastajad oma lavastustes tungida mingisuguste saladusteni, nad uskusid saladusi lebavat kusagil inimhinge ammendamatutes maardlates ning iga lavastus oli võbiseva valguskiire saatel nende otsimine. Mati Unt seevastu võis panna prožektorid põlema ja paluda näitlejatel nende valgel olla banaalsed. Ainult väga intelligentne inimene võib olla huvitavalt tavaline, oli Markole öelnud tema emakeele ja kirjanduse õpetaja ning saatnud selle õpetusteraga ta tisleriks õppima. Mati Undi lavastustes arvas Marko ära tundvat oma õpetaja tõdemuse: peale saladuste tõsise otsimise on teatris võimalikud ka paradoksid, ambivalents ja moraali puudumine. Lisaks sellele, et avastada inimest või igavikku, on võimalik tunda siirast huvi ka stiili, paugu või Poola kirikureformi vastu. Valguse heitmise asemel meie olemise (jne) pimedatesse sügavikesse võib jääda ka hämaraks, puigelda vastuste eest kõrvale, mitte anda vaatajale seda, mida ta teatris on harjunud otsima − lunastust.

Marko mäletab, et kord pärast Mati Undi lavastuse vaatamist teatrist väljudes oli ta enne kojuminekut peatunud niidulõhnalisel künkakesel, mille peale teater oli ehitatud. Ta soovis vaadata natuke öises tuhmis tulesäras linna, mis varem oli talle tundunud romantilise kodukandina, kuid nüüd kummus linna kohal metafüüsika salapärane rõngas. Siis märkas Marko silmanurgast pika vihmamantliga kõhetut kriitikut, kes seisis graniidist ehitatud teatrihoone tühjal nurgal, käed nõutult kõrval rippu. „Arusaamatu,“ vormisid tema huuled metafüüsilises hämaruses, „see Mati Unt on arusaamatu.“

Marko oli temaga nõus. Ka tema väljus Mati Undi lavastustelt segaduses, häirituna ja mittelunastatuna. Esimestel aastatel oli ta veendunud, et Mati Undil puudub maitse: näitlejad mängisid ebausutavalt valju häälega, nende liikumises oli ülepaisutatud maneeri ning nii mõnedki tüübid olid sellised, keda teised lavastajad ei tahtnudki, sest nad nägid välja veidrad ning nende diktsioonis esines konarusi. Veel hullem oli asi aga siis, kui ta püüdis siseneda lavastuse sisusse. Vahel võis lavastus alata täiesti normaalselt, meie ette kerkisid taas kaugelt Venemaalt saja aasta vanused karakterid, kes muretsesid oma puuviljaaia pärast, kuid järsku tuli lavale Markole täiesti tundmatu vanamutike, keeras ühe metallpingi tagurpidi, märkis üles sinna kirjutatud inventarinumbri, millega see teatri raamatupidamises arvel oli, ning lahkus siis kulisside vahele, jättes Marko ning tema kõrval istuva kriitiku, kelle vihmamantlilt nõrgus kastepiisku (garderoob oli täis, ta ei saanud seda ära anda, ühiskülastus linnalähedasest õppemajandist), täielikku nõutusse. Sellist asja ei saa ju võtta tõsiselt, oli Marko mõelnud.

Ta oli harjunud, et iga kord teatrist lahkudes võtab ta koduteele kaasa pakikese mõtteainet, mõtleb läbi hämarate puiesteede oma üürikorteri poole jalutades ühe tervikliku mõtte (see mõjus hästi tema seedimisele) ning tunneb, et eesti teater on andnud talle eluteele kaasa midagi väärtuslikku. Kuid Mati Undi lavastustelt kodu poole minnes oli Marko olnud segaduses. Ühest vastust ei olnud, maailm oli muutunud mitte keerulisest lihtsaks (nagu tavaliselt teatris), vaid hoomatavast täiesti ebamääraseks.

Häirituna, kuid tõtlikult kiirustades ei pannud Marko sageli enam tähele tuttavat koduteed, mida mööda ta pärast passiealiseks saamist oli tuhandeid kordi kõndinud. Vahel märkas ta end ekslemas hoopis kõrrelistega täidetud tühermaadel või supermarketi parklas, heitununa nagu kodutaru kaotanud mesilane viskles Marko kahtluste, kõhkluste ja ebamugavustunde küüsis. Teater ei olnud teda kokku pannud, mitte midagi igavikulist ei öeldud, kõik oli laval keerelnud ainult konteksti ja ambivalentsi ümber. Kui häiriv! Ent kui Marko lõpuks väsinuna nagu päevatööst kurnatud hobune oma asemele langes, nägi ta kõige muinasjutulisemaid unenägusid. Tema ees oleksid justkui avanenud suletud uksed, nende vahelt põmmutati püssidega ja vilkus punast valgust, kuid nendest ustest immitsesid välja ka müüdid ning sõjad, hullumeelsus ja kunst, rahutus ja orjaööd. Hommikul ärgates ei mõelnud Marko nagu tavaliselt pärast teatrikülastust enam inimese iseloomu­omaduste peale, vaid hoopis jumala, fašismi või Oskar Lutsu peale.

Mida aeg edasi, seda enam tundis Marko, et Mati Undi lavastused ei rääkinud tema kodanikupositsiooniga, nad ei kutsunud teda üles panustama ühiskondlikku kokkuleppesse või maailma ökoloogilise jalajälje vähendamisse. Samamoodi ei olnud nad suunatud temale kui psühholoogilis-hingelisele liivaterakesele, kelle ahnus, armastus ja headus oleksid võinud täita terve lavastuse, nõnda et arvustaja oleks saanud järgmise päeva ajalehes kasutada paksus kirjas juba ammu valmispandud vahepealkirja „Inimene ei muutu“. Selle asemel rääkisid Mati Undi lavastused Marko kobrutava alateadvusega, kus Markolegi üllatuseks oli oma koht nii igavikul kui ka Poola kirikureformil. Nagu kõigile, nii põhjustas ka Markole oma alateadvusega kohtumine esmalt hämmastust ja seejärel piinlikkust, kuid seejärel ammendamatut ning lõputut huvi, sest kui teadvus pakub vastuseid, siis alateadvus küsimusi. Lühidalt öeldes, mõtles Marko vahel lõunasööki tehes (eriti hästi õnnestus tal borš), panid Mati Undi lavastused kahtlema kõiges.

See oli Markole juba ammu teada. Ent kui ta seal põrandal tahtetult lebades klaverialust vaatas, ei saanud ta veel aru, miks tunneb ta Mati Undi puudumist just praegu sedavõrd teravalt. Kust säärane alateadlik (unbewusste) igatsus talle võõra inimese järele? Kas igatses ta Mati Undi vaimukat ambivalentsi, kuna teatrist lahkudes või näitusesaali ust sulgedes oli ta üha rohkem tajunud disainitud valmistoote mõrkjat hõngu? Kas igatses ta Mati Undi lavastuste tarka sõgedust ja veidrat näitlemismaneeri, sest selles puudus halvav professionaalsus, küps konstrueeritus, hirmutav kontrollitus? Või tajus ta Mati Undist jäänud tühikut sedavõrd teravalt just praegu seetõttu, et ajalehes kolumne lugedes või mõnd sotsiaalset kunstiprojekti silmitsedes tajus ta tõsidust, ideoloogiliste seisukohtade puhtapiirilist väljendust, kus ei olnud kohta kõhklustel, küsimustel ega ambivalentsil? Kas mõtles Marko klaveri kõrval põrandal lebades just Mati Undi peale, sest seal ei võetud ühtegi seisukohta lõpuni tõsiselt, ühetähendusliku moraali või selgete kontuuridega sotsiaalse sõnumi asemel ajasid näitlejad seal sõrme püsti, puristasid huultega ning ütlesid, et võib nii, aga võib ka naa? Mida tahtis Marko näha, kui ta tahtis põrandal lebades korrakski näha Mati Undi lavastusi? Tahtis ta näha elu salapära ja lahendamatust, mitmetähenduslikkust ja sügavuse vaheldumist teadliku pealiskaudsusega, Hannes Kaljujärve brutaalset laetust ja irvet ning Raine Loo aadellikku žesti? Isegi need ja need on muutunud viimasel ajal tõsiseks, oli Marko vahel nukralt borši segades mõelnud. Ei tunne nad huvi nalja ega mässu vastu, ambivalentsist või dada­ismist rääkimata. Elu oli hakanud Marko koduvabariigist tasakesi välja voolama, asendudes tõsiduse vaabaga. Kas igatses ta seepärast praegu jahedatel põrandalaudadel lamades Mati Undi järele?

Marko ei teadnud. Pärast Mati Undi lavastuste nägemist oli temasse jäänud komme mitte otsida lõplikke vastuseid. See pani küll tema aju ja hinge paremini tööle, kuid mõjus vahel ka kurnavalt. Lihtsam oleks olnud ära otsustada − asjad on (või olgu) nii ja mitte teisiti. Lähtuda põhimõtetest. Printsiipidest. Lähtuda elu tõsidusest. Umbes nii oli Markot õpetanud ka tema tööõpetuse õpetaja, endine sõjaveteran, kes oli väikese männisalu taha ostnud endale krundi ning käis seal igal nädalavahetusel maad kaevamas. Ta ei istutanud sinna kunagi midagi, ta lihtsalt kaevas, keerates mättaid igal uuel nädalavahetusel teistpidi kui nädal varem. Selles on korrapära ja harmooniat, võib-olla isegi midagi õilistavat, oli sõjaveteranile öelnud teenekas kirjanik.

Sest lõppude lõpuks elame me segasel ajastul. Kõik muutub nii kiiresti. Millestki pole kinni hakata. Inimene tunneb end eksinuna ja vajab, et talle antaks vastuseid ning selgeid suuniseid. Kuidas elada. Kuidas hinge eest hoolt kanda. Mida mõelda. Ametkonnad tegid selles vallas kehva tööd, loota polnud kellelegi peale iseenda ja mõnede kultuuriasutuste, mis rahva vaimse tervise nimel olid otsustanud ambivalentsist mõneks ajaks loobuda. Pealegi oli üle riigi käinud hirmus haigushoog, stressitase oli kõrge ja oli selge, et järgneval eelarveaastal tuleb kõvasti püksirihma pingutada. Sellises olukorras ei ole enam kohta huultega puristamisel või taevasse suunatud sõrmel, mis ütleb, et jumal sünnib inimeste vahel. Tuleb mõelda aktuaalsemate sõnumite ja terviklikumate pakettide peale. Tuleb taas üles leida „see peamine“. Tuleb liita. Vastuseid pakkuda. Suuniseid anda.

Marko tundis, et tema ninast hakkab tasakesi välja valguma tumepunast verd.