Minisari „Hollywood“ (Netflix, USA 2020, 7 osa, 347 min), autorid Ian Bernnan ja Ryan Murphy. Osades David Corenswet, Darren Criss, Laura Harrier, Dyman McDermott, Samara Weaving, Mira Sorvino jt
Raiskame oma hindamatut aega unistustele, mille on sünnitanud kujutlusvõime, mida toidavad illusioonid, ja mis surevad tegelikkuse käe läbi.
Judy Garland
Hollywoodi on nimetatud Karralinnaks (Tinseltown) või La La Landiks, ennekõike on see aga dream factory – unistuste vabrik. Seda on Ameerika peavoolu filmitööstus olnud loomisest peale. See on koht, kust lastakse välja üks film teise järel. Neis filmides näeme, et head tegelased võidutsevad, armastus võidab kõik ja maailm on hea ja õiglane paik. Loomulikult erineb neid lääne moraali tootemeid vorpiv masinavärk tegelikult vägagi kuvandist, mida tahetakse avalikkusele näidata – nagu nende filmidki. Tööstus, kus unenägudest saab tõelisus, põhineb nartsissismil, seksuaalsel ärakasutamisel, filmimogulite võimu kuritarvitamisel nende peal, kes on neist madalamal positsioonil. Algse plaani järgi pidi 1940. aastatel toimuva sündmustikuga Netflixi minisari „Hollywood“ need varjuküljed haaravalt avalikustama, kainestavalt meelde tuletama, et Me Too ja põlistunud rassism varjutavad filmitööstust samamoodi nagu siis, kui kaamerad esimest korda käima pandi. Ometi on valitud „Hollywoodi“ puhul hoopis teine taktika. Põhjaks on küll Hollywoodi folkloori tuttavlikud elemendid, aga tegu on siiski häbematult ulmelise ajastunägemusega. See on pigem alternatiivne ajalugu – pilguheit soovmaailma, kus filmitööstus on külalislahke ja liberaalne nagu paljud utoopiad, mida siin propageeritakse.
Seriaali alguses on keskendutud Jack Castellole (David Corenswet), sinisilmsele ja nägusale Teise maailmasõja veteranile, kes on koos oma raseda naisega kolinud Hollywoodi lootuses seal läbi lüüa. Iga päev seisab ta Ace Studiose ukse taga ja loodab, et ta värvatakse statistiks. Suur läbimurre ei taha aga kuidagi tulla ja õige varsti pakub talle tööd Ernie West (Dylan McDermott), bensiinijaama Golden Tip karismaatiline omanik. Mõne aja pärast saab aga selgeks, et Jacki töö pole tankimine, vaid tal tuleb teenindada naisi, kes vajavad mõneks tunniks „seltskonda“. Siis, kui Jack leiab end oma unistustest üsna erineva ameti peal, hakkavad tema teed ristuma teiste tegelaste omaga. Nende hulgas on mustanahaline geikirjanik Archie Coleman, kes on kirjutanud stsenaariumi Peg Enthwistle’i elust (näitlejanna viskus alla ikoonilise Hollywoodi sildi otsast). Raymond Ainsley (Darren Criss) tahab aga Colemani käsikirja põhjal filmi vändata ja tema tüdruksõbral Camille’il (Laura Harrier), noorel mustal näitlejannal, on kõrini teenijatüdruku rollidest. Lihtne, aga armastusväärne Roy Fitzgerald (Jake Picking) heitleb oma seksuaalsusega, kuni kohtab Archiet. Roy kohtub ka vägivaldse ja võimuka agendi Henry Wilsoniga (Jim Parsons), kes võtab ta oma tiiva alla (vastutasuks teatud teenete eest) ja muudab ta nime Rock Hudsoniks. Nende saatus põimub järjest enam Ace Studiose ümber, sest stuudio hakkab Pegi elust filmi tegemise vastu huvi tundma. Kas neile saab osaks Hollywoodi unelm või jääb projekt igaveseks vaevlema arenduspõrgusse?
„Hollywoodi“ maailm on mehitatud nii täiesti fiktiivsete kui ka osaliselt tõsieluliste tegelaskujudega. Castello ja Ainsley on välja mõeldud, teised aga meenutavad ähmaselt üht või teist päris inimest (nt Ernie Westi prototüüp on legendaarne Hollywoodi kupeldaja Scotty Bowers) või on Hollywoodi staaride ja tuntud tegijate otsene peegeldus. Peale Hudsoni ja Wilsoni (nüüdseks tunnistatud omaaegseks Harvey Weinsteiniks) astuvad sarjas üles ka sellised tegelased nagu Vivien Leigh, Noel Coward, George Cukor ja paljud teised. Isegi need, kel on Hollywoodi ajaloost vaid natuke aimu, saavad aru, et tegu on väljamõeldud loo ja maailmaga (nt viimane episood Oscarite üleandmise tseremoonial irdub kõvasti ajaloolisest tõest). Faktidega on ümber käidud väga vabalt, nagu seda tehakse, oleme ausad, ühes keskmises Hollywoodi filmis. Kohati tundub „Hollywood“ nagu mingi brechtlik võõrandamiseksperiment, mis tuletab aeg-ajalt meelde, et kõik on võlts, et suurt osa ekraanil nähtavast pole iialgi juhtunud.
Sarja duaalsust toetab selle toon. Esimesed osad viivad meid pahede ja vabameelse seksuaalsuse maailma, mis ümbritseb filmitööstuse jõustruktuuri. Hukka mõistetakse kõigi hinges laiutav silmakirjalikkus: igaüks käitub moraalimajakana, aga varjab oma kirgi. Rock on sunnitud oma suhte Archiega salajas hoidma, või muidu oleksid jäänud ta karjäärist järele vaid räbalad. Suletud uste taga korraldab George Cukor megapidusid, kuhu on kutsunud rohkearvuliselt noori ja kenasid mehi. Ace Ambergil (Rob Reiner), Ace Studiose pealikul, ja tema naisel Avisel (Patti LuPone) on salasuhe, nad petavad teineteist.
Hilisemates osades esitletakse aga eriti utoopilist unelmat: stuudio otsustab toetada mustanahalise gei stsenaariumi järgi tehtud filmi, mille peaosas on must näitlejanna. Mõte, et stuudio on valmis riskima raha kaotamisega selleks, et murda eelarvamusi, on ehk kogu ettevõtmise kõige fantastilisem element.
Süngemad sisevaatluse hetked ei saagi võimalust hästi käima minna, kuna sari liigub positiivsemasse valda. Kaasa ei aita ka see, et eesmärgini liigutakse narratiivse ebausutavuse najal, alates sellest, et peategelaste elu põimub järjest kasvava keerukusega, ja lõpetades rea süžeekäikudega (näiteks ära põlenud filmikoopia ilmub maagiliselt taas välja). Ühest hetkest peale minetatakse igasugune tõsiseltvõetavus. Sama käib tegelaskujude kohta. On küll mitmeid tugevaid osatäitmisi (Parson on Wilsonina eriti võrratu, mängib koomiksi kurikaela piiri peal), aga muidu tunduvad karakterid olevat vaid kergelt visandatud. Igaüks esindab mingit arhetüüpi ega ole mitmetahuline täiemõõduline tegelane. Nende lootused ja unistused on uputatud tundelistesse monoloogidesse, mis on küll, jah, jõulised, aga mõjuvad ka didaktiliselt.
Taas tundub, et „Hollywoodis“ tegeldakse tonaalse ja narratiivse silmamoondusega: püütakse jäljendada tüüpilist Hollywoodi filmi, pakkuda kerget lugu ja tegelasi, kellega saaks samastuda. Sisul on poliitiline alatoon, sest mida muud see film maailma kohta ütleb, kui et see, et kaks meest võivad Oscari-tseremoonial käest kinni hoida ja värvilist naist koheldakse aupaklikult, on sama kättesaamatu ja muinasjutuline kui maailm, kus väike tüdruk võib külastada võlumaad Ozi, või sama ebatõenäoline, kui kohata inglit, kes tahab su suurimal meeleheitehetkel oma tiibu. „Hollywoodis“ ei ole see kavatsus aga päriselt realiseerunud. Kuigi lõppjäreldus, et suure osa homofoobiat ja rassismi oleks saanud Ameerikas minema pühkida, kui Hollywoodi filmides oleks lubatud näidata positiivseid eeskujusid, on küll kiiduväärt, tundub see kõik kokkuvõttes siiski liiga lihtsameelne isegi nii vabas reeglistikus kui siin.
Pole kahtlust, et „Hollywoodil“ on oma meelelahutuslik väärtus. Visuaalselt on kõik suurepärane (linna selged ja teravad jooned kümblevad igikestvas päikesesäras) ja sarja keskmes on siiras ja südamlik sõnum, mida toetab tugev näitlejaskond. Kõik see on siiski liiga pinnapealne ja enesega rahulolev, eriti kui praegu, selle artikli kirjutamise ajal, on Ameerika mattunud mässu- ja vihalaine alla, tuletades meelde, et Hollywood võib küll olla varjupaik, kuhu põgeneda probleemi eest, aga lahendust see ei paku.
Tõlkinud Tristan Priimägi