Kogumikku „Eesti novell 2020“ on mõnevõrra juba tutvustatud.¹ Valik­kogumik ilmub kolmandat korda ja sari on plaanitud ilmuma sajandi. Armin Kõomäe ellu kutsutud ettevõtmine toetab Tuglase novelliauhinna üritust. Praeguseks on see meie kõige järjepidavam kirjandustunnustus, kuna seda on katkematult välja antud 1971. aastast. „Eesti novell“ avaldab Tukla auhinna võitjad iga kord, tänavu seega Livia Viitoli ja P. I. Filimonovi novelli. Teised kogumikesse võetud tekstid on ehk samuti olnud novellivõistluse žüriil koorekihi hulgas – kahju, et viimastel aastatel ei ole nimetatud nominente, saaks võrrelda. Järelsõnades on paariaastase valimi põhjal tehtud juba ka järeldusi, kas, mis ja kuidas selle vormi autorite loomingus on muutunud. Järelsõnadel – sel aastal Mart Velskri, eelmisel Märt Väljataga sulest – on raamatuis omaette väärtus: need kõnelevad novelližanri ajaloost, ülesehitusest ja mitmesugusest vormist, aga ka eesti novelli tänapäevast.²

Suletud lõpuga või vabalt veerev elupilt

Millest õigupoolest lähtuda eri autorite novellide kogu vaadeldes? Alustan novellide lõpetamisest ehk tunnusjoonest, mida sellele kirjandusvormile üldiselt iseloomulikuks peetakse. Novell võib olla kõigepealt nagu rammus magustoit või kohv ja konjak piduroa lõpul, eesti keele seletava sõnaraamatu järgi „tiheda sündmustiku ning lakoonilise väljendusega, hrl. ühele konfliktolukorrale v. -motiivile keskendunud ning sageli üllatusliku lõpplahendusega eepikažanr, lühijutt, uudisjutt“. Klõmm! Mingi margapuu peab olema, olgugi siis siin ja edaspidi Tuglas: Huhuu laseb maja koos iseenda ja Popiga õhku, hiidneitsi saab mõõgatera otse südamesse. Siinses kogumikus on selline Maarja Kangro novell „Läti lipp“ oma näriv-frustreeriva puändiga. Õhk, mis kopsudesse kogunenud, läheb pahinal välja, minategelane sõidab ära, üle piiri Eestisse. Nii on ka tema novellis „Mõisas ehk Hüppa tulle“ (2014): hall värv on lõpuaktsent nii ühes kui ka teises. Nagu Tuglasel, esineb Kangrol ka põnevat värvisümboolikat. Samasugust puänteeritud närivust kahtlustan end nägevat Urmas Vadi „Kääbussea“ lõpus. Siin­kohal on tegemist Kangrole ja Vadile omaselt mõru desserdiga: eks me ju naera kõik, kui kehvasti läheb, kas või läbi pisarate. Küpsiste ja veini kõrvale saab tassikese teed Paula Nerve novellis „Nii palju lugusid“, kus tarretava hämaruse lõpetab tule süütamine.

Novell võib olla üdini (õud)naljakas (Jüri Kolgi „Ada“, Tauno Vahteri „Intsident 43. lasteaias“, P. I. Filimonovi „Sebastian Rüütli tõehetk“) ja lõppeda samavõrd stiilipuhtalt. Siin saab just Kolgi novelliga seoses esile tuua, et krimkas peab kõik klappima (kadunukese asemel kirstu pandud kivid ei tohi veereda), ent novellis ei pea (need võivad või peavadki veerema!). Peategelasel tuleb aga leida olukorrast usutav väljapääs, mis ei pea küll tingimata kriminalisti veenma.

„Eesti novell 2020“ toob hästi esile, kui erinev novelli lõpp üldse võib olla. Suletud lõpuga novelli vastand on avatud lõpuga „vabalt veerev elupilt“.³ Siin esineb krüptilist lõpplahendust, selgitavat arutlust, mõni autor jätab lõpu sootuks õhku, katkestades jutu seal, kus lugejal tekib ikkagi kiusatus teada saada, mis siis edasi juhtub. Kas näiteks Toomas Haugi „Mustamäe vanad“ on avatud või suletud lõpuga? Mis surmale ikka nii väga järgneda saab, ent siiski: äkki tegelased heietavad teisel pool edasi, valgus läheb lihtsalt häirivast rohelisest näiteks roosaks? Üht-teist jäi ju ütlemata ka. Haug ja Kairi Look on salvestanud novelliliku haarava nappusega kirjandusse Tallinna magalad, Look „Ümbermängus“ näiteks Õismäe: „Tuul keerutas paneelikate vahel, kolm peatust, loendasin tasa. Aeg kihutas armu heitmata, tänavatuled plinkisid tuhmilt. Akendel seisid advendituled, eemal undas järgmine troll. Raagus puudest jäid lumele varjud, mänguväljaku torud läikisid“ (lk 85). Panen silmad kinni ja olengi sealsamas, mõnes omaenda plikapõlvetalves.

„Eesti novell 2020“ aastal 2120

Teine põnev küsimus on novellide ajalikkus. Mulle tundub, et novelli puhul on see (lisa)mõõde isegi kuidagi ootuspärane. Vilde kirjutas uudisjuttude vormis teravat ühiskonnakriitikat ning see asjaolu laseb tema ajalehesaba-noorpõlvejuttudega suhestuda siiani. Tukla „Kuldne rõngas“, karboolist lehkav apteekrinovell, on kirjutatud 1916. aastal Tamperes Ilmari Aalto nime all redutades: „Linn mõjus seekord väga süngena. Valitses tüüfuse epideemia. Üldse oli elu väga ebamugav.“⁴ „Inimese varju“ ja „Arthur Valdese“ maailmasõja taust, „Maailma lõpus“ pagulaskogemus, „Popi ja Huhuu“ kui poliitiline allegooria, olgu siis autori tahte kohane või pooltahtmatu kirjutusaja peegeldus – mõnikord hakkavadki asjad kõnelema hiljem.

Ajalugu on kogumikus niikuinii riivatud. „Eesti novelli“ võetakse igal aastal üks minevikumeister: esimene oligi Tuglas, teine Johannes Semper, nüüd Eessaare Aadu. Viimase „Metsa serval“ (1919) avaldati esmalt Petrogradi kommunistlikus kuukirjas Klassivõitlus (nr 7-8) ja selles Vabadussõjast kõnelevas tekstis igatahes ei tõstatu poliitiliste vaadete olematuse küsimust. Ometi helendab üle selle tõdemus, et iga sõda on vennatapp. Eessaare Aadu ehk Jaan Anveldi ja minu vanavanaema Anna Rebase vaarvanaisad olid vennad, nende sugupuu juured hargnevad Joosta talust Järvamaalt. Tuglas on 1917. aastal Eessaare Aadu esikkogu arvustades kirjutanud, et autor „kujutab ainult neid maakohti, inimesi ja vahekordi, mida tingimata tunneb. Kõik näitab, et siin on tegu isikliste mälestuste ja tähelepanekutega“. Tahaks loota, et kolme aastaga oli autor teinud kunstilise hüppe ja novelli puänt ei põhine kogemusel.⁵

Mida saab aga sajandi pärast sarja kolmanda köite kätte võtnu teada meie praeguse maailma kohta? Maarja Kangro novellist loeb ta naiste julge seksuaalse eneseväljenduse teemal, Andrei Ivanov kirjutab pagulastest, Kolgi novell on unustamatu lugu taaskasutusest, Piret Põldver osutab eesti kirjanduses ennegi põneva kandepinnaga vanapoisimurele, Vahter lasteaialoos toitumisveidrustele, Urmo Jaanimägi aga laste üksindusele töökas igapäevas. Kõik teemad on kitsamalt või laiemalt tänapäeva sõlmitud, kuid see ei tähenda, et needsamad teemad ei oma üldistusjõudu ükskord tulevikus. Näiteks naiste söakusest kirjutasid naisautorid ju ka sada aastat tagasi – lihtsalt teiste sõnadega. Kertu Moppel on markeerinud aja Arvo Pärdi ja Jüri Homenja nimega, Kristjan Sandri ulmenovelli seob ilmselt just praeguse ajaga narkootikumi levikuviis kinnise FB-grupi kaudu. Maimu Bergi „Must mees minu elus“, teine ajaloonovell kogumikus, eitab päevakohaselt minevikku. Autoritutvustustesse ja illustratiivsesse poolde on jõutud isegi sisse põimida COVID-19 põhjustatud kriis: kirjanikke on esitatud pandeemia vastu võitlejate meeskonnana (autoreid tutvustavad tekstid kannavad kahjuks kiirustamise märke).

Viigi sile pind

Kolmandaks, tõlkenovell! „Eesti novell 2020“ sisaldab Andrei Ivanovi „Hapsali“ tõlget. Ei ole midagi teha, kõigepealt ikka jälle tagasi Tuglase juurde, nimelt tema kui Aino Kalda loomingu tõlkija küsimuse manu. Kahjuks ei oska ma nii hästi ei vene ega soome keelt, et originaale nautida. Aga Ivanov Veronika Einbergi võrratus tõlkes, Kallas Tuglase iseloomulikus eestinduses – sukeldun neisse juba keelevõlust ajendatuna.

Neljandaks, ikkagi üldistus. Mart Velsker osutab järelsõnas, et sel aastal on kogumiku tänapäevaste autorite sooline tasakaal esimest korda paigas (lk 180). Arvan siinkohal, et kvantiteet ei ole tingimata määrav. Mõelgem korraks: ehkki Tuglas on lipulaev ja ühtki novelliülevaadet ei saaks kirjutada nimetamata mõndki meessoost novellimeistrit, tundub mulle, et eesti naissoost autorite novellilooming on olnud läbi aegade eriliselt tugev. Nagu pärlid tulevad meelde Leida Kibuvits, Mari Saat, Maimu Berg, Eeva Park, Asta Põldmäe, Kai Aareleid, Kätlin Kaldmaa. Novelliga debüteeris Betti Alver. Selle aasta kogumikus ei ole sarja püsiautoritest esindatud omapärase käekirjaga Mudlum. Võib oletada, et ta keskendus romaanile, mis on nüüdseks pärjatud mitme tunnustusega.

Ta on siiski kogumiku toimetajate hulgas ning tahan siinkohal ära märkida, et leidsin Tuglase marginaalidest termini, mis iseloomustab minu meelest nii Mudlumi novelle kui ka tema esik­romaani: pièce à tiroirs, kummutinäidend või -romaan, „otsekui üksteise järel lahti tõmmatud sahtlid ja nende sisu esile tõstetud“. Aga Tukla auhinna naissoost võitjatest on siin esindatud Kangro, Berg, Viitol, kelle novellil „Õpetajanna saabumine“ on autoriomane selge struktuur – müstilisest seletuseni. Margit Lõhmuse novellikogumik „Sterne“ oli aga sel aastal kultuur­kapitali proosaauhinna nominent (Lõhmuse novellis „Veider“ esineb muide üks tuglaslik ahv).

Leidsin end pärast raamatu läbilugemist pead murdmas mitmesuguste küsimuste üle. Näiteks, kui kotkal oleks menstruatsioon, kas ta selle ajal ei lendaks? Kas roosa päevasärk on silmatorkavam kui erektsioon? Kas eestlased kasvatasid ikka vastehitatud Mustamäe rõdudel begooniaid? Mõni asi jääbki lummama: süda tõuseb justkui kurku, sest tahaks hirmsasti teada, millise Karlova või Supilinna aia varjudes elutseb nüüd kääbussiga Marelle. Selle aasta novelli üldpilt tundub enamiku novellide lühiduse tõttu justkui ootusvagane, Ivanovi novelli ajel kui viigi sile pind – kas lühivormide autorid on parajasti millegi monumentaalsemaga hõivatud või kirjutataksegi praegu lühemaid novelle? „Hapsal“ ei ole muide esmapilgul novell. Alles lõpuks saab aru, et seal kordub läbivalt üks kujund, tahaksin isegi kasutada sõna „luupima“. Selle võtab kokku „suure rammusa härja seljas istuv Euroopa“, kes ujub hädalistest hoolimata ära oma eraldi hoidva ajaloo ookeani. Ma ei kahtle, et Europe on ise ka parajalt täissöönud, ja tema ükskõiksus teeb nukraks. Kirjandus ehk siiski äratab hoolimatusest? Ja teeb seda kord tragikoomilise või iroonilise, teinekord õige terava, seejuures kauni sulepuudutusega novellides.

1 Näiteks Priit Hõbemägi 13. mai Eesti Ekspressis, Vilja Kiisler 12. mail Edasi.org lehel (mõlemad on muuseas rappa läinud autorite loendamise ja nimetamisega: Kiisler on unustanud Livia Viitoli, aga Hõbemäe valemi üle murdsin tükk aega pead ja lahendust ei leidnudki), Keiu Virro 19. mai Eesti Päevalehes; Alvar Loog 1. juuni Postimehes jne.

2 Eesti esimene novell võiks olla „Üks hea jut, mis kaks tallopoega Hans ja Mart isekeskis aiawad“ (1739). Märt Väljataga, Ühe ohustatud liigi elupaik ja teke ehk 280 aastat eesti novelli. Rmt: Eesti novell 2019, lk 249.

3 Märt Väljataga, lk 246.

4 Friedebert Tuglas, Eluloolisi märkmeid I. 1906–1944. Virgela, lk 35.

5 Friedebert Tuglas, Kirjandusline ülevaade. Eessaare Aadu, Räästaalused. – Eesti Kirjandus 1917, nr 8–10, lk 285–287. Viite eest olen tänu võlgu Märt Väljataga järelsõnale.