Ene Grauberg, ?Teadmine, tõde ja vabadus: 30 aastat filosoofilisi mõtisklusi?. Akadeemia Nord, 2004.
Ene Grauberg on ühtede kaante vahele kogunud oma tähtsamad artiklid. Samalaadne teos ilmus kevadel Ülo Matjuselt, loodame, et ka teised vanema põlvkonna filosoofid järgivad eeskuju ning asuvad publitseerima. Loodetavasti suudab tänane lugeja hinnata paarikümne aasta taguseid tekste liigsete emotsioonideta, pidamata iga viidet Marxile kohe kuriteoks.
Autor on jaganud raamatu kolme ossa. Esimene osa sisaldab arutlusi ühiskonna ja haridussüsteemi üle, teises osas mõtiskletakse humanismi ja vabaduse üle ning viimases osas keskendutakse epistemoloogia ja loogika probleemidele. Minu jaoks oli üllatav, et juba 1980. aastate algul oli võimalik kirjutada Wittgensteinist, Fregest ja võimalikest maailmadest loogikas ilma kohustusliku marksistliku kriitikata (vt lk 155 jj). Oma aja kontekstis tuleb sääraseid asjalikke ülevaateartikleid kõrgelt hinnata, ?Keelest, mida me ? mängime? (lk 155 ? 167) võiks siiani olla algaja esimeseks sissejuhatuseks Wittgensteini filosoofiasse. Siiski on tänaseks põhiliselt Akadeemia vahendusel ilmunud analüütilise filosoofia kohta põhjalikumaid ülevaateartikleid, Ene Graubergi vastavasisulised tööd tulnuks kogumikuna publitseerida juba 1990ndate algul, mil filosoofiline kultuur oli veel väga hõre. Spetsiifilisi loogikaprobleeme hõlmavate artiklite (lk 217 jj) aktuaalsust ei oska võhikuna kahjuks hinnata.
Järgnevalt jätaksin puhta filosoofia kõrvale ja vaatleksin raamatu esimest, kõige intrigeerivamat alajaotust ?Ühiskond ja haridus?. Graubergi mõtisklused on seda hinnatavamad, et tegemist pole utopistist kõrvalseisjaga ? autor on mitmekümneaastase kogemusega õppejõud ning haridusametnik (momendil Nordi rektor). Lisaks sellele tunneb Grauberg ka poliitika köögipoolt, olles töötanud üleminekuajal peaministri nõunikuna.
Postmodernism hariduses
Kogu iseseisvusaja on käinud pidev haridusreform, meeleheitlik paradigma otsimine. Grauberg ei paku oma artiklites meile uut suurejoonelist visiooni vajalikust paradigmast, millest kubisevad kõik haridusstsenaariumid. Selle asemel üritab ta olukorda filosoofi pilguga analüüsida, asetada protsessid ajaloolisse tausta. Graubergi põhieesmärgiks on teadvustada, et haridussüsteemid rajanevad teatud filosoofilistel ideedel (lk 58) ? seni on üritatud meil haridust reformida alati ?siin ja praegu?, eeldustesse süüvimata (lk 94). Põhiliseks märksõnaks, mille kaudu autor haridussüsteemi ja ühiskonda analüüsib, on postmodernism. Tänaseks on ka Eestis see sõna juba ära kulutatud, kuid ometi pole Graubergi arvates osatud Lyotard?i teadmiste postmodernse staatuse teesi piisavalt mõista. Sest kui nõustuda modernsete väärtuste siduva jõu kadumisega, pole enam mingit mõtet rääkida ühest ja õigest haridusparadigmast. Arusaam ainuvõimalikust lahendusest kuulub kokku positivistliku maailmakäsitusega, modernse arusaamaga teadmiste progressiivsest kasvust Absoluutse Teadmiseni. On ülimalt huvitav, et nii teadusfilosoofias kui ka laiemalt demokraatlikus ühiskonnakäsituses on loobutud ammu nn ühe paradigma feti?ismist, kuid see ei ole lõpetanud loba otsitavast haridusparadigmast. Tegelikult on probleem muidugi laiem, suurte narratiivide lõpp tähendab ka rahvushariduse, rahvuslike aadete lõppu (lk 99). Aga rahvuse müüdist ei ole väikerahva esindaja niisama kergesti nõus loobuma, ammugi ei soovi seda teha poliitilised huvigrupid ? on ju ülimalt mugav lüüa rahvuslike huvide kella häältepüüdmise eesmärgil. Minu arvates on rahvushariduse visiooni loomine poliitilise retoorika peegeldus ega lõpe veel niipea, olgugi et sisuliselt tähendab haridusreform huvigruppide halastamatut võitlust ressursside (tunnid, riigitellimus, raha jne) nimel. Filosoofiline analüüs saab meile ainult näidata sääraste narratiivide tobedust ja ärgitada mõtisklema selle üle, mis jääb loosungite taha.
Lollidel pole võimalust
On väga meeldiv, et Grauberg ei väida end teadvat lahendusi. Ta piirdub mõningate näpunäidetega nagu osalusdemokraatia rakendamine haridusotsustuses (õige, aga kuidas selleni ilma revolutsioonita jõuda, kes annab võimu käest?). Samuti üritab Grauberg argumenteerida haridusse investeerimise vajalikkuse poolt: kuna postmodernses maailmas on teadmine põhiline kaup, pole lollidel ?anssi (kuid taas: kuidas investeeringuteni jõuda, kui poliitika pole ratsionaalne tegevus?). Mulle tundub, et Grauberg eeldab humanistina a priori, et ka postmodernses olukorras võetakse mõistuse häält kuulda. Graubergi dekonstruktsioon ulatub objektiivsest teadmisest tunnetava subjektini, aga mitte sealt edasi (näiteks räägib ta veendunult inimloomusest, lk 19; soovitab taastada meie mõtteviisis ugri substraati, lk 69; räägib Eestist kui ühist eesmärki omavast tervikust jne). Igatahes on, mille üle Graubergi artikleid lugedes edasi mõtelda ? see peaks olema ühe hea filosoofiaraamatu põhitunnus.