Igor Kon, ?Kuuvalgus koidikul. Omasooarmastuse palged ja maskid?. Vene keelest Milvi Aasaru. Ilo, 2004. 480 lk.
Igor Koni raamatut omasooarmastusest on meie meedias korduvalt tervitatud kui inimlikku ja autoriteetset valgustuslikku teost, mis ilmus kui tellitult meie vihkajalikest homodebattidest kantud suvel. Vaieldamatult on tegu väga olulise raamatuga homoseksuaalidele. Ohjeldamatult kõikvõimalikku biograafilist homoerootilist (kui oleks literatuurne pornokomisjon, siis selle arvates küllap ka pornograafilist, sest esitused on kaugelt üle ?teatava piiri?) andmestikku detailselt esitav raamat pakub homodele laias diapasoonis äratundmis- ja avastamisrõõmu. Just sellest aspektist on see raamat meie ühiskonnas vajalik.
Seksuaalne ärkamine ei toimu ühelgi inimesel mängeldes ja valutult. Pea kõik kultuurid on oma noorukid jätnud siin orienteeruma, kotid peas, kusjuures meie ?ihad müügiks? ajastu on selles tugevalt vastuoluline ja silmakirjalik. Homoseksuaalsus on valdkond, kus lisaks kotile peas tuleb roomata varjulises urus maa all. Ma ei mõista suhtumist, et miks jahuda pededest kui lastega pered ja teine Eesti on näljas. On raske öelda, kelle kannatused on põhjendamatumad. Võib kujutleda ja meenutada, milliste värdjalike järeldusteni vaesusegi uurimisel jõuda võib, kui homoseksuaalsust saatnud hüpoteeside ja katsete ahel käiku lasta. Tsiviliseeritud ühiskondades mõistetakse, et olemuslikku kohta päikese all pole kellelgi, ning on metsik erinevusi välistada pelgalt rumalate eelarvamuste tõttu. Eestimaalase barbaarsus on siin mõistetav, sest vabaduse ja tsiviliseerituse kogemus on olnud piiratud ja poolik. Vähemusel end inimlikult aktsepteerituna tunda võimaldava ja samastumisruumi andva raamatu ilmumine on meil topelttähendusega inimlik akt.
Homoerootiline sõnavool
Tänu tihedale, kuigi paljuski anarhilisele liigendusele ja ulatuslikule viitestikule on raamat kasutatav ka kultuuriloolise teatmeteosena. Ei salga, et kultuurilooliselt oli raamat ositi paeluv ja ka informatiivne, eriti mis puudutab raamatu lõpuosas antud viiteid lähikümnendite homo- ja lesbiromaanidele. Kuid siin tuleb raamatu vooruste loetlemisele ka punkt panna. Ainestiku esitamise ebarangus, kaootilisus ja stiilitus ning autoripoolse kaasamõtlemiseta referatiivsus hakkasid peagi lugemist takistavalt närvidele käima. Juba eesmärgi püstitused eessõnas reedavad materjali esituse suvalisust ja mõtestamatust. Lugemise edenedes ei jää käsitlusest aga kohati muud järele kui homoerootiline sõnadevool. Noore teadlase puhul võiks ehk soovitada, et lihvige metoodikat, struktuuri, küsimuste püstitamise konkreetsust, selgust ja täpsust ning keskendatust nendele vastamisel. Elupõlise professori puhul on aga vaatamata läbitöötatud materjali ulatusele tegemist lubamatu distsiplineerimatusega.
Isegi puhtalt kultuurilooliste käsitluste puhul on kronoloogilise liigenduse kõrval või asemel eelistatav teatav sisuline struktureeritus. Olgu või näidete koondamine üldlevinud müütide vastu. Kon pakub aga niigi täiesti kaootilise kultuuriloolise materjali sisse põimituna viiteid sotsioloogilistele ja loodusteaduslikele uuringutele ja eksperimentidele, mille tõsiseltvõetavus nõuab esituse täpsust ning detailsust. Viimaseid edastab Kon aga nii, et lugejal mitte ainult ei puudu vajalik andmestik autoriga kriitiliselt kaasa mõtlemiseks ja analüüsimiseks, vaid andmed on kuhjatud siia ja sinna omavahel vastuoluliste juhuslike episoodidena.
Üks homoseksuaalsusega kaasnevaid levinud müüte on näiteks võimuka ema olemasolu. Poole tuhande leheküljelises raamatus (kus on ohjeldamatult ruumi leitud sisuliselt struktureerimata homobiograafilistele seikadele) võiks ühes peatükiski olla ära toodud nn perekonna mõjude müüdi tagamaad, variatsioonid, asjasse puutuvad nüansid ja selgelt esitatud, nii et lugeja saaks ise järeldused teha, asjaomased (müüdi suhtes muide valdavalt skeptilised) kaasaegsed empiirilised uuringud. Viimastele on aga raamatus ühes kohas vaid ähmaselt vihjatud: ?ema mõju on küllalt piiratud? (lk 324). Teisal (lk 35) peab Kon seda aga homoseksuaalsusega kaasnevaks faktoriks ja deklareerib pea iga homokirjaniku eluloo päises, et geenius oli ema tugeva mõju all (Cocteau, lk 211; Gide, lk 207; Proust, lk 201). Sama tüüpi perekondlikke seiku freudilikus paindlikus vormis esitatakse ohtralt mujalgi ning sarnaseid probleeme ja vastuoksusi jagub teisigi.
Empiiriat humanitaari kohta ohtrasti
?Kuuvalguse? autoripositsiooni taga ei ole teadlasele omane huvi, vaid referaadi koostaja ebajärjekindlus ning asumine parasjagu refereeritava materjali tõmbetuultes. See tundub olevat raamatu suvalisuse peapõhjus. Ei saa öelda, et autor on spekulatiivne ega arvesta empiiriaga. Vastavasisulist kaasaegset ning autoriteetset andmestikku on Kon humanitaari kohta ulatuslikult läbi töötanud, kuigi see on esitatud kohati poolikult üldistatuna ja juhuslikult ning upub kultuuriloolise dominandi sisse. Kõikvõimalikud teooriad, hüpoteesid ja näited on esitatud täiesti suvaliselt ja läbisegi, nii et lugeja (ainult selle raamatu põhjal saavutamatuks) ülesandeks jääb nende vastumängu konstrueerimine ja mõistatamine, kuidas nad teineteisele oponeerides ja üksteist täiendades välja kasvanud ning kõrvale heidetud või omaks võetud on. Kon on võtnud ülesandeks vaid materjali esitamise homoseksuaalsusele soodsas valguses. Kuidas andmestikku usaldada võib, kuivõrd on tegemist jätkuvalt teadusele huvi pakkuvate ideede ja küsimustega ja kuivõrd lihtsalt homoseksuaalsuse ajaloos ette tulnud luiskelugudega ? need küsimused jätab Kon teadlasele lubamatus mahus lugeja lahendada.
Muidugi ei ole seksuaalsus matemaatika, mille uurijailt võiks oodata väljapaistvat ühemõttelisust, selgust ja täpsust. Pole me ju tänasekski mõnes mõttes kaugemale jõudnud kui tõsiseltvõetava seksuoloogia pioneer bioloog Alfred Kinsey, kes 1930. aastail vahetas mesilased seksuaalsuse vastu väidetavalt imestusest, kui vähe selle inimlikult nii suurt tähtsust omava fenomeni kohta teaduslikult teada on. Küsimus pole siiski vaid ebaluses, mis seksiga ikka kaasnenud on, ning eksperimentide korraldamise komplitseerituses ja küsitlusandmete väheses usaldatavuses, kui võrdleme seksuoloogiat ülejäänud sotsiaalteadustega. Inimese või tema loomuse uurimine üldse tunneb väga vastandlikke hüpoteese nature versus nurture ehk kaasasündinud, geneetiliselt, hormonaalselt või ajuehituslikult determineeritud looduslikkuse contra kultuurilise konstrueerituse teljel.
Naine on isetu ja seks on tema ressurss
Nii pole imestada, et ühelt poolt püsib väga autoriteetseid seksuaalsust puudutavaid tekste sisaldava kogumiku ?Social Psychology and Human Sexuality? (2001) toimetaja Roy Baumeister ürgsetel essentsialistlikel mees?ovinistlikel seisukohtadel, mida tunneme juba Schopenhauerilt ja varemgi. Baumeisteri arvates vajab mees naisest enam seksi ja seks on seega naiselik ressurss, mille eest mees peab naisele midagi (ülalpidamine jms) vastu andma. Vastupidi levinud feministlikule arusaamale ei ole naiste seksuaalsust piiranud meeste domineerimine, vaid naiste enda soov monopoli hoida. Samuti otsib Baumeister empiirilist ja loodusteaduslikku kinnitust Otto Weiningeri poolt kuulsaks tehtud teesidele naiselikust isetusest, nimetades seda küll pehmemalt naise erootiliseks paindlikkuseks (erotic plasticity). Selle teooria järgi leidub küllalt kinnitust ja põhjusi, miks naiselik seksuaalsus varieerub vastavalt mehe, aga eeskätt ühiskonna muutumisele. (See annab Baumeisterile võimaluse ka põhjendada, miks naised lähikümnendeil, kus naise ligipääs ühiskonna muudele ressurssidele, avalikule elule ja võimule on tõusnud, ka seksile kui omaette väärtusele rohkem tähelepanu pöörama on hakanud.) Teisalt on olemas jällegi igasuguse soolise ja seksuaalse olemuslikkuse eitamisele keskendunud teooriad (Judith Butle
r jt).
Koni suurimaks miinuseks on aga see, et esitatud suur materjalihulk ei kinnistu ei eelnimetatud ega üldse mingisuguste üldteoreetiliste eelduste külge ega püüa nendega üldse kuidagi loogiliselt suhestuda. Kon on kõigega nõus, kui see võimaldab homoseksuaalsust heas valguses näidata. Nii on inimesel, kes tahab usaldatavate andmete valguses mõista inimliku seksuaalsuse tagamaid, seda raamatut üsna väsitav lugeda. Üldiselt võib muidugi aru saada, et Koni energia kulub igasuguse essentsialismi delikaatsele, kaudsele, s.t otseselt mittevastanduvale vastustamisele. Kon tahab öelda, nagu kirjutab Tõnu Õnnepalu (Arkaadia 4. IX), et inimkonnas ei ole järske üleminekuid ega liigipiire, kui inimene neid ise ei tekita. Kon usub tugevalt sotsiaalse juhuslikkuse osakaalu individuaalsuse kujunemisel. (Vahemärkusena: usun ka ise lacanlikku seisukohta, et olemuslikku seksuaalsuhet ei ole olemas. Ülikooliajast mäletan ühe Tartu kõrtsi täiesti poisilikku ettekandjat, kellesse mõnigi mu tuttav tugevalt armus, kui ühel päeval saime teada, et tegu on tüdrukuga, ning ega ma isegi külmaks ei jäänud.) Kuid kahetsusväärselt vähe ruumi on pühendatud sellist seisukohta toetavate teooriate nüansside esitamisele, vastuväidete vähegi aktsepteeritavale väljatoomisele, rääkimata nende tõsiduse hindamisest.
Eksootilisest erootiliseks
Pooleteisel leheküljel on küll refereeritud Daryl Bemi krestomaatilist ?eksootiline muutub erootiliseks? teooriat. Seda on tehtud kahtlemata asjatundlikult ja väikest mahtu arvestades ka hõlmavalt, kuid see ei asenda kultuurilise konstrueerituse teooria distsiplineeritud väljajoonistamist ja mõtestatud esitust. Kon küll tunnistab eessõnas, et on nõrk filosoofias, ?eriti, mis puudutab postmodernismi? (lk 13). See seletab, miks vaatamata Koni seisukohtade aimatavale ühtivusele feministlike jt antiessentsialistlike teooriatega pole neid teoreetiliseks aluseks võetud, vaid esitatud lakooniliste leksikonlike lisadena kusagil raamatu sabas. Kuid teatava selge struktuuri, vaadeldavate probleemide arusaadava väljatoomise ning mõtestatud argumenteerimise olematust ei tingi filosoofia nõrkus, vaid lihtsalt materjali esitamise suvalisus. Nii on mõnes kohas huvitavaid kirjandusteaduslikke (Prousti puhul) või sotsioloogilisi (lk 183) spekulatsioone. Teisal kohtame jälle kuiva kultuurilugu. Kuidagi ei vasta see elulugudest ahmitud faktide domineerimine ka traditsioonilisele sotsioloogilisele lähenemisele, mille autor ütleb endale südamelähedase olevat (lk 13).
Kon liigub homoseksuaalsuse uurimise radadel süsteemitult. Isikupärasest panusest homoseksuaalsuse uurimisse ei saa selle raamatu põhjal rääkida. Nagu öeldud, näib Koni huvitavat ainult homoseksuaalsuse põhjendamine. Teaduslikku uudishimu tekitavad küsimused homoseksuaalsuse sees, nt miks lesbidel homodest tuntavalt rohkem heteroseksuaalseid suhteid on, millised on biseksuaalsuse tagamaad jne, jätab Kon praktiliselt või sootuks kõrvale, olgugi need inimeste seksuaalsusest kooskõlalise pildi saamiseks olulised. Samuti on imelik, miks Kon, kes on tuntud ju mitte niivõrd homoseksuaalsuse uurija kui üldse seksuoloogina, ei kõrvuta homoseksuaalsust peaaegu üldse heteroseksuaalsuse uurimise probleemidega. Ollakse ju üldiselt arvamusel, et heteroseksuaalsuse keerdkäigud on olemuselt sama problemaatilised ja homoseksuaalsuse uurimine pole mingi heterovahekorra mõistatuslik eriliik.
Veel kord: teadlasehuvi asendab siin raamatus referatiivne homopropaganda. Nii ei imestaks ma sugugi, kui selle raamatu lugemine ühiskonnas homoseksuaalsuse alase tolerantsi tõstmise asemel hoopis eelarvamusi juurde loob. Kon jätab mulje, et homoseksuaalsus, kuigi represseeritult ja varjatult, on saatnud inimkonda kõikjal ja kõiges. Kerge on konstrueerida teos, mis esitab Koni näiteid marginaalses valguses. Heatahtlik lugeja, kelle moraal seksiküsimustes heteroseksuaalse misjonäriasendi suunas kaldub, kuid keda võiks ehk veenda hästi esitatud tervemõistusliku argumentatsiooniga, ajab seda raamatut lugedes kardetavasti varem, kui peaks, näpud kurku. Riivatud lustilood ohvitserihärradest, kes kõikjal ja kõigile pepukese ette lükkasid, siinkirjutajat ei häiri. Kuid antiessentsialism seksuaalsuses ei tähenda veel fantaasia vabale lennule alluvat hooramist. Foucault? maksiim, mille ta oma elu lõpuperioodil hilisantiigi eetikat võib-olla veidi spekulatiivselt üldistades formuleeris ? sa võid anduda naudingule, kui suudad sellega toime tulla ?, kuluks tähele panna siingi. Oodanuks selleltki raamatult homoseksuaalsusega seonduvate nii moraalsete kui terviseprobleemide tõsisemat ja vastutustundelisemat lahtirääkimist. Tartu ülikooli terviseprobleemidega tegelev filosoof Valdar Parve on ühes homoseksuaalsust (siinkirjutaja arvates põhjendamatult brutaalselt) kirjeldavas artiklis väga naturaalselt näidanud homode rolli AIDSi levikus. Kahju, et Parve oma lugu avaldama ei nõustu, armastades endale meie homopropaganda keskel võtta põrandaaluse märtri rolli. Veelgi rohkem on kahju aga sellest, et Koni raamat sellistest probleemidest suhteliselt mööda läheb, lugejat neil teemadel tõsiselt mõtlema sundimata.
Homofoobsetele oludele vastav teos
Õigus on aga Tõnu Õnnepalul, kes arvab, et see ?vene oludest lähtuv raamat vastab parimini meie ühiskondliku teadvuse tasemele antud küsimuses?. Kuigi nature-nurture debattides osalemine või ühel ning teisel poolel olemine ei määra kuidagi ära soovi homoseksuaalsusele halba või koguni teda ühiskonnast välistada püüdvat valgust heita, võib mõista kartust, et teaduslik argumenteerimine ühe või teise homoseksuaalsusega seotud nüansi ümber võib toores, ebatolerantses ja homofoobiale altis ühiskonnas vaid õli tulle valada. Samuti ka homoseksuaalsuse ja AIDSi suhte naturaalne eritlemine. Seega meile ehk sobibki nähtust rehabiliteerida püüdev referatiivne käsitlus, mis kirjutatud asjaomaste uuringute perifeerias ega tõstata teaduslikke vastasseise nende täies selguses ja teravuses. Tõe huvides tuleb küll märkida, et homoseksuaalsuse suhtes delikaatset ja tolerantset kirjasõna on meil varemgi üksjagu ilmunud. Hessi jt sotsioloogiaõpikust leiab paaril leheküljel ehk selgemagi ülevaate asjaomaste uuringute tänasest seisust kui Koni labürintidest. Ilmunud on saksa ajakirjaniku Yvonne Jotzi igas mõttes väga sümpaatne ja salliv seksiõpik noortele ?Armastus, nauding ja seitsmes taevas? jne. Jääb vaid loota, et ka ühiskondlikud hoiakud kirjasõnale järele jõuavad, nii et homoseksuaalsusega saab ka teaduslikult tegeleda, ilma et valitseks kartus, et huvi motiveerib soov kellelegi haigla-, vangla- või hullusärk selga tõmmata.