Näitus „Viinistu kunstisadam ERMis. Valik teoseid Jaan Manitski erakogust“ Eesti Rahva Muuseumis 19. IX kuni eriolukorra kehtestamiseni, kuraatorid ja kujundajad Reet Mark ja Emma Eensalu.

Jaan Manitski kunstikogu näitus ERMis oli kõrge kunstilise tasemega ja minule kunstiajaloolasena väga hariv. Tartlasena pöörasin tähelepanu iseäranis Tartu kunstile. Kui möödunud sügisesel Tartu kunstimuuseumi ostude näitusel oli vaid kuus Tartu kunstniku tööd, siis Manitski kogu väljapanekul oli neid poolsada, kui Wiiralti töid hulka ei loe. Välja oli pandud 18 Wiiralti graafilist lehte, millest mitut nägin esmakordselt. Erilist huvi pakkus tema sürrealistlik-ekspressionistlik periood.

Suurimad üllatused. Suurim üllataja oli Aleksander Vardi. Olen korraldanud küll kolm Vardi näitust, kuid ei teadnud midagi hiigelteosest „Clichy bulvari vaade“. Valmimise aastaks pakun 1937. asemel 1938. aasta, sest tõenäoliselt lõpetas ta selle kodumaal. Siiani olen pidanud Vardi ja tegelikult üldse eesti kunsti parimaks Pariisi vaateks Tartu kunstimuuseumi maali „Montmartre õhtul“ (1938). Manitski Vardi on uhkem, seda tänu avarale ülaltvaatele hotelli rõdult, kus too oma abikaasaga peatus. Nagu kunstnik on rõõmsalt sagivat bulvarit maalinud rõdult, nii oleks ka maali parem hinnata ülaltvaates. Sügisene ilm on kahvatult sombune, aga ometi on kunstnik suutnud rahuldada kirge kasutada oma selle perioodi lemmikvärvide sinise, kollase ja punase värvikombinatsiooni. Kust küll Jaan Manitski selle supermaali leidis?

Järgmine üllatus oli Lola Liivati kaks väga head abstraktset maali. 1958. aastal loodud „Nunn“ on küll rohkem vaimukalt abstraheeritud figuur, aga „Punane ja must“ aastast 1960 on nii võimas, et see on lausa tähtteos – ja mitte ainult Liivati, vaid üldse Eesti abstraktsionismis. Ometi ei olnud kunstimuuseumi kuraator Hanna Liisa Kont neid teoseid 2018. aastal kunstniku elutöö näitusele toonud. Liivati ande üks alustala on lausa mehelik energia ja keskendusvõime ning tema taiestel on hea kompositsioon. Aga tõesti, igal kunstnikul mõni töö eba­õnnestub, ja just neid oli Tartu kunstimuuseumi isiku­näitusel palju väljas.

Väga hea on Miljard Kilgi „Let’s go“ (2007), 1979. aastal maalitud teose uuendustega koopia. On lisatud koer ja eriti meeldisid mulle originaalist palju vabamalt edasi antud portreed. Eduard Kutsari väga ebaühtlasest loomingust on Manitskil õnnestunud endale hankida parimate hulka kuuluv „Talvine Tartu“. Ütlemata toredalt tuisune linn, millest me kõik unistama hakkame.

Minule kui Vardi fännile oli Kristjan Tedre „Aleksander Vardi suvila ehitus Hellenurmes“ nägemine kui taeva kingitus, sest autor on lõuendile kandnud naivistliku detailsusega selle, kuidas suvemaja ehitati. Linda Kits-Mägi „Suvi“ (1966) on tema suurim ja abstraktseim maal, mida mina olen näinud. Maalist õhkuv suvine lämbus on nii intensiivne, et tundsin ka ennast seal metsalagendikul logelevat. Eha Komissarov on Manitski kogu tutvustavas raamatus sellesse töösse veel paremini sisse elanud: „Kõrge vaatenurk annab ülevaate maastikust kui lõputust keerlevast rohelussülemist, mida valgustavad pildipinnal laiali pillutatud valguspöörised“.¹

Endel Kõks on maalil „Töölised“ (1941) kujutanud terrassi trepist alla astuvaid naisi ja lapsi, võre taga seisab kurb meest, tita süles. Teose mõtet ei tee selgemaks ka Eha Komissarovi selgitus: „Kõks väljendab oma rõõmutus kompositsioonis suhtumist ideoloogilise enese­määratluse nõudesse ja mittenõustumist nõukogude kunsti propagandistlik-repressiivsete võtetega“.² Võib-olla oli kunstnikul vaja tööd eksponeerida Nõukogude võimu korraldatud temaatilisel näitusel ja seetõttu maalis ta ka korstnad ja lisas sobiva pealkirja?

Aleksander Suumani napisõnalise ja humoorikalt tõsise maali „Ahi“ ahjukivid meenutavad raamaturiiuleid: nii et kujutatud naine saab soojust tulest ja vaimust.

Näitusel oli ka eesti kunstiloo üks skandaalsemaid teoseid, Eerik Haameri paljastatud rindadega „Suusataja“. Eha Komissarovi veenev põhjendus³ pani minugi uskuma, et selle ägeda maali autor ongi Haamer. Tavaliselt lihtsaid maastikke maaliva Juhan Nõmmiku „Põhjarannikus“ (1943) on midagi eepilist, sümboolselt rahvuslikku.

Veel üht-teist. llmar Kruusamäe sisult ja vormilt rikas teos „Kahekesi“ (1987) kuulub autori parimate hulka. Lepo Mikko 1943. aastal maalitud „Suplejad“ mõjuvad oma monumentaalsuses pigem muusadena. Nendena on aga pealkirjastanud Ado Vabbe aktimaali 1948. aastast. Ma imetlesin järjekordselt eesti kunsti kõige seksikamat elegantsi. Ja seda suutis ta ka süngel stalinismi ajal! Aarne Miikmaa on maalinud huvitava „Elmar Kitse portree“. Natalie Mei akvarellis „Paarike selgvaates“ on tunda art déco mõjusid ja seetõttu pakun dateeringuks 1920ndate lõppu või 1930ndate algust. Nikolai Triik võis „Vaate Toompeale“ maalida 1930. aastatel, mil ta hakkas tegema müügipilte, aga et Karl Pärsimäe „Linnavaade“ on vaade Olevistele Toompea nõlvalt, saavad kõik aru.

Tuntud kvaliteedi tunneb ära Konrad Mäe, Elmar Kitse, Peeter Alliku, Alfred Kongo ja Paul Saare maalides. Ka väliseesti autoritelt on häid teoseid, nagu Ernst Rüga „Kaks lindu“ (1954) või Eerik Haameri söejoonistus „Tants maipuu all“ jt. Mulle oli huvitav näha ka Karin Lutsu poolabstraktset „Arheoloogilist maastikku“ (1962), millest kunstnik saatis mulle kunagi postkaardi. Tuleb nentida, et temast 24 aastat noorema Lola Liivati kunst oli okupeeritud Eestis avangardsem kui Karin Lutsu oma vabas Rootsis.

Jaan Manitski ei ole ostnud mitte ühtegi teost, mille võiks nimetada kollaseks kunstiks. Mingis objektis/esemes kunstiväärtuse äratundmine nõuab erialaseid teadmisi ja veidi sünnipärast annet. Jaan Manitskil on need olemas ja ta on osanud oma raha paigutada eesti rahvale väga kasulikul ja valgustuslikul viisil.

Näituse kujundust ei oska ma hinnata. Oli nauditavaid kooslusi, nagu näiteks kolmik Lola Liivati „Nunnast“, Leo Lapini linoollõikest „Millest jutustab must ruut“ ja Tõnis Vindi teosest. Mind vaimustas nurk kahe venna Karl ja Paul Burmani maalitud hobustega – vahva hobusekari.

Kui vennad Burmanid on koos, siis enamasti olid kunstnike pildid hajutatud, mis oli hädavajalik parema kujunduse nimel. Tõsine aps oli see, et mitmes reas piltide puhul oli kõige väiksemad riputatud kõige kõrgemale, aga väike nõuab lähivaadet ja peab olema vaatajale kõige lähemal. ERM on teinud siiski paremaid näitusi, nagu Anu Raua vaibad ja „Toolilugu“.

Näituselt väljunud, põikasin läbi uuelt väljapanekult „Elas kord …“ – ja see juba on midagi!

1 Viinistu – kunsti sadam: valik teoseid Viinistu Kunstimuuseumi kogust. Eha Komissarov (koost), Muusa Kapriis, 2017, lk 94.

2 Samas, lk 63.

3 Samas, lk 68.