I
suurte sõnadega mees
kolis mu südamesse.
mina teda ei kutsunud,
tema mind ei palunud.
mu süda lihtsalt ta koduks sai.
selgus, et suurtes sõnades
vahel ka tükike hinge on sees.
et mustvalge maailma varjudel
tihti värvikad kleidid
ja väikesest jumalast kord
suurem ja targemgi saada võib.
suurte sõnade mees
ohkas mu südame sees.
ta varvastel kuhjas on lund
ja silmadel vähe on päikest,
sõrmede vastas külm kalju,
kuklasse hingab hall taevas.
kuid pehme sammuga astub
mu hingede vetel
ja vaigistab torme
ja hellitab tuult
ja suud annab kuule
kes armastab puud
mille alla end heidab
suurte sõnade mees.
II
suurte sõnadega mees
magab vaikselt mu hinges.
ta unes näeb purpurset poni
ja hallikat vett
ja rohelist hiiglast
söömas roosidest mett.
mees ärkab sinise paju all.
ta pihkudest hõbedast lehti veel leiab
ja maa alla vilksatab kuukiire saba.
maa praguneb parkund kapriisist,
loomad magavad härmatand und.
pilvepiirilt leiab veel pühavett
ja vähem püha ja patustand lund.
kümne jää all on neliteist merd,
kaheksas riigis on korraga talv.
luud lõikav vaikus tarretab verd.
ja mina olen ühtäkki nii halb.
III
suurte sõnadega mees
kolis mu südamest ära.
läks teise südamesse,
järgmisse maailma.
nägema teistsugust kevadet,
teistsugust talve.
ehk on rohi seal pehmem
ja taevakaar kõrgel,
ehk on kuu suurem
ja päike veel soem.
selgus, et suurte sõnade hing
sama väike ja tühi kui sõna.
ja värvikas kleit veel värvikaks varju ei tee.
väikesed jumalad suured soovid vaid on ?
suur jumal on alati suur.
kuid siin polaarpäev juba algas.
seelikud vöö vahel
ja kibuvits juustes
kõnnin ma lainetel.