Kõik tolleaegsed värvifilmid võluvad oma erilise valguse ja värviga. Ma pole spetsialist ütlemaks, millist keemiat siis filmilindi valmistamiseks kasutati, kuid värvid on keemilised, mitte orgaanilised. Valge on valgem kui valge, punane punasem kui silmaga näha. Muidugi mängiti valgusega. Igasuguste kulakute salasepitsused on filmitud hämaras, kuid uue elu ehitajatel olid puhtvalged pluusid, rätikud, kitlid, isegi sidemed oleks nagu äsja Arieliga pestud ja triigitud. Rääkimata siis Stalini kipspeast. Peategelane Paul Runge (Georg Ots) oli vist mitmest grimmist läbi käinud. Ja millised optimeeritud kaadrid, millest igaüks võiks olla akadeemilise maali õppematerjal.

Võrdlus maalikunstiga on kohane ka seetõttu, et stalinistlik maal oli sama hüperreaalne. Aleksandr Laktionov on siin parim näide. ?Valgus Koordiga? enam-vähem samal ajal kogu NLiitu vallutanud maal ?Kiri rindelt? on samasuguse faktuuriga. Üldse on kolmel realismil selles suhtes ühisjooni: nii sürrealism, sotsrealism kui hüperrealism lõid reaalsust, mis on reaalsem kui reaalsus ise.

Stalinistlik filmikunst võttis kõvasti õppust ameeriklastelt. ?Valgus Koordis? re?issöör Herbert Rappaport oli käinud Hollywoodis nagu enne teda Sergei Eisenstein ja paljud teised. Lõpustseenid õitsvast kolhoosielust ei erinegi palju Hollywoodi filmidest ja ma olen peaaegu veendunud, et näiteks ?Karnevaliöö? ületab Hollywoodi muusikale.