Suvi on ilus aeg, noorus on ilus aeg. Ka Euroopa noorusaeg ? renessanss ? on muusika järgi otsustades elurõõmus ja särav.
Mida oli inimesel siis ja praegugi elult tahta ? tulla kokku, tantsida, daame imetleda, lõbutseda, veini maitsta, muusikat kuulata. Las ta kisub meid kaasa, elu on üürike! Las ununeb hetkekski olukord riigis või rahakotis.
Hortus Musicuse vabaõhukontserdil 31. VIII Stenbocki maja õues polnudki aega mõelda kõrvalistele asjadele. Publik oli sunnitud end hästi tundma. Kuulajatel ei lastud sõita kolinaga mööda puise akademismi rööpaid ? kõlas elav muusika sõna parimas mõttes, enamuses tempokad ja kaasakiskuvad tantsupõrandate hitid kuldsetest 1600ndatest.
Daamide portreed
Erasmus Widmanni (1572 ? 1634) tantsud kogumikust ?Musicalischer Tugendtspiegel? (1613) pakkusid tõelist värvipaletti ? muusikalised portreed, ülla imetluse objektideks auväärsed daamid, kes on andnud oma nimed ka teose osadele: ?Margaretha?, ?Johanna?, ?Magdalena? jt. Kahtlemata on nad olnud niisama kaunid kui vooruslikud, ent väga erinevad!
Kui küsitlete mõnd tuttavat don?uani, hoidub ta väitmast, nagu meeldiks talle vaid selline või teistsugune naisetüüp. Ta jumaldab kõik naisi, sest nad on mitmekesisel moel köitvad. Võtke näiteks ?Sibylla? ? ta on kindlasti (muusika järgi otsustades) särtsakas brünett. Või ?Maria? ? nõtke tantsijanna, mustasilmne ja väle… ?Dorothea? tundub kuidagi küpsem, auväärse matrooni mõõtu. ?Rosina? aga ? lisaks voorustele kange iseloomuga (puhkpillide otsustavad tämbrid!). ?Regina? tundub neist kõige viimistletum, maitsekam, graatsilisem, ehk isegi haritum (palju erineva karakteriga muusikalist materjali, kaunistusi, eri tämbrite vastandusi, tempovahetusi jne).
Galeriis leidus ka tõsisemaid, looritatud silmadega kaunitare (keda on iseloomustatud minoorse, mõtliku muusikaga) ning ülimalt virtuoosse helikeelega muusikalisi portreesid. Ilmselt väljendavad need heliloojas eneses pulbitsevaid sisemisi konflikte vooruse ja patu piiril… Widmann oli nooruses n-ö naistemees, vähemalt oli ta lubanud abielluda kahe daamiga, aga naiseks võttis hoopis kolmanda! Esimesed süüdistasid teda lubaduse murdmises ja kaebasid isegi kohtusse… Hortuse pillimehed on meisterlikud karakterite maalijad.
Canzona?d kuuluvad Widmanni loomingu paremikku, nende helikeelt on iseloomustanud Michael Praetorius kui ?värsket, rõõmsat ja vilgast?. Ta on kirjutanud ka vaimulikku muusikat ning töötanud organistina, õpetajana ja kirjutanud luulet, sh tekste omaenda ilmalikele teostele.
Tudengilauludest madrigalikomöödiani
Johann Hermann Scheinil (1586 ? 1630) oli uskumatult kurnav elukäik ? tal oli kahest abielust kokku kümme last, kellest kaheksa surid varases eas. Esimene naine suri viiendat last sünnitades, ka Scheini enese tervis oli halb: ta kannatas muuhulgas tuberkuloosi, neerukivide jm all, siiski jäi alles tahe kirjutada muusikat. Teda sidus lähedane sõprus Heinrich Schütziga, kellega neil oli palju ühist: sünniaasta, juuraõpingud ning muidugi ekspressiivne helikeel luterliku piibliteksti muusikasse vormimisel. Scheini vaimuliku muusika pärand tõstab ta samale kõrgusele Schützi ja Scheidtiga. Schein näib olevat eelkõige vokaalhelilooja, pühendunud ühtviisi nii vaimuliku kui ka ilmaliku muusika loomisele. ?Studenten Schmaus? (1626) koondab rõõmsaid tudengilaule ja tekstid räägivad ikka sellestsamast, millest noored ka tänapäeval mõtlevad ? veinist, elumõnudest…
Vahepeal kõlas Briti saarte renessanssmuusika. Tobias Hume (1569 ? 1645) teenis sõjaväes, ka ta ?Sõduri laul? sisaldas militaarseid heliefekte ning sõjaväeolustiku kirjeldusi. Jaan Arderi südamlik ettekanne puudutas ka kõige spartalikumaid hingi.
Iiri harfimängija ja bardi Turlough O?Carolani (1670 ? 1738) muusikas on iiri rahvamuusika, iiri traditsioonilise harfimuusika ja itaalia kunstmuusika mõjutusi.
Gasparo Zanetti tantsudekogumik ?Il Scolaro ? (1645) sisaldas kohati lausa nüüdisaegseid kõlavärve, kui kuulata kas või trummi ja bassi valitsemist partituuris. Teisal jälle vastandus üliõrn piano bakhanaalsele forte?le, kus terve Hortuse seltskond mõnuga kaasa huilgas. Virtuoossust ja sära kostis puhkpillisoolodest Neeme Punderi ja Olev Ainomäe esituses ning Ivo Sillamaa klavessiinipartiist.
Lõpetavates tantsudes võis kuulda ka naturaalsemaid, maalähedasi hääli. Ja viimane tants meenutas veidi ?Kaera-Jaani?!
Kontserdi nimi ? ?Taassünd hilissuvel? ? sümboliseeris suvel kogutud energia teisenemist talviseks toimekuseks. Särtsakale noorusele vastandus meenutus, millega see kõik lõpeb ? tahtmata solvata eakaid inimesi, meenutagem, et vanadus võib tabada kõiki. Hortuse soovitus on: säilitada huumorimeel. Vaimukas, meisterlik, ideaalselt koos hingav ja laulev ansambel haaras publiku kaasa Pantalone seiklustega madrigalikomöödias ?Vanadusnõtrus?.
Valitsused tulevad ja lähevad, noored saavad vanaks, ent muusika jääb ja Hortus Musicus mängib. Au ja kiitus talle!
