Peab väljuma terve mõistuse raamidest ja ignoreerima loodusseadusi, et sinna katlasse tükkida veel klaverikooliga ? mis sest, et rahvusvahelisega, mis sest, et Arbo Valdmaga. Valdma ei ole muidugi iial hoolinud asjadest, mida nimetatakse reaalsuseks, mille värviks hall argipäev. Valdma küllap igaveseks üleskeeratud mootor pakub sellist atraktiivset mõttelendu ja ennekuulmatut energeetikat, et professorist mitmeid kordi nooremad korraldajad Pärnu Kontserdibüroost korraldavad ennast oimetuks, kuid säravad sealjuures kui äsja mehelesaanud neidised. Selge on aga see, et ilma eelnimetatud eeldusteta ei mahuks üks spetsiifiline klaverikool selle kuhja otsa, mida nimetatakse lühidalt ? suvi Pärnus.
Lugesin kokku 17 osavõtjat Saksamaalt, Jaapanist, Horvaatiast, Lõuna-Koreast, Iirimaalt, Soomest ja Eestist vanuses 9 kuni 39 aastat. Kümne päeva jooksul said nad kõik igapäevast õpetust kõigile soovijaile avatud õppeprotsessis ning võimaluse õpitut realiseerida viiel stuudiokontserdil Pärnu raekoja saalis suurepärases korras oleval Estonia kontsertklaveril. Kontserdid olid pealkirjastatud põhiväärtuslikena: ?Maa?, ?Õhk?, ?Tuli?, ?Vesi? ja ?Vabadus? (20. VIII!). Kõik viis stuudiokontserti algasid professori sissejuhatava suulise improvisatsiooniga, mis talle omase mõttekukerpalliga sidus esitatava pealkirjaga.
Täiesti selgelt oli jälgitav kursantide areng kõigis aspektides esimesest viimase stuudiokontserdini ? kuidas seda saavutati, teavad need, kes ka õppeprotsessi jälgisid, ning neid polnud sugugi vähe. Ei saa vaikida ka asjaolust, et kontserdikülastajate hulka pääsemiseks tuli kohale ilmuda tubli pooltund enne algust. Eeskavad sisaldasid klaverimuusikat J. S. Bachist tänaseni, haarates Elleri, Tubina, Sumera ja Sisaski valitud teoseid. Publiku lemmikuteks said 9aastane nukuke Adele Franceska Lenz Saksamaalt ja poeetiline Kirsten Cap Iirimaalt, kellega edukalt konkureeris väliselt uje, aga sisemiselt keev horvaat Marin Limič.
Kontserdi lõpunumbrid olid aga reeglina Eesti või siis Eestiga lähedalt seotud pianistidega nagu Toomas Vana, Natalia Zagalskaia (prof Kalle Randalu assistent Karlsruhes) ja Kadri-Ann Sumera ning nad väärisid oma kohta kavas täielikult. Kõrvu jäid kõlama kogu sellest tohutust konglomeraadist erilise viimistlusastmega Chopini ?Variation brillante? op. 12 (n. Zagalskaia), Schumanni ?Nachtstücke? nr 3 ja 4 (T. Vana) ja Chopini kolm masurkat op. 59 (K.-A. Sumera).
Ehtvaldmalik oli viimase, st vabaduskontserdi puänt, kus enneolematu 13 pianistist moodustatud klaverikett esitas katkematult Heino Elleri ?Kodumaist viisi?, kus ka professor Arbo Valdmale oli antud vastutusrikas ülesanne hoolitseda teose pedaliseerimise eest, sest klahvidega tegelejatel ei olnud selleks püstiasendis mängides füüsilist võimalust.
Tegijad tänavad erakordselt heade tingimuste ja võimaluste eest Eesti Kultuurkapitali, Pärnu linna, Pärnu Muusikakooli ja taastusravikeskust Sõprus. Siinkohal tasub rõhutada Pärnu linnavalitsuse mõistvalt väärtustavat suhet, võimaldades klaverikoolile tegutsemiseks ju tegelikult linna volikogu tööruumi. See on ikkagi erakordne nähtus ka Euroopa Liidus.