Meie hulgast on lahkunud Raine Loo, ligi nelikümmend aastat Vanemuise teatri draamarepertuaari ilmestanud isikupärane näitlejanna.
Viljandimaal Taevere vallas 1945. aastal sündinud Raine Loo lõpetas kuulsa kirjanduskoolina tuntud Tartu 8. keskkooli 1963. aastal. Juba keskkooliajal viis teatrihuvi ta Vanemuise teatri juures töötanud õppestuudiosse, mille I lennu lõpetamise järel sai temast Vanemuise draamatrupi koosseisuline liige.
Paremat aega ja kohta teatritee alguseks olnuks raske ette kujutada. 1960. aastate teisel poolel Vanemuises alanud lavasündmused, mida nüüdseks tunneme eesti teatriuuendusena, kaasasid eelkõige trupi nooremaid jõudusid. Uuenduslike noorte lavastajate Evald Hermaküla ja Jaan Toominga kõrval olid kõrgvormis ka veel eelmise põlvkonna lavastajad Epp Kaidu ja Kaarel Ird.
Raine Lool oli õnne mängida kõigi nimetatute lavastustes: Eos (Undi „Phaethon, päikese poeg“, 1966, lav Kaarel Ird), pärisproua Chlopitzky (Kitzbergi „Laseb käele suud anda“, 1969, lav Jaan Tooming), Maaja (Toominga „Külvikuu”, 1972, lav Jaan Tooming). Etapiliseks kujunes aga Eeva roll Epp Kaidu lavastatud Madáchi mastaapses „Inimese tragöödias“ (1971), mis avas seni pigem lüürilisi kangelannasid mänginud Raine Loo jõulise dramaatilise ande ja viis ta järgmisteks kümnenditeks Vanemuise juhtivate draamanäitlejate hulka.
Tema 1970. aastate tähtrollide hulka kuulub mitu täiesti eri võtmes lahendatud rolli eesti klassikast: julgelt groteski ja näitlejalikku hüperbooli kasutavad osatäitmised Jaan Toominga lavastustes (Miili, Kitzbergi „Kauka jumal“, 1977; Karin, Tammsaare ja Toominga „Tõde ja õigus“, 1978) ning olustik-realistlikus ümberkehastumisteatri laadis Tatjana Nikolajevna Kaarel Irdi erakordselt pika elueaga Lutsu ja Liivese „Tagahoovis“ (1974).
1980. aastad viisid Raine Loo kokku uue lavastaja, Endrik Kergega, kellega koostöös sündisid meeldejäävad klassikarollid: Liidia Pavlovna (Gorki „Barbarid“, 1985), Mari (A. H. Tammsaare ja Kerge „Aeg tulla – aeg minna“, 1986), leedi Macbeth (Shakespeare’i „Macbeth“, 1987). Sellesse kümnendisse jäi ka esimene roll Mati Undi lavastajakäe all (Amalia, Schilleri „Röövlid“, 1983), mis sai uhke jätku juba 1990. aastate teisel poolel. Mitmed Raine Loo osatäitmised selle perioodi Mati Undi Vanemuise-töödes (kuninganna Margarita, Gombrowiczi „Iwona, Burgundia printsess“, 1994; Mari ja Karini mitmikroll, Tammsaare ja Undi „Taevane ja maine armastus“, 1995) panevad kriitikud rääkima täiesti uutest värvidest näitlejanna loomingus, sõeluma distsiplineeritud spontaansuse, vaheda analüütilisuse ja pillava lavalise ekstsentrika vahekordi tema lavarollides.
Mati Unt jäigi Raine Loo kõige olulisemaks lavastajaks tema viimastel teatrihooaegadel. Juba uuel sajandil nägi rambivalgust veel üks Raine Loo tipprolle: mõistatuslik, elegantselt mängulisi registreid vahetav Ranevskaja (Tšehhovi „Kirsiaed“, 2001), millele järgnes Agaue ja Iokaste kaksikroll (Undi „Vend Antigone, ema Oidipus“, 2003) ning viimasena proua Solness (Ibseni „Ehitusmeister Solness“, 2004).
Peale teatrirollide tegi Raine Loo mitu meeldejäävat filmirolli („Kolme katku vahel“, 1970; „Värvilised unenäod“, 1975; „Karge meri“, 1982; „Inimene, keda polnud“, 1990). Ta on mänginud mitmes telelavastuses ja kuuldemängus ning oli hinnatud isikupärase luulelugejana.
1976. aastal anti Raine Loole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. 2004. aastal pälvis ta Eesti Näitlejate Liidu auraha.
„Ikka ja alati naine mitte siitilmast,“ on kirjutatud ühe Raine Loo rolli kohta, ja usutavasti võiks seda määratlust kasutada mitme teise näitlejanna teatri- ja ka elurollide puhul.
Kolleegid, sõbrad ja Raine Loo kunstist vaatajana osa saanud saadavad siitilmast teele oma tänusõnad ühiste hetkede eest.
Raine Loo saadeti ära 20. mail Tartus Pauluse kirikus, millele järgnes muldasängitamine Raadi kalmistul.
Teater Vanemuine Eesti Teatriliit Eesti Näitlejate Liit Kunstiühing Pallas