Kuidas ma elus esimest korda autokinos käisin

8 minutit

Leiba ja tsirkust! Leivapuudust eriolukord ei põhjustanud, tsirkusega olid aga lood üpris kurvad. Teatrid ja raamatukogud olid kinni, spordivõistlused keelatud. Kinomaja võis ainult eemalt vaadata. Meelelahutusnälga tuli kustutada koduste vahenditega. Veebi sirvides on ehk jäänud silma pilt end diivanil pikaks sirutanud dressipükstes meesterahvast, kes hellalt telekapulti pihus hoiab. Aasta tagasi oli tegemist laisa töllakaga, sel kevadel aga vastutustundliku koroonaennetajaga. Ühelt maalt läks selline ennetustegevus aga küllaltki tüütuks. Nii et kui leevendusmeetmetega jõuti sellesse faasi, et lubatud on teisaldatav ekraan õhku täis puhuda, sellele film projitseerida ja hulgal oma autosse suletud inimestel seda ilmaimet pealt vaadata, siis ei olnud neid inimesi raske leida.

Viidatud tehnilise lahenduse patenteerija Richard Hollingshead müüs rahulikult oma isa äris New Jerseys autokaupu ega näidanud teadaolevalt üles mingit ambitsiooni jätta maailma kinoajalukku oma jälg. Levinud legendi kohaselt oli Richardi ema aga suuremat kasvu naine, kel oli tavalises kinotoolis veidi kitsas istuda, mistõttu asus Richard koduaias auto ja puude vahele tõmmatud voodilinadega eksperimenteerima. Katsetamine viis selleni, et 16. mail 1933. aastal sai ta patendi uuele ja kasulikule lahendusele, mis võimaldab ekraani suhtes sobivalt paigutatud autodes pilti vaadata ja heli kuulata. Richardi drive-in-kinoteatri esimesel seansil tuli näitamisele komöödia „Naised, vaadake ette“.1

15. mail sai ERMi taga parkimis­platsil teoks Tartu Elektriteatri eriolukorrajärgne esimene kinoseanss, kus 39 autotäiele pealtvaatajatele näidati Kaljo Kiisa filmi „Keskpäevane praam“ (1967). See on seesama plats, kus eelmisel aastal ligemale 60 000 inimest Robert Trujillo juhatusel Metallica kontserdil „Insener Garini hüperboloidi“ kaasa laulis. Aastaga on maailm tundmatuseni muutunud ja seekord tuli oma auto kinotöötaja juhatusel kindlale kohale parkida ja igasugu stiihilist ringiliikumist vältida. Ainus, kes selle reegli vastu eksis, oli üks päris viisaka välimusega rebane, kes liikus kalkuleeritult seni autode vahel ringi, kuni ühest sõidukist talle midagi suupärast poetati. Ülejäänud külastajad pidasid kenasti piirangutest kinni ja filmi­kõrvaseid ekstsesse rohkem silma ei jäänud.

Kui uskuda filmides nähtut, siis olid Ameerikamaa autokinodes just need filmikõrvased tegevused põhilised ja film ise teisejärguline. Nii toona kui ka tänapäeval2 paistab olevat levinud ennekõike arvamus, et hämaruse kattevarjus lasevad noored inimesed kinos hoopiski hormoonidel vabalt möllata. Kuna tänapäeval on käigukang kui guvernant esiistmete vahele paigutatud, siis las jääb see teema siinkohal täpsemalt lahkamata. Piirdume vaid näitega filmist „Grease“,3 kus Sandy (Olivia Newton-John) lööb lähenemiskatse peale enda järel autoukse kinni ja teatab, et tema selles sin wagon’is ehk patukärus koos Dannyga (John Travolta) enam hetkegi viibida ei kavatse.

Autokinos ei vaata teile keegi viltu, kui nosite kodus koos meisterdatud kaneelisaiakesi ja rüüpate termosest piparmünditeed peale.

Tuleb tunnistada, et meedias autokinode kirjeldamisel kasutusele võetud väljend passion pit (kirepesa) kõlab intrigeerivalt ja kui on soovi, siis on sellega tõesti väga mugav kogu autokinondust sildistada. Kultuurilooliselt tundub see mulle siiski vale rõhuasetusena. Rich­ardi esimene autokino muide mehele rikkust ei toonud ja paari aasta pärast müüs ta selle edasi. Tõeliselt populaarseks saidki autokinod alles pärast Teist maailmasõda, kui Ameerika autostumine tuurid üles võttis. Siinkohal on paslik meenutada paari aasta tagust parima filmi Oscari võitjat „Roheline raamat“,4 mille tegevus leiab aset 1962. aastal. Filmi pealkiri viitab 1936. aastast ilmunud aastaraamatule, kus on üles loetud kohad, kus mustanahaline autoreisija võib suuremat pahandust kartmata süüa, juua ja magada. Autokinod olid selles valguses ühed esimesed, kus rassiteema ei olnud sedavõrd terav. Ei lugenud ka see, kuidas riides oldi. Noortel lastevanematel ei olnud vaja vaevata end lapsehoidja otsimisega. Traditsioonilise kinoga võrreldes olid autokino püsikulud väiksemad, nii et meelelahutus oli ka taskukohasem. Ehk siis kokkuvõtvalt: kõigis neis hiilgeajal rohkem kui neljas tuhandes autokinos võis igaüks oma neljarattalise sõbra esiistmel laiutades end mugavalt ja turvaliselt tunda. Here in my car I feel safest of all5 (Gary Numan, „Cars“).

Esmapilgul võib tunduda, et see 20eurone pilet, mis tuleb Raadil filmi vaatamiseks lunastada, läheb selle tasku­kohasuse jutuga vastuollu, aga kõik majanduslikult mõtlevad pereinimesed võivad võrdluseks kokku lüüa ühe neljaliikmelise pere tavakino külastuse kulutused, unustamata sealjuures ka näksimisele ja jookidele kuluvat raha. Autokinos ei vaata teile aga keegi viltu, kui nosite kodus koos meisterdatud kaneelisaiakesi ja rüüpate termosest piparmünditeed peale. Oletan, et üldse ainuke tõsine etiketirikkumine auto­kinos on keset filmi autotulede sisselülitamine, mis on võrreldav kinosaalis keset seanssi telefoniga enda ühis­meedia uuendustega kurssiviimisega. Sellise käitumise peale võib nii mõnigi keevaline eestlane omaette mõne trüki­musta mitte kannatava vägisõna pomiseda. Seejuures annavad kõik sellised väikesed nüansid seda päris kino­külastuse tunnet juurde, et oledki päriselt kodust väljas ega vaata filmi telekast või voogedastusplatvormilt.

Pärast paarkümmend aastat kestnud õitsengut saidki aga autokinole saatuslikuks kõik need lõputud võimalused nautida meelelahutust kodustes tingimustes. Värvitelekad ja kaabeltelevisioon, videomakid ja -laenutused. Ja ehk isegi olulisema tegurina maa ise, sest ühe keskmises mõõdus autokino jaoks, kuhu mahub 500 autot, võiks arvestada umbes viie hektari maaga. Samas sõltub see ärimudel päris palju ilmast, vihmasabina elad veel üle, aga kui väljas on ikka külm või, hoidku taevas, lumigi maha tuleb, siis ei tule kinopidamisest midagi välja. Mingi osa ajast seisis autokino niikuinii tühjalt ja kuna erilist kindlust tuleviku osas ei sisendanud ka vähenev publik, läks autokinodealune maa müüki. Ettevõtlikumad ja/või põikpäisemad kinopidajad olid küll juba varem püüdnud repertuaarimuutustega trendi murda, nii et autokinodest oli selleks ajaks juba ammu võimalik nii B-, R- kui ka X-reitinguga filme vaadata. Selle trendi illustreerimiseks meenub 2011. aasta antoloogiafilm „Chillerama“6 – õuduskomöödia, mille raamjutustuseks on ühe autokino viimase seansi ajal kiirelt eskaleeruv nakkuspuhang.

Siinkohal kiitus Elektriteatri meeskonnale, kes valis just „Keskpäevase praami“ oma autokino avafilmiks – teenimatult vähe tuntud meie oma kassa­film. Tuumalt on ju tegemist just täpselt sellise korraliku suvise möllufilmiga, mis minu silmis ühte autokinosse passib. Osades terve plejaad kuulsaid ja veel kuulsamaid eesti näitlejaid, kes täiesti tõsiste nägudega esitavad kergelt tobenaljakat dialoogi (julgemad härrasmehed võivad katsetada komplimendina „kena skumbria“ kasutamist). See eakate filmide puhul suuresti vältimatu jaburuselement ei võtnud siiski vähemaks filmi tempot ega pisendanud pinget filmi lõppvaatuses, kui rahva seast tõuseb kangelane, kes juhib katastroofi vältimiseks leegitseva auto üle parda merre. Ei ole kellelgi põhjust välja tulla hinnanguga, et eesti film on aeglaselt kulgev tumedates toonides tubateater. Kuigi veidi tõsisematele teemadele viidatakse tõesti ka siin, ei lahata lüheldasest pikkusest lähtuvalt ühegi tegelase motiive ega tausta süviti. Hollywoodi viimaste aastate trende järgides: ehk on käes aeg „Keskpäevase praami“ uus­versiooniks?

Kuna autokino kava täieneb jooksvalt, siis ei saa lubada, et filmi sel suvel uuesti suurel ekraanil näha saab, aga see ei anna põhjust meeleheiteks. Esimese nädala jooksul on kavas olnud dokumentaalfilme meilt ja mujalt („Südamering“ ja „Kedi“7), hispaania Oscari-nominent „Valu ja hiilgus“8 ning brittide märkimisväärselt hea heliribaga „Biidid“.9 Mida tahes te aga kavast ka meelitavat ei leiaks, piletiostu viimasele hetkele jätta ei soovita. Avaseansi edust kannustatuna leiti küll platsil ruumi mõni sõiduk lisaks mahutada, aga linna kohta, kus tavaolukorras tegutseb viis kino, on autokino mahutavus siiski napp. Ning kui te just ei kavatse rekaga kohale sõita, siis tasub autokinos olla esimestes ridades, nii et pigem saabuda varem kui hiljem.

Ja lõpetuseks mõtteharjutus mõnele julgele autokinopidajale. Kuidas reageeriks publik, kui näitamisele tuleks Peter Bogdanovichi debüütfilm „Sihtmärgid“?10 Selle finaalis astub filmis sisuliselt iseend kehastanud Boris Karloff Byron Orloki rollis vastu snaipripüssiga pahaaimamatuid kinokülastajaid nottivale Vietnami sõja veteranile. Viimasele saab saatuslikuks hetk, kus ta ei suuda kuidagi üle saada segadusest, et üleelusuuruses tegelane kinolinalt seisabki füüsiliselt tema ees. Täpne löök jalutuskepiga ja raudne meelekindlus lahendavadki situatsiooni Byroni kasuks.

Jääb vaid üle soovida, et antud sund­olukord laheneb autokinopidajatele samuti positiivselt ning kõigile filmi­sõpradele saab pakkuda kauni kogemuse „Kuidas ma elus esimest korda auto­kinos käisin“.

1 „Wives Beware“, Fred Niblo, 1932.

2 Hendrik Alla, Autokino ei kõlba kuhugi. – Postimees 6. V 2020.

3 „Grease“, Randal Kleiser, 1978.

4 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.

5 Oma autos on mul kõige turvalisem olla.

6 „Chillerama“, Adam Green, Joe Lynch, Bear McCreary, Adam Rifkin, Tim Sullivan, 2011.

7 „Südamering“, Margit Lillak, 2020; „Kedi“, Ceyda Torun, 2016.

8 „Dolor y gloria“, Pedro Almodóvar, 2019.

9 „Beats“, Brian Welsh, 2019.

10 „Targets“, Peter Bogdanovich, 1968.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp