Sündinud 1990ndatel ning kolinud perega aastateks Soome elama, olen tihti tundnud ilmajäämist kahest huvitavast ajastust – Nõukogude Liit ning metsikud 90ndad. See ei tähenda, et sooviksin võõrvõimu all elada. Pigem tunnen, et kogemuste puudumine teeb minust osaliselt Z-generatsiooni, kel pole pidepunkti perioodidega, mis vormisid Eesti ühiskonda juurdunud suhtumist. Suvel sai siiski kodumaal elavaid vanavanemaid külastatud ning kummalisi lääne kultuuri hübriidvorme kogetud. Sünniaastast kaugemale ulatuvaid valu-, aga ka võlupunkte olen ainult vanemate inimeste mälestuste kaudu tajunud.

Epp Annuse monograafia leevendab eespool mainitud puudujääki. Teos annab aluse mõistmaks, kuidas on tekkinud ühiskonda püsima jäänud arusaamad, stereotüübid ning kuvand Nõukogude ajast ja Eestis elavatest rahvustest. Raamatus on materjali ning fakte, mida isegi Nõukogude perioodil elanud lugejad võivad leida uue ja huvitava olevat, nt balletielementide kasutus rahvatantsus jne. „Sotskolonialism“ põhineb Annuse ingliskeelsel raamatul „Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands“, mis oli suunatud võõrkeeles lugejale eesmärgiga tugevdada Nõukogude Liidu vaatlemisel post­koloniaalse uurimissuuna asjakohasust. Eestikeelse raamatu puhul pole tegemist vaid tõlkega, tekst on uuesti läbi mõeldud ning täiendatud siinset lugejat rohkem huvitavate teemadega, nt argielu ja kultuur.

Raamatu ülesehitus on küllaltki loogiline. Kõigepealt loob Annus teoreetilise raamistiku, selgitades post­koloniaalsete uuringute olemust. Seejärel liigub ta võimustruktuuri avamise juurde kuni jõuab „meie“ ja „nende“ vastandumise ning kultuuri hübriidsuseni. Monograafiat on võimalik lugeda eraldi artiklitena, kuid alguses tuleb selgeks teha teose esimesed kaks-kolm peatükki ning kolonialismi alased terminid, mida ei ole vähe: koloniaalsituatsioon, kolonialism, sotskolonialism, koloniaalne võimumaatriks jpm. Teadmispagasi ja sõnavara täiendamine varem keelt sõlme ajanud mõistetega tasub end ära. On näha, et teose terminoloogiat on eesti­pärastatud. Selle võõrapärasus pani raamatut lugedes tahes-tahtmata mõtlema, kas sõnakasutus oleks võinud olla eesti keelele omasem või peab tõdema, et akadeemiline eesti keel jääbki konarlikuks.

Postkolonialismi vastuolulisus

Postkolonialismiga kaasnevad vastuolud. Annus tõdeb: „Baltimaades ning Kesk- ja Ida-Euroopas vastupidi, on väidetavalt koloniseerimatu „eurooplus“ paljude jaoks rahvusliku eneseväärikuse küsimus. Nagu kirjutab Violeta Kelertas: „Eelistades pidada end ülemaks teistest koloniseeritud rahvastest [—], ei pea baltlased kuigi meelitavaks, vaid pigem lausa alandavaks, et neid on ühte patta pandud ülejäänud koloniseeritud inimkonnaga ning tahavad kuuluda „tsiviliseeritud maailma“.“

Režiimieelse mentaliteedi ja lähtepunkti selgitamine annab parema aluse mõistmaks, miks on Eesti end sidunud tugevalt põhjamaa staatusega. Geograafiliselt põhja poole liikudes otsiti kinnitust oma läänelikkusele. Sõjaeelne vaade Eestist enne võõrvõimu kehtestamist oli õitsev majandus ning kultuur, mis vastandus Nõukogude olme mahajäämusele ning tsenseeritud kultuurile. Raamatus meenutab leedulanna Julia Greičienė, kuidas enne sõda alkoholismi ei olnud ning tema vanemad said hästi läbi.

Nõukogude perioodi uurimine on justkui paraneva haava lahtikiskumine. Eks lõhe meie kui eestlaste ja nende kui venelaste vahel on seniajani olemas.Annus arutleb, miks kuulevad eestlased senini süüdistust „fašist“. Miks aastakümneid Eestis elanud isikud ei ole eesti keelt ära õppinud? Miks sõjaeelne aeg oli kui paradiis? Annuse käsitluse puhul on meeldiv püüe selgitada mündi mõlemat poolt. Vahepeal laskutakse subjektiivsusesse, kuid essentsialism ei peaks, nagu autor ka tõdeb, olema ühegi inimese eesmärk, sest maailm on pidevas muutumises.

Meie vs. nemad

Peamine küsimus, mis läbib pea tervet teost on „meie“ versus „nemad“. Kui esimeste peatükkidega seatakse paika uurimistöö raamistus, siis kolmandas vaadeldakse lähemalt Nõukogude impeeriumi teket ja selle ideoloogiat, liigutakse võimu kirjeldamisest olmeni. Kõigepealt oli tegemist okupeerimisega, mis kestis mõne aasta, ning nagu Annus osutab, algas seejärel sotskolonialism, kus vastava vormi võimumaatriksiga kaasnes püüd kehtestada sotsialistlik või kommunistlik riigikord: „Nõukogude Liidu invasiooni Balti riikidesse on kõige sobivam kirjeldada kui okupatsiooni, mitte kolonisatsiooni; kummatigi järgnes esmasele okupatsioonile koloniaalvõimu kehtestamine.“ See jõudis Eestisse kahel moel, ametlikult ehk meedia, ajalehtede ja raadiosaadete kaudu, kuid ka inimeste lugude ja kuulduste kaudu, kus oma koht oli ka uue režiimiga kaasnenud vägivallal.

Nõukogude võimu kehtestamine tekitas inimeste väärtussüsteemis paratamatult segaduse, sest väärtusi ei saa üleöö uutega asendada: „Madis Kõiv kirjeldab oma mälestustes koolipoisi nõutust, kui äsja kehtestatud Nõukogude võim oli toonud koolidesse uued, vene keelest tõlgitud õpikud: Nüüd tuleb uus õpetaja, võtab uue raamatu, hakkab selle raamatu juures rääkima vanadest asjadest ja ometi tuleb see täiesti uutmoodi välja, igivõõralt. [—] Algab pioneeride rännakuga maastikul. [—] Samahästi võiks see olla Kuul või Marsil. Midagi ei tunne ära. Mis see on – sovhoosi karja­laut? Mis see on – kolhoos Töörahva Võit? Mis see on – masintraktorijaam? Kuhu on jäänud metsad, heinamaad, talud, küünid, jõed, järved?“

Segadus pani inimesi tugevalt kinni hoidma minevikust, mis tagantjärele tundus müütiliselt täiuslik ja kaunis. Sõjaeelsel ajal puudus alkoholism, väärkohtlemine võimu või pereliikme poolt ehk siis „Nõukogude-eelne ajastu sündis uuesti rahvuse nostalgilise pilgu läbi“. Annus kirjutab, kuidas ebasümpaatia baltisakslaste vastu asendus põlglikkusega sisserännanute suhtes. Ka üks mu vanaemadest on meenutanud, kuidas lapsepõlves võttis sakslane ta laadal sülle ning andis saia. Venelane oli aga tallu kõndinud ning käskinud end toita. Hiljuti lugesin ühest artiklist 87aastase naise meenutusi, kes kordas sama: sakslane oli oma soovidega viisakaks jäänud, venelane kombetult kükitanud, kuhu tahtis.

Isegi kui Nõukogude Liidu algne idee tundus noobel, takistas selle muretut sisenemist Eestisse vägivaldne pealesunnitus, mis „traumaatilisest katkestas“ eestlaste sideme üles ehitatud vabariigi ja kultuuriga. Kaitserefleks ja halvad kogemused ehitasid seina ette, millest oli teistest nõukogude liiduvabariikidest tulnud uusasukatel keeruline läbi tulla. Näiteks levisid jutud, et Leningradist jm pärit sisserännanud teevad inimesi vorstiks. Jutte soodustas inimeste kadumine ja toidupuudus poodides, kuid ka rikkus turul.

Kuna kõige parem kaitse on rünnak, võtsid paljud sisserändajad omaks koloniseerija rolli. Siin on sarnasus baltisakslastega, kes on näiteks kirjanduse kaudu üritanud väita, et enne eestlasi elasid Maarjamaal hoopis idagermaani päritolu goodid, seega oli baltisakslastel õigus oma esivanemate maal elada. Nõukogude uusasunike lihtsaim enesekehtestusviis oli aga Vene impeeriumi ideoloogia omaksvõtmine ning liiduvabariikide elanike „valgustamine“: „[—] tema kuuenda klassi vene keele õpetaja teatas ühel päeval tunnis, et enne 1940. aastat polnud siin eestlastel „mitte midagi“: „Kirjaoskamatus ja jube vaesus. Jalanõudeks olid kalossid. Kingi polnudki. Kõik hea, mis teil on, tuleb Nõukogude võimult.““ või noore poisi mälestus, kuidas Tallinnas käratas poemüüja „говори по человечески!“ (räägi inimese moodi!), kui ta eesti keeles pool kilo vorsti palus.

Särk püksi, ega sa venelane ole!

Esile on toodud ka vastupidine paradoks: vanaema ütleb lapselapsele „pane särk püksi, ega sa mingi venelane ole!“ või otsitakse rannas päevituskohta, kuhu vene keel ei kosta. Nagu meenutab raamatus 1940ndate lõpus Silla­mäele kolinud naine, et ta oleks hea meelega kohaliku keele ära õppinud, kuid temaga koos elanud „eestlanna keeldus. Oli uhke, pidas ennast paremaks, resümeeris mutikene”. „Meie“ ja „nende“ vastanduste selgitamises näen raamatu suurimat väärtust. See paneb aina rohkem mõtlema tänapäevale, mil endiselt esineb stereotüüpe ning üksteisele oponeerimist. Samuti on raamatu läbilugemine avanud ukse varem tarbitud kultuurile, mis nüüdseks on omandanud justkui uue kuue. Näiteks Sulev Nõmmiku „Mehed ei nuta“ pealtnäha lihtsakoelised naljad omandasid pärast raamatu lugemist vägagi terava kuju ning alltekst, tahtmatu või mitte, pakkus rahulolu.

Raamat paneb mõtlema, kas ja kuivõrd oleks olukord olnud teine, kui ei oleks toimunud küüditamisi, talude äravõtmist ning ajaloo sunniviisilist painutamist. Kui toona süüdistati Moskvat elektrikatkestustes, toiduainenappuses jne, siis tegelikult kattuvad probleemid ja näpuga näitamised praeguse vaba riigiga. Parim, mida teha saab, on mõista üksteist ja selle üheks küljeks on kindlasti uuringute läbiviimine.