Keset koroonakriisi tasub meenutada üht teist k-d, mis samuti on kriisis. Kliimakriisi ja 5. juunini kestva looduskaitsekuu puhul on paslik seekordse üleskutse „Hoia, mida armastad!“ toel küsida, mida me siis armastame ja hoiame.
Keskkonnaagentuuri andmete kohaselt armastame ja hoiame Eestis 3923 kaitstava loodusobjekti 1 611 297 ha suurust kogupindala, mis aastatagusega võrreldes on suurenenud 58 kaitseala võrra laane- ja salumetsades. Lisandus 107 looduskaitsealust objekti ja kaitsealune pindala kasvas 32 474 ha võrra.
Nendele hektaritele mahub peale kuue rahvuspargi 450 loodus- ja maastikukaitseala, 319 hoiuala, 1553 ohustatud liikide kaitseks rajatud püsielupaika, 1066 kaitstavat looduse üksikobjekti – siia kuuluvad näiteks allikad, põlispuud, rändrahnud, 512 kaitsealust parki ja puistut ning 23 kohaliku omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti.
Praegu on armastatud ja hoitud, kaitstavate loodusobjektidega kaetud 19,4% Eesti maismaast, veealast on kaitse all 28%. Kas meie armastusest piisab?
Euroopa Liidu arvates mitte. Sel nädalal tutvustas Euroopa Komisjon plaani, mille kohaselt tuleks liidus 2030. aastaks kaitse alla võtta kolmandik maismaast ja veest. Plaan on otseselt ajendatud ülemaailmsest elurikkuse kriisist, aga nagu komisjoni dokumentidest selgub, ka asjaolust, et senine looduskaitse on olnud puudulik, loodusalade taastamine väikesemahuline ning õigusaktide rakendamine ja jõustamine ebapiisav.
Komisjon järeldab, et ülemaailmsed jõupingutused elurikkuse kriisi lahendamiseks ÜRO egiidi all on olnud „ebapiisavad, et peatada maailma bioloogilise mitmekesisuse kadu“. Sestap leitakse, et kuigi praegu on Euroopa Liidus kaitse all 26% maismaast ja 11% veest, ei ole see olnud piisav ära hoidmaks looduskeskkonna hävimist ning paljude liikide väljasuremisohtu sattumist.
Kirsiks tordil on plaan 2030. aastaks Euroopa Liidu alale juurde istutada kolm miljardit puud. Kõlab uhkelt ning kolm miljardit puud on kindlasti hästi turundatav sõnum, mis kergesti meelde jääb. Kuid veel on esile tõstetud ELi viimaste alles jäänud ürgmetsade kaardistamine, jälgimine ja range kaitse alla võtmine (kuna nii mõneski liikmesriigis ohustab ürgmetsi inimtegevus, näiteks ebaseaduslik metsaraie) ja minnakse ka liidu ühe alustala, ühise põllumajanduspoliitika kallale. Komisjoni ettepaneku kohaselt võiks veerandi põllumajandusmaast võtta mahepõllundus. Kuna nii mõnigi eesmärk, näiteks rändlindude kaitse, eeldab ülemaailmset koostööd, siis peab Euroopa Liit komisjoni arvates elurikkuse kaitse oma välissuhtluse keskseks teemaks seadma.
Praegu ei ole selge, kas tegu on ideekogumiga või saab plaan seaduse jõul liikmesriikidele siduvaks ning sellega kaasnevad rahaline programm ja jõustamismehhanism – seega ei ole võimalik ennustada, kui suurel määral see tegelikuks saab.
Kriitilisemad keskkonnakaitsjad nendivad, et plaan on tore, kuid Euroopa Liidus ei ole suudetud seniseidki looduskaitse eesmärke saavutada ega juba kehtivaid seadusi järgida. Ainuüksi ühel maikuu nädalal algatas Euroopa Komisjon 19 liikmesriigi osas seoses ELi keskkonnaõiguse rikkumistega menetluse ja see ei ole kaugeltki suurim arv iganädalaste rikkumismenetluste seas.
Ootamata Euroopa käsulaudu võiks Eesti oma plaani järgi rohkendada seda, mida saame armastada ja hoida. Rohujuuretasandil võib seda teha igaüks, vaadates maastike elurikkust hindavast rakendusest rohemeeter.ee, kui loodussõbralik on ümbritsev maastik ning edasi tegutseda ümbruskonna elurikkuse huvides.
