Kõige väiksema raamatu kaanel on tore kriksadull ja kiri ?Ajaraamat?. Tiitlilt saame teada, et ?Ajaraamat? pole mitte niisama ajaraamat, vaid Ilmamaa ajaraamat 2004. See teeb ettevaatlikuks. Võib juhtuda, et tuleb veel ajaraamatuid. Poleks tarvis. Raamatus on 21 mõnevõrra luuletisi meenutavat tekstikest, tekstistiku koostajaks ja sõnastajaks on märgitud Hando Runnel. Ja veel on märgitud, et trükiarv on 350. Ja ajaraamatu tekstid on inimeste kohta, neid inimesi, autor kaasa arvatud, on 21. Kust võtta sellisele raamatule veel 329 lugejat, jääb arusaamatuks. Iga salmi ei tule tingimata trükki lasta, oldagu nii klassik kui tahes.
Maario Essa ?Kellegi teise muru? võiks peaaegu liigitada raamatute sekka, mille parim osa on pealkiri, sest pealkiri on ju tõepoolest hea. Sees on paraku epigoonlikku soga tera liig palju saanud, etemad asjakesed võivad varju jääda. Mis võivad, jäävadki. Aga nad on vähemalt olemas. Leheküljed 26, 27 ja 33 on antud headele tekstidele lebada, ja mitte ainult. Kirjanduses, nagu tarkloomad väidavad, hinnaalandust ei tehta. Näiteks sellepärast, et kellelgi pole munasid, küll aga on tissid, või et keegi teine on ainult 16aastane. Siiski on kuueteistaastasel rohkem lootust ja aega hakata selliseid paremat sorti asjakesi juurde tegema kui näiteks kuuekümneaastasel. Paraku on trubetskoidne postpunk tuberkuloidselt lokkav ja mühab kui rohi, mis umb. Ja asisemad sõnastised lasevad ennast kaua otsida. Äh mis, ega mul miskit tolle vastu pole, et üks tragi tegelane poisist peast raamati teeb. Tehku lihtsalt järgmine parem ja moos saab maitsema pekisem. Või kribelgu proosat, teoses sisalduv katkend on ju väga hea. Luuletajaid ongi kuidagi palju saanud, häid jutukärutajaid aga napib sajaga.
Kolmest pisikesest on Jaan Pehk kõige suurema teinud, ?Sisukord? nimeks. Ja toimivaid luulendikke on ses sisukorras tublisti. Õigupoolest on nõrku tekste lihtsalt väga vähe. Nii vähe, et kipub jääma ekslik mulje, nagu oleks Pehu Jaan suur luuletaja. Tegelikult ta väga suur ei ole ja rohkem ikka multimees kui luuletaja. Aga et ta ei tegele krampliku kirjanikuksolemisega, kukub kirjutatu välja paremini kui nii mõnelgi, kel ränk kirjanikutaak viglaga turja külge kinni virutet. Muidugi on siin hulk lihtsasti lõbusat luulerdust ja riimilõbu, aga ka terast ja tundlikku teksti, mis ei lase vaieldamatult virtuoosse sõnakasutusega Pehku pelgaks pullivelloks pidada. Raamatu avaluuletus on kohalikus kontekstis krestomaatiline ja väärib raiumist kuhugi mujalegi kui raamatusse, mina soovitaksin näiteks Pika Hermanni külge, sinna, kus nõuka ajal ristleja Pamjat Azova mälestustahvel roikus.
Jah, sellest kobarast on Pehk maksakaim banaan, siin on süüa ja jääb ülegi. Rõõm oli koorida, nagu Keil ütleks. Maario Essa banaan on rohelisevõitu, peab päikse käes või banaaniküpsetusahjus pisut sundaega teenima. Runneli Ilmamaa-banaan on sedakorda nässu läinud, võib-olla polegi ta banaan, vaid mingi muu asi. Baanan näiteks. Üldiselt aga: tore, et eesti keeles ikka raamatuid ilmutatakse. Muidu oleks ainult sport ja hammaste kiristamine. Uh. Õudse koha peal tuleb jutt katki jät —