Sattusin hiljuti lugema kaupmeeste üleskutset toetama ostlemisega Eesti majandust. Kaubanduskeskuste taasavamise esimese nädala külastajate arvud, mis on nii 75–98% tavapärasest, kahtlemata rõõmustavad kauplejaid, kuid samal ajal üllatavad, isegi ehmatavad. Pandeemia ei ole ju läbi, ometi on nii suur tung külg külje kõrval poodelda.
Elame paraku maailmas, kus tarbimiskultuur on tähtsam elamiskõlbliku keskkonna säilitamisest. Meile sisendatakse, et üha uute asjade omamine sillutab teed täiuslikuma elu poole. Kuid osturõõm pakub vaid lühiajalist – ja näilist – rahuldust, kuni tekib vajadus järgmise kassatehingu või e-poe kliki järele. Seejuures on üks suuremaid süüdlasi ning planeedi reostajaid üle tootev ja ületarbi
Sattusin hiljuti lugmist soosiv moetööstus. Kiiresti vahetuvad trendid ei anna aega eset sissegi kanda, enne kui see juba moest väljas on. Muidugi, kui kehva kvaliteediga asi enne kaltsuks ei saa. Tean omast käest väga hästi, kui ahvatlev on soodusmüükide ajal endale näiteks igaks juhuks uus T-särk soetada.
Kliimale on kasuks, kui harjutame end enne järgmist ostu mõtlema, kas meil seda ka tõesti tarvis on. Kas asi on niivõrd meeltmööda, et oleme valmis selle eest ka korralikult hoolt kandma, et ta kauem heas korras püsiks? Kes selle on valmistanud? Millistes oludes peab too inimene töötama? Kust on pärit materjal? Kas tootmisprotsessis on kasutatud loodusele ja inimestele ohtlikke kemikaale? Kuidas teostab tootjafirma jäätmekäitlust?
Nendele küsimustele vastuseid otsides saab selgeks, et asja tegelik hind on lipikul olevast märksa kõrgem. Ehk ei olegi mõte uuest T-särgist enam ahvatlev ja nii jääb mõni poekülastus tegemata.