Inimese elu on pidevas muutumises, samuti ka linnaehitus kui protsess, kusjuures iga uus otsus tugineb paratamatult juba ehitatule ja planeeritule. Harmoonilise järjepidevuse peaksid meie linnaehituses tagama üldplaneeringud ja detailplaneeringud, mille puhul peaks lähtuma kujunenud ruumilise keskkonna igakülgsest analüüsist, vaatlema keskkonda terviklikult ning hindama selle vastavust ühiskonna vajadustele ja ootustele. Lisaks analüüsile ja olukorra hinnangule peab aga planeeringu koostajal olema ka ettekujutus tulemusest. Kuna planeerimisprotsess on avalik, siis põrkuvad sageli üsna erinevad arusaamad õigest ja valest, ilusast ja inetust, vajalikust ja mittevajalikust. Väga tihti, tulenevalt meie planeerimisseadusest, taandub tulemus planeerimisprotsessis nn ühiskondliku kokkuleppega saavutatu fikseerimisele. Planeeringut käsitletakse kui valmis dokumenti, mis dikteerib mingi aja jooksul ehitustegevuse. Visiooni loomine ja täideviimine planeeringuga toimib ehk hästi ideaalolukorras, aga tegelikkus on märksa kohmakam ja allutatud pigem bürokraatlike reeglite täitmisele kui visioonide realiseerimisele.
Linnaehituse loogika
Väga tihti pole (üld)planeeringutest nende suure üldistusastme tõttu abi ja ehitamisotsus tuleb langetada üksikobjekti kaupa, eriti juba väljakujunenud keskkonnas, kus osa linnaehituslikke lahendusi on ehk juba sada aastat vanad ning määranud keskkonna kujunemise kuni tänapäevani välja. Ilmekas näide on tänavate ehitusjooned, mis seavad paika selle, kus asub tänava hoonestus ja kuidas on tänav majadega ääristatud.
Näiteks Tallinna Roosikrantsi tänava ehitusjooned määrati ära juba XX sajandi algul Jacques Rosenbaumi uhke juugendelamuga ja sellest lähtus 1930. aastatel ka Robert Natus nii Roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgahoone kui ka Vabaduse väljaku äärse hoone projekteerimisel. 1990. aastatel jätkati sellelt joonelt ka uusehitistega ja nn Šveitsi maja (Roosikrantsi 11) lõpeb krundi piiril tulemüüriga, samuti linnavalitsuse maja. See tähendab, et mõlemad ootavad uut ühendavat hoonemahtu, mis lahendaks ka täielikult linnavalitsuse ruumivajaduse. Linnavalitsuse hoone külje all on aga XIX sajandi historitsistlik puithoone, mis oli kõigis linnaehituskavades määratud lammutamisele. 1990. aastate algul võeti see aga samas majas elanud arhitektuuriloolase initsiatiivil ehitismälestisena kaitse alla ja eirati sellega igasugust linnaehituse loogikat.
Kõrghoone Ülejõel
Hiljuti Sirbis ilmunud artiklis „Ka sina, Tartu?!“* analüüsib Merle Karro-Kalberg linnaruumi kujunemist Tartus turusilla otsas ja nendib, et kehva detailplaneeringu tõttu ei saa head keskkonda ehitada, eriti juhul, kui teha seda 2006. aasta detailplaneeringu järgi. Koostati see ju eelmise buumiaja innustusel, kui iga maja tootis tegijaile mitmekordset kasumit ning tervikliku keskkonna peale ei mõeldud. Selle hinnanguga võib üldjoontes nõustuda. Seejuures ei saa päris üheselt üldistada, et varasemad planeeringud on koostatud vaid maaomanike kasumit silmas pidades ja nende alusel ei saagi kvaliteetset linnaruumi ehitada. Teoreetiliselt on detailplaneeringu aluseks üldplaneering (või teemaplaneering), mis peaks olema koostatud just nimelt linna kui tervikut silmas pidades, mitte maaomanike huvidest lähtuvalt. Kuidas siis seal silla otsa juures on nüüd selline õnnetu olukord? Kuidas jõudis kõrghoone Ülejõele?
Tartu viimane nõukogudeaegne üldplaneering on pärit aastast 1975 ja see näeb ette suures ulatuses lammutada nn kõdupiirkonnad (Supilinn, Karlova, osalt ka Tammelinn ja Ülejõe), asendada need paneelelamutega ja teha uute liikluskoridoride läbimurded. Tartu Riikliku Ülikooli Tartu linnalabori 1986. aasta analüüs näitas, et sellises mahus on üldplaneeringu kavatsused ebareaalsed ega vasta ka selleks ajaks arhitektuuriringkonnas sõnastatud kohaspetsiifilise linnaruumi kujundamise põhimõtetele ja tegelikule liiklusvajadusele. Sellest lähtuvalt telliski linn liiklusmodelleeringu ja selle alusel uue liiklusskeemi (1988) riiklikult projekteerimisinstituudilt Eesti Projekt. See saanuks aluseks uuele üldplaneeringule. Samast analüüsist tõukuvalt koostati aastatel 1988–1989 üldplaneeringu lähteülesande koostamiseks ka Supilinna linnaehitusliku planeerimise lähtealuste ettepanek, mis põhines arhitektuuri- ja miljööväärtuste ning loodusväärtuste hindamisel. Töö koostasid toonane linnaökoloog Mart Külvik, linna arhitektuurimälestiste kaitse inspektor Enriko Talvistu ja Riikliku Uurimise ja Projekteerimise Instituudi Eesti Ehitusmälestised vanemarhitekt Martti Preem.
Eesti iseseisvuse taastamise järel lähtuti osaliselt vanast generaalplaanist. Selles tehti aga eelnevalt viidatud tööde alusel muudatusi, samuti võeti arvesse jooksvatest aruteludest tulenenud otsustusi. Pärast planeerimisseaduse vastuvõtmist alustati 1997. aastal „Tartu üldplaneeringu 2012“ koostamist, see kehtestati aastal 1999.
Üldplaneeringus määratleti Tartu linna keskuse ala, arvestati ka linnalabori aruannetes fikseerituga ning Tartu linna elanike arvuga Gildi tänavast Soola tänavani ja Emajõest Riia mäeni. Kuigi selleks ajaks oli juba ehitatud bussijaama ala arhitektuurivõistluse tulemusena Tasku ärikeskuse kõrghoone (Plasku, Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroo, 1998), ei peetud vajalikuks, eriti arvestades Tartu suurust (väiksust!), keskuse muudele aladele uusi kõrghooneid ehk lisaaktsente kavandada.
1990. aastatel oli nn turusilla otsa tarvis koostatud mitmeid projekte: viiekorruseline hotell (Uku Põllumaa), seejärel mõni korrus kõrgem spaahotell, mille realiseerimiseni ei jõutud.
2003. aastal alustati Tartu uue üldplaneeringu koostamist, see kehtestati aastal 2005. Sel ajal sooviti aga ikkagi kõrghooneid ehitada, mistõttu joonestas üldplaneeringu koostaja (arhitektuuribüroo Siim & Põllumaa) Tartu profiili risti Emajõega ja arvestas kõrghoonete koha määramisel kaugvaadetega. Selle tulemusena lisandus turusilla otsa Paju tänavale 15korruseline segahoonestusala. Täpsemad nõuded jäeti määrata detailplaneeringu lähteülesandega, mis peaks ju arvestama peale arendaja soovide linna nõuetega. 2006. aastal ei järgitud enam detailplaneeringu algatamisel näiteks spaahotelli kava ega nõutud selgesõnaliselt ka rannahoone funktsiooni. Detailplaneering jäeti sisuliselt täiesti vabaks. Miks ei olnud siis linn – planeerimisosakond ja linnaarhitekt – nii olulise koha hoonestamisel piisavalt nõudlik, et lähteülesandesse vastav visioon sisse viia? See näitab, et formaalselt planeerimisseadusega määratud protseduuride läbimine ei taga veel head linnaruumi. Selleks on vaja ka selget ettekujutust ja selle väljaehitamise eest tuleb ka kindlalt seista.
Supi- ja kesklinn
Ka Supilinna planeerimisotsuste muutumises tekitab paljugi segadust. Nagu eespool osutatud, oli juba 1980. aastate lõpuks aru saadud Supilinna miljööväärtuslikust arengupotentsiaalist ja kõdulinnaosa mentaliteet hakkas kaduma. 1997. aastal algatati Supilinna üldplaneering (koostaja Siim & Põllumaa), mis kehtestati aastal 2001. Selles oli arvestatud suuresti 1988. aastal välja töötatud lähtealustega: lisatava või asendatava hoone ümbrusega sobiva mahu nõue, hoonestustiheduse järgimine, kolmekorruselised korruselamud, kusjuures kolmas korrus pidi olema ärklikorrus. Ette nähti uushoonestuse võimalused kvartalite tihendamisega ja selleks ka mõni suurt kvartalit tükeldav uus tänav. Kompaktsem uushoonestus väikeste korterelamutega kavandati aga Emajõe tänava pikendusena tühjale muruplatsile Kartuli tänavast Marja tänavani, kusjuures hoonete Emajõe-poolne ehitusjoon määrati ligilähedaselt olemasolevate hoonete tagakülje joonele, s.o ligi 30 meetrit jõest.
Marja tänavast Meloni tänavani pidi ehitatama lasteaed või kool, kusjuures ehitusala määrati Emajõeni vaid poole ala ulatuses. Edasi, kuni tiigini oli plaanis säilitada looduslik haljastus, kus on palju pesitsusvõimalusi lindudele, aga ka fauna väiksematele esindajatele. See lahendus kanti üle ka 2003. aastal algatatud uude Tartu üldplaneeringusse, mis kehtestati aastal 2007.
Samal ajal hakkas aga Supilinna selts, mille esimees oli toona Mart Hiob, survet avaldama, et säilitataks suur tühi ala Kartuli tänava otsas seltsi kiige- ja lõkkeplatsiks, nihutataks lasteaed Marja ja Meloni tänava sihtidega määratud alale ning korterelamutega hoonestatav ala Meloni tänavast kuni tiigini, s.t tiheda haljastuse peale. Selts esitas ettepanekuid linnavalitsusele ja seltsi liikmed avaldasid Tartu Postimehes mitmeid artikleid.
Samale alale pakkus lahenduse ka 2001. aastal üle-euroopalisse planeerimisvõistluste sarja kuuluva Europani võistluse võidutöö. Sellega pakuti välja Oa ja Kartuli tänava ning jõekalda vahelisele alale paarikümne eramaja püstitamine ning ka silla ehitamine üle jõe.
Mart Hiob koostas käsitletavale alale detailplaneeringu, mis ka 2004. aastal teemaplaneeringut muutvana kehtestati. 2007. aastal algatati Supilinna uus teemaplaneering, mis kehtestati 2014. Seal oli esialgse teemaplaneeringu põhimõtteid ja lahendusi muudetud. Uus teemaplaneering kanti üle 2017. aastal kehtestatud üldplaneeringusse „Tartu 2030+“. Loodusliku haljastuse likvideerimise kõrval nihutati hoonestusala ka jõest ainult 20 meetri kaugusele, s.t jõeäärsest promenaadist 10 meetri kaugusele. Supilinna ebatüüpilise tihedusega planeeritud hooned on praegu juba jõudsalt kerkimas.
Võib märgata, et 2004. aastast hakati ka üksikkruntide detailplaneeringutes ja hoonete projektides piinlikult täpselt nõudma lammutatud hoone asendamise korral algse soklikõrguse ja harjakõrguse järgimist, kuigi aastate jooksul tõusnud tänavatasandi tõttu jäi põrand tihti maapinnaga tasa või isegi sellest madalamale ja katusekorrusele ei mahtunud normaalkõrgusega ruumid. Siinkohal tuleb osutada, et juba XIX sajandi lõpust ehitati kõrge sokli ja ka keldriga hooneid ning kontrast vanade normaalse soklikõrgusega ja praeguste tänavast madalamale vajutatud hoonete vahel torkab eriti silma Herne tänaval. Uued planeeringud on enamasti koostanud Artes Terrae.
Tartu kesklinna (vanalinna) ehituslikuks aluseks on kuni viimase ajani olnud Tartu linnaplaneerimise osakonnas 1995. aastal koostatud „Tartu vanalinna regeneerimisprojekti ja kesklinna osaüldplaneeringu korrektuur“, mis tunnistati kehtetuks 2017. aastal seoses „Tartu 2030+“ üldplaneeringu kehtestamisega.
1995. aasta planeeringu kohaselt on välja ehitatud Ülikooli tänava äärne hoonestus, sealhulgas Lydia hotell, kaubamaja, Ülikooli, Küüni, Vallikraavi ja Vanemuise tänava vaheline kvartal, Jakobi ja Baeri tänava nurgahoone, Laia ja Vabaduse puiestee nurgahoone, tõsi, küll väiksemas ja mitte nii dünaamilises mahus, ja viimasena hoone Küütri ja Rüütli tänava nurgal (nn Karu platsil). Planeeringuga nähti ette taastada Kauba tänav (Vallikraavi tänava pikendus Vabaduse puiesteeni) ja selle ning Poe tänava vahele sõjas hävinud kaubahalli omaga sarnase sammastikuga ümbritsetud hoonemaht. Vabaduse puiestee kunagise vallikraavi asukohal olnud lihaturu platsile kavandati aga haljastusega liigendatud parkla, mis on praeguseni ka sellisena kasutusel. 2010. aastal algatati Tartu kesklinna üldplaneering, mis kehtestati 2016. aastal ja lülitati „Tartu 2030+“ üldplaneeringusse. Sellega nähti ette mitmekorruseline parkimishoone eelviidatud parkla asemele ja Vabaduse puiestee äärde parki kavandatakse kesklinna kultuurikeskust, mis lõikab pargi ära nii Vabaduse puiesteest kui ka jõevaatest, rääkimata sellest, et üldplaneeringus on hoone maht joonistatud Vabaduse puiestee allee kohale. Varasema planeeringukontseptsiooni muutmine nendes paikades pole põhjendatud. Saabunud majandusseisak loodetavasti kärbib selliseid ambitsioone.
Kaasamine
Planeerimisseadusega on sätestatud avalikustamise ja kaasamise nõue. Üldplaneeringu koostamise korral võib siiski täheldada, et kuigi kõik protseduurid läbitakse, ei saa tavakodanikud planeeringu plaanil kajastatust täpselt aru, eriti selle mõjust ja hoonete mahtudega määratavast linnaruumi ilmest. See eeldabki vastavat erialaõpet, ruumilist ettekujutust. Seega on eriti oluline, et planeeringute selgitamisel ja põhjendamisel pühendaksid linnaametnikud (planeerimisosakond, linnaarhitekt jt) just tekkiva linnaruumi ja linna funktsioneerimise kirjeldamisele senisest rohkem sisulist tähelepanu ja aega. Planeerimisprotsessis avalikustamise käigus saadud tagasisidet käsitletakse liiga tihti segava faktorina ja rakendatakse kõik oma oskused eelkõige ettepanekute tagasilükkamise huvides. Survegrupi nõudeid, eriti kui selle taga on end erialaliselt positsioneerinud autoriteet, rakendatakse kriitikavabalt.
Avalikkuses on jäänud tihti mulje, et maaomanike ja arendajate soovid on määrava tähtsusega planeeringu lahenduste väljatöötamisel ja et sinna on peidetud ka korruptiivne võimalus. Planeerimisprotseduurid peaksid selle välistama, kui nii planeerijad kui ka omavalitsuse vastavad teenistused lähtuksid vaid professionaalsetest oskustest ja, eriti ajaloolises keskkonnas, ka kujunenud väärtushinnanguist.
* Merle Karro-Kalberg, Ka sina, Tartu!? – Sirp 17. IV 2020.