Nihestatud naljatajust

3 minutit

Viimase lause õigsuses tuleks kahelda. Mismoodi võis noor lavastaja Tõnis Kipper punalippude lehvides vahet teha, kes mõtles punalipu varjus oma õnnelikust saatusest ja kes arvas selle sotsialistlike tobeduste hulka? Ja lõplikult jäävad lahendamata veel mitmed segased (lihtsameelsed?) küsimused:

Kas taheti õnnestada neid, kelles need varjud lähiminevikust edasi elavad? Kas püüti mälestada nn ?teises Eestis? leinatavaid tasuta arstiabi ja haridust, ametiühingute putjovkasid puhkekodudesse, rändpunalippe sotsvõistluse võidu eest? Või demonstreeriti oma ?kangelaslikkust?: kartmatust kompartei näilise, ent hädise (?!) jõu ees, julgust ignoreerida nuhtlust kergemeelsete naljatuste korraldamise eest? Näisid siis Kreml ja KGB  Kipperile kaardimajakestena?

Kas korraldaja ei mõelnud võimalusele, et sellist jõuetut naljavõimu näidates võidakse jätta nõukogude võimust mulje kui õrnhaprast hädisest kollist, keda kartes võib praeguste vaprate rind-ees-noorte pähe kerkida oma vanemaid häbenev pelgus ? miks nad, lollakad,  niisuguseid pseudopeletisi kartsid?!  

Punalippe lehvimas nähes ei arvanud tantsupeolistest küll keegi, et punased on taas võimu haaramas. Kui see on öeldud ürituse korralduse kriitikana, siis võinuks ju usutavuse huvides tuua kohale ka mõne loomavaguni ja ?sümboolselt? sinna lapsi ja vanureid pekstes vedada kas Siberisse või Sirtsu sohu!

Kahjuks ei ole kirjeldatu sugugi mit­te erandlik nähtus. Nähtavasti mäle­ta­vad vähemalt otepäälased ühte kohvikut, väga võimalik, et selle nimi oli Kolme Krooni baar, kus 90ndate aastate alguses, vähem kui paar aastat pärast taasvabanemist, imiteerisid nii interjöör ja teeninduskultuur kui ka pakutav  menüü mitmegi detailiga seda va nõukogudeaegset elukorraldust (loomulikult täiesti unustades ettekandjate veneaegse põhifraasi ?Seda meil ei ole, kas te olete Kuu pealt kukkunud?!?).

/—/

Raske on õigesti ära arvata, mis nimelt kogu selle ajaloorentslisse veerenud elukorralduse meenutamise juures Eestimaal just meeleolutõusu või mõnusat olemist peaks pakkuma: kas võõristav ümbrus ja sellega kaasnev lohutusvärelus, et seda ja midagi sarnast enam ei ole, ei tule ega peagi austama; või magus meenutus võltskollektivismi, punase patriotismi ja vääramatu tsentralismi aegadest, mis vihjavad nen­de toredate kommete taaselus-ta­mis­võimalustele?

Seltsimehed Saaremaalt! Ma ei taha kujutleda, et pealkirjad ?Leopold Leo jagas politseilaulude auhindu? ja ?Mustjalas tantsiti punalippude all? oleksid loetavad üheväärse lusti või ükskõiksusega. Aga võimalik ka, et meie huumorimeel on arenenud erinevates tingimustes.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp