Miks pühendab Diplomaatia käesolev number ohtralt tähelepanu soome-ugri temaatikale, mis traditsiooniliselt ei ole välispoliitilise valdkonnana käsitlemist leidnud? Avalikus diskussioonis on soome-ugri asjad paigutunud tavaliselt kultuurivalda, Eesti välispoliitilises praktikas on need jäänud aga lihtsalt unarusse. See oli ehk mõistetav ja andestatav riigi puhul, mille kogu aur kulus NATO-le ja ELile, nüüd aga oleks aeg midagi muuta.

Meie Venemaal elavad soome-ugri sugulased võitlevad praegu just selle kõige elementaarsema eest ? õiguse ja võimaluse eest omada rahvuslikku identiteeti.

Kui 1980. aastate Eestis oli rahvuslik taasärkamine eelmänguks kõigele, mis tuli hiljem, siis hantide, maride, komide ja teiste jaoks pole mingit omariiklust silmapiirilgi; praegu on tegu tõrjelahinguga, mille kaotamine tähendaks, et enam kunagi ei tule midagi.

Eesti saab ja peab aitama. Kuidas, sellest Diplomaatia järgmistes numbrites. Miks? Kas või selleks, et olla maailmas vähem üksi.