Kriisijärgsetes tulevikuennustustes ollakse enamjaolt ühisel nõul ühes asjas: internet jääb senisest enam meie elu reguleerima ka pärast piirangute lõppu. Füüsilised teenuse- ja kaubapakkujad peavad läbi mõtlema, milline saab olema nende funktsioneerimismudel koroonajärgses maailmas. Nii ka filmisektoris.
Suures filmiäris lahvatas sõda, kui Universal otsustas tuua filmi „Trollide maailmaturnee“1 hõreda kinolevi kõrval ja samal ajal, 10. aprillil, välja ka voogedastusplatvormidel. Filmi saatis internetis enneolematu edu ja kasum on kasvanud üle 100 miljoni. Teenimissoov raskel ajal on mõistetav, aga paraku rikuti sellega nn leviakna mitteametlikku reeglit, et filmi väljatoomise vahele suurtel ja väikestel ekraanidel peaks jääma umbes kolmekuune vahe. Mõnigi kord on väikeste filmidega katsetatud üheaegset väljatoomist kinos ja internetis, näiteks Steven Soderberghi „Mull“,2 mille puhul ei olnud mängus suured rahad. Trolliturnee linastamine internetis võttis aga kinodelt suure kasumi, nii et kinoketi AMC boss Adam Aron kirjutas avalikus kirjas Universalile, et pärast kinode avamist kavatsevad nende toodangut boikoteerida. Talle sekundeeris Regali kinokett: „Me ei näita filme, mis ei suvatse akendest kinni pidada.“
Kriitik Anthony D’Alessandro on stuudiote ja kinode suhet kirjeldanud kui „telefoni hargile virutamist igal esmaspäeval, millele järgneb teisipäevane lõuna“,3 mil arutatakse nädala leviplaane. Mõlemad on lõpuks aru saanud, et teineteiseta pole võimalik eksisteerida, aga mõlemal tuleb edaspidi interneti suurema võimuga selles mudelis kohaneda. Täiesti suurepärases artiklis „Valmistugem Hollywoodi surmaks ja taassünniks“,4 spekuleerib Richard Janes võimalike arengusuundadega maailma filminduses.
Mõnda internetiseerimisega kaasnevat muutust võib ette aimata ka Eestis. Kuna üha enam keskendub tähelepanu VOD-platvormidele, kus ei ole sisu mahupiirangut – tele- ja ka kinokava mahtu piirab ööpäeva pikkus –,
siis on üheks platvormide omavaheliseks võistlusmomendiks kvantiteet. See aga tekitab olukorra, kus nõudlus ületab kaugelt pakkumise. Pole neid, kes kogu sisu toodaks. Kriisi eel sisenes audiovisuaalse sisu tootmisse ka mitu uut Eesti platvormi, kellele visati küll korraks koroonakaigas kodarasse, aga kokkuvõttes viirus pigem süvendab seda tendentsi. Kuna inimeste kodune AV-sisu tarbimise komme on saanud korraliku steroidisüsti otse veeni, siis on need platvormid tulnud selleks, et jääda, ja neil kõigil on meeletu huvi uue sisu järele.
Kuhu jäävad siis selles valemis kinod? Kuna USAs läheb nüüd tühistamisele 1948. aasta murranguline nn Paramounti otsus, millega monopoli vältimiseks oli stuudiotel keelatud kinopidamine, siis koonduvad stuudiote keskused Janesi arvates edaspidi pankrotistunud ja ülesostetud kinokettidesse ning tõeline „Disneyland“ jõuab lunaparkide ja kaubanduskeskuste asemel hoopis suurtesse kinodesse, kus meediagigandid nagu Disney, Amazon ja Apple saavad pakkuda tõeliselt integreeritud ja ristturundatud kinoelamust. Eestis seisab kinodel ees keeruline otsus, kas lihtsalt filmi ekraanile toomisega on mõtet loota masside kinno kogunemisele või tuleb astuda uuenduslikke samme.
1 „Trolls World Tour“, Walt Dohrn, David P. Smith, 2020.
2 „Bubble“, Steven Soderbergh,
3 Anthony D’Alessandro. AMC, Cineworld & Universal „Trolls“ Windows War, Deadline, 30. IV 2020.
4 Richard Janes. Prepare for the Death & Rebirth of Hollywood. Medium, 1. V 2020.