Aprilli alguses saatis arhitektide liit välja pressiteate, millega tõsteti esile eesti arhitektide edukas osalemine rahvusvahelistel võistlustel. Üks büroo, mille kohta teada anti, oli Dagopen ja osalemine Soome rahvusmuuseumi, Vilniuse kontserdimaja ja Málaga ärihoone võistlusel. Selle büroo projekti järgi valmivad siinmail ka Tallinna kaubamaja ning Viljandi haigla ja tervisekeskus. Valmis on ehitatud Euroopa Liidu IT-agentuuri Tallinna peahoone. Dagopeni asutas 1992. aastal arhitekt Jüri Kuusemets. Praegu veab ettevõtet tema poeg Jaan Kuusemets, kellega räägime eespool nimetatud arhitektuurivõistlustest ja rahvusvahelisel turul jala ukse vahele saamisest.
Räägi palun Soome rahvusmuuseumi, Vilniuse kontserdimaja ja Hispaania võistlustest pisut lähemalt.
Kuusemets: Need olid avatud rahvusvahelised arhitektuurivõistlused, mille kohta jagati infot mitmel pool nii erialaliidu veebisaidil kui ka rahvusvahelistes veebiportaalides. Rahvusvahelisest võistlusest osavõtmise määrab paljuski ka see, kas lähtetingimused on inglise keeles. Mõne võistluse puhul, näiteks Vilniuse kontserdimaja, oli kõik vajalik info inglise keeles olemas ning võistlustöö võis esitada ingliskeelsena. Soome rahvusmuuseumi võistlusel oli osa materjalidest vaid soome keeles ning ka töö tuli tõlkida.
Soome rahvusmuuseumi juurdeehitise võistlus oli võrdlemisi omapärane. Juba lähteülesandega oli seatud, et suurem osa hoonest peab asuma maa all. Ära tuli lahendada neli uut näitusesaali, mida saaks nii omavahel ühendada kui ka üksteisest eraldada. Üks suur saal pidi olema esinduslikum ning täitma ühtlasi fuajee-aatriumi funktsiooni, et seal saaks korraldada kontserte, moeetendusi jms. Muuseum asub historitsistlikus muinsuskaitse all olevas muuseumile projekteeritud hoones. See on soomlastele tähtis avalik ruum Helsingi kesklinnas, muusikamaja ja uue keskraamatukogu vahetus läheduses. Juurdeehitis pidi sobima muuseumihoone ja suure haljastatud hooviga, mitte sellega võistlema. See oli ka üks põhjus, miks ei lubatud teha klassikalist juurdeehitist ehk vana hoone kõrvale sama suurt maapealset mahtu. Vaja oli säilitada rahvusmuuseumi vaadeldavus, mitte projekteerida uus dominant. Soome võistlusest võtsime osa Hispaania Bakpaki bürooga. Nendega oleme juba aastaid koos töötanud.
Vilniuse kontserdimaja võistlusel selliseid piiranguid polnud. Kontserdimajale valitud asukoht künka otsas on eelmisele võistlusele pigem vastandlik. Kõrgemale tõstetud kontserdimaja jääb linnast hästi nähtav ja vaadeldav. Sellest saab ilmselt Vilniuse uus maamärk. Lähtetingimustes oli kirjeldatud linnaehituslikult tähtsamad vaatesuunad ning need vaated tuli ka tõetruult visualiseerida. Üks keeruline ülesanne oli mitmest küljest mugava juurdepääsu tagamine looduslikult ja linnaehituslikult mõnevõrra ära lõigatud hooneni. Kontserdimaja asukohaks valitud künkale praegu head ligipääsu pole, eriti ühissõidukiga tulijatele. Lihtsam oli tagada juurdepääs oma sõiduki, takso või turismibussiga, aga lahendada tuli ka see, kuidas tullakse kontserdimajja jala või ühissõidukiga, sest peoriietega ei soovi mäe otsa isegi noored ronida. Kavandasime mäe järsemale nõlvale ühissõidukite peatuse lähedusse eraldi välilifti.
Hispaania Málaga võistlusel otsiti arhitektuurilist lahendust ühele uuele ärihoonele kesklinna peatänava ääres ning selle lahenduse kallal töötasime samuti koos Bakpakiga, kes meid osalema kutsus. Võistluse materjalid olid ainult hispaania keeles ning ilma kohaliku büroo abita oleks olnud väga keeruline võistluse tingimustes ja kohalikes oludes orienteeruda. Selle võistluse tulemused pidid selguma aprillikuu jooksul, aga praeguseks pole uut infot tulnud. Võimalik, et tulemuste viibimine on seotud Hispaaniat tabanud viiruselainega.
Mida peaks üks väike arhitektuuribüroo tegema, et välisturul jalg ukse vahele saada?
Küsima peab, mis on eesmärk. Mõni väike büroo võib koos puitmajade tootja või ehitajaga jõuda Skandinaavia maade turule. Mõni suurem büroo on püüdnud osaleda riigihangetel Soomes või Norras. Väikesele või alustavale büroole on arhitektuurivõistlus alati hea võimalus. Arhitektuurivõistlus on ka kõige tõenäolisem võimalus pälvida tähelepanu ja saada mõne tähtsa objekti projekteerimisõigus. Silmad tuleb hoida lahti, peab olema arenemisvõimeline ja avatud. Kui ei riski ega ürita, siis ei tule kindlasti ka mingit võimalust. Väiksematel büroodel tekivad ikka tööde vahele pausid: mõned projektid on valmis saanud ja järgmisi alles oodatakse ning kui pole otsest vajadust või survet, siis igasugust tööd iga hinna eest pole mõtet ka sisse võtta. Kui pole suuri püsikulusid, näiteks üür või paljude töötajate palgad, ei pea ilmtingimata stabiilset käivet hoidma. Selle pausi ajal ongi hea välja valida mõni rahvusvaheline võistlus ja sellest osa võtta. Suurematel välismaa võistlustel osalemine ning ka koostöö teiste riikide büroodega tuleb ehk kasuks ka arengule ja annab kogemusi. Väikse toetuse saamine erialaliidult loomestipendiumina on sellisel puhul väga motiveeriv ja sellest on palju abi välismaa võistlustega seotud riskide maandamiseks. Mõne suurema objekti lahenduse kallal töötatakse näiteks nelja-viiekesi kuu-poolteist. Osalemine ise ei garanteeri ju mingit tasu. Kui žürii leiab, et töö pole preemiat väärt, on tegelikult tulutult töötatud. Mingid püsikulud siiski on: programmide litsentsitasud, võib-olla on vaja laenu või liisingut maksta, süüa on ju ikka vaja osta.
Välisvõistlustega on tihti seotud suuremad kulud kui siinsetega. Levinud on see, et graafilise materjali juurde küsitakse maketti. Näiteks Vilniuse kontserdimaja võistlusele tuli valmistada kindlatele tingimustele ja mõõtudele vastav makett. Lisanduvad transpordi-, kulleri- ja materjalide tõlkimise kulud.
Eesti arhitektuuri tase on hea, aga millegipärast ei ole me veel maailmaareenile jõudnud. Eesti on noor riik ja meie majandus on, hoolimata tagasilöökidest, siiski pidevalt kasvanud. Mulle tundub mõnikord, et arhitektidel on järjepidevalt olnud päris palju tööd. Suuremad ja paremad arhitektuuribürood on natuke ehk mugavustsoonis. Siin on piisavalt palju häid tellimusi, avalikke ja kutsutud võistlusi. See hoiab meie väikesed tippbürood pidevalt tegevuses. Tuntud büroodel on tõenäoliselt käsil mitu võistlust korraga: mõni kutsutud korterelamu, hotell või kontorihoone, aga näiteks ka mõni riigigümnaasium või mõni muu avalik hoone. Kui büroo osaleb kinnisel kutsutud võistlusel, siis võiduvõimalus on mitu korda suurem kui mõnel avatud võistlusel, kuhu esitatakse töid kümnest kahesajani. Rahvusvahelistele avatud arhitektuurivõistlustele esitatakse sadu, mõnikord ka tuhandeid töid. Näiteks Helsingi Guggenheimi võistlusele esitati 1715 tööd. Sellest tööde massist pinnale kerkida või järgmistesse etappidesse jõuda on küllaltki keeruline.
Rahvusvahelisel võistlusel edukaks osalemiseks, liiati veel võitmiseks peavad planeedid sinu taha reastuma ehk siis peale pingutuse, väga hea töö peab olema ka õnne. Ära tuleb tabada ülesande ja asukoha tuum, žürii võimalikud eelistused. Peale suurepärase idee on vaja head meeskonda, et lahendus põhjalikult läbi töötada ning professionaalselt esitada. Kui on näiteks keerulisem ühiskondlik hoone või linnaehituslik situatsioon, siis peab ka ruumilahendus olema veenev – innovaatiline või ajatu, nutikas ja funktsionaalne, poeetiline ja hingega. Siin on nii palju nüansse.
Arhitektuuri alal tegutsevadki Eestis enamasti väikesed ja väga väikesed bürood, kus töötajaid on alla kümne. Mingil põhjusel me nende mikrobüroode koostööd palju ei näe. Mis võiks seda takistada? Suurel võitlusel osalemine eeldab tihtipeale ka võimekust, mida meie büroodel pole. Näiteks toodi Rail Balticu Ülemiste terminali võitja Zaha Hadid Architectsi puhul välja, et nad on varem keerulisi transpordisõlmi lahendanud ja teavad, kuidas see masinavärk sujuvalt tööle panna.
Eks sellistel suurtel büroodel on ikkagi koostööpartnerid ja kõik projekti osad ühes büroos ei sünni. Suurtel rahvusvahelistel büroodel on tohutu inim- ja tehniline ressurss. Tihti osalevad sellised kollektiivid suurtel rahvusvahelistel võistlustel võidu nimel mitme tööga. Pole harvad juhud, kui viis viieliikmelist meeskonda ühe büroo sees võtab ühest ja samast võistlusest osa. Samuti on neil eraldi visualiseerimise osakond, mis on spetsialiseerunud renderduste, visuaalide ja vajaduse korral ka animatsioonide tegemisele. Ometi ei ole nii, et võidavad ainult suured ja veel suuremad. Selsamal Vilniuse kontserdimaja võistlusel osalesid ka Zaha Hadidi arhitektid, kuid jäid meist tahapoole ja pääsesid vaid kolmandasse vooru.
Hiljuti oli Saksamaal Müncheni uue kontserdimaja võistlus. Selle võitis suhteliselt tundmatu ja Euroopa kohta väike Austria büroo Cukrowicz Nachbaur Architekten kõigi suurte maailmakuulsate arhitektide ees. Neid näiteid on sadu, et suured teedrajavad avalikud hooned on väikeste tundmatute tegijate kavandatud. Tihti kasvataksegi suureks sellise objekti projekteerimisega. Näiteks meie Eesti Rahva Muuseumi uus hoonegi. Kolm Pariisis töötavat arhitekti olid enne ERMi projekteerimist suhteliselt kogenematud. ERMiga said nad tuule tiibadesse, aga meeskonnana lagunesid ja igaüks asutas oma ettevõtte.
Sinu Dagopeni büroos on projekteeritud eri tüpoloogiaga hooneid: haigla, kaubamaja, kontserdimaja, bürood, eramud ja suvilad. Ruumi mõttes on igaüks neist täiesti erinev. Mõnda neist, näiteks IT-agentuuri peahoonet ja Viljandi haiglat, saabki ilmselt projekteerida ainult ühe korra. Kuivõrd te iga projektiga alustate nullist, kui palju saate toetuda varasematele kogemustele?
Ühest küljest on see hea vaheldus ja põnev väljakutse, kui saab teha midagi, mida iga päev ei tee. Maailmas pole ilmselt büroosid, kes elavad ära vaid kontserdihoonete projekteerimisest. Samal ajal on palju büroosid, kes on spetsialiseerunud näiteks haiglatele, laboritele ja meditsiinikeskustele. Eestis selliseid büroosid pole. Teisest küljest tuleb ikkagi kasuks, kui mõne funktsiooni või tüpoloogiaga on varem kokku puututud. Näiteks Vilniuse kontserdimaja puhul oli abiks see, et olin ülikoolis kontserdimaja projekteerimist juhendanud. Üle-eelmisel aastal juhendasin Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuriõppe stuudioprojektina Kaunase uue kontserdimaja projekteerimist vastavalt samal ajal toimunud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse lähteülesandele ning eelmisel aastal juhendasin koos arhitekt Üllar Ambosega rahvusooperi Estonia uue hoone projekteerimist. Põhilised aspektid olid seega juba tuttavad ning tudengite juhendamine eeldab õppejõult eeltööd ja ka ise koos tudengitega õppimist. Paralleelselt nimetatud stuudioprojektiga luges samale kursusele samal päeval akustika loenguid legendaarne akustik Linda Madalik, kellega samuti konsulteerisime kontserdisaalile parima tüpoloogia ja akustika kavandamiseks.
Dagopenis projekteeritakse praegu Viljandi haiglat. Selle töö saite arhitektuurivõistlusega. Haigla on hoopis midagi muud kui kontserdi- või kaubamaja. Kui palju pidite selle töö puhul nullist alustama ja enese haigla tööspetsiifikaga kurssi viima?
Viljandi haigla on unikaalne juba selles mõttes, et sinna kavandatakse ka tervise- ja taastusravikeskust ning polikliinikut. Arhitektuurivõitlusel osalemise üks tingimus oli, et meeskonnas peab olema kogenud meditsiinitehnoloog. Dagopen koos Bakpakiga kaasas selleks Hispaaniast Planho Consultorese, kes on spetsialiseerunud meditsiinitehnoloogia ja haiglate projekteerimisele. Meie tegelesime linnaehitusliku lahenduse, arhitektuuridisaini ja ruumilise poolega, nemad aga jälgisid, et meditsiinitehnoloogiliselt oleks kõik loogiline, funktsionaalne ja nüüdisaegne. Haiglad on pidevas muutumises: vajadused ja ravimeetodid muutuvad, tehnoloogia areneb, teadmisi tuleb juurde. Haigla projekteerimisel peab endale aru andma, et see on nagu ajas muutuv masin. Ka neid haiglaid, mis meil praegu on, ehitatakse pidevalt ringi, sest vajadused muutuvad. Haigla peab olema võimalikult paindlik ja modulaarne, et seda saaks vajaduse korral ümber organiseerida – laiendada või kokku tõmmata. Haigla jaguneb laias laastus kolmeks tsooniks: kliiniline, poolkliiniline ja avatud. Seal on näiteks selliseid ruume, koridore ja lifte, mida võib kasutada ainult meditsiinipersonal, kellel on sinna asja. Ka nendesse ruumidesse sisenemine ning nendes viibimine on reguleeritud. Need alad tuleb avalikest eraldada nii juurdepääsetavuse kui ka steriilsuse mõttes.
Tänapäeva meditsiin on protsessipõhine, arhitektuur ja korruse plaanid peaksid seda toetama ja võimaldama. Arhitektuurivõistlus toimus 2019. aasta lõpus, praegu, aastal 2020 tegeleme hoone projekteerimisega ning tööprojekt peab valmima augusti lõpuks. Hoone valmib kõigi eelduste kohaselt 2023. aastal. On selge, et kolme aasta jooksul muutub meditsiinis väga palju. Praegu elame unikaalses eriolukorras, COVID-19 pandeemia tingimustes. Juba sellest tulenevalt oleme pidanud projekti jooksvalt muutma. Varem nõuti, et taastusraviplokki peab saama hõlpsalt kohandada erakorralise meditsiini osakonnaks, et sinna näiteks suurema looduskatastroofi puhul haiglaravi vajavad patsiendid mahutada. Selline vajadus võib tekkida aga ka siis, kui EMOs midagi juhtub, näiteks tulekahju. Sellest tulenevalt on taastusravi plokki projekteeritud ravigaaside torustikud. Viirusepuhang tõi projekti täiendava muudatuse: ringi tuli projekteerida taastusravi ventilatsioon ning lisada lüüsid osakonna ja ülejäänud haigla vahele, et olla valmis ka nakkuskliiniku loomiseks.
Arhitektuuribüroosid pole koroonaviiruse põhjustatud majanduse vabalangemine praegu nii palju mõjutanud kui mõnda teist valdkonda. Sõlmitud lepingud on jõus ja riigihankeid pole tühistatud. Võib oletada, et kriis tabab seda sektorit poole või kolmveerand aasta pärast, kui praegused tellimused on täidetud. Kuidas saaks riik arhitektuurisektorit toetada?
Üks võimalus majanduse paratamatu tsüklilisuse tasakaalustamiseks või juba saabunud kriisi leevendamiseks on riigi kontratsükliline lähenemine, et leevendada kõikumisi. Vajalik on ka riigi investeeringute suurendamine ehitusse ja taristusse ehk siis investeeringute suurendamine ehitatud keskkonda. Investeeringuid tuleks suurendada majandustsükli languse ajal ning vähendamine majandustsükli tõusufaasis. Kui kriis süveneb, siis erasektor tõmbub ju niikuinii kokku ning võib oodata koondamisi ja pankrotilaineid. Kui ka riik oma kulutused kriisiajal kokku tõmbab, siis seda hullemaks kujuneb kogu majanduse langus ning sellest taastumine.
