teatritegijate ja hindajate silmis on lasteteater teisejärguline (v.a mõningad näited);

lastele ja noortele tehtav teater on eelkõige teater (kunst, mäng) täna, siin ja praegu ning siis alles võib-olla ka pedagoogiline projekt;

puudub teismelistele tehtav teater;

sotsiaalne tellimus laste- ja noorteteatrile on koolide ja lasteasutuste näol olemas, aga turul valitseb anarhia ja kli?eed;

riigi repertuaariteatrid on enesekesksed ja turu kütkes ega ole huvitatud lastele pakutava teatri sisulisest arendamisest; lavastused on kli?eelikud, kunstikauged ja orienteeritud raha teeni-misele;

Eestis ei toetata riiklikul tasandil laste- ja noorteteatrite kui kunstiliigi (paralleel kaasaegse tantsuteatriga) eksistentsi ja arengut;

teatriharidus koolides on riiklikult (õppekavaliselt) toetamata ja püsib (õnneks) entusiastide toel;

Eesti demograafilinesituatsioonjaliitumine Euroopa Liiduga nõuab kõigilt suuremat pehmete oskuste (loovus, paindlikkus, suhtlusoskus, info- ja meediateadlikkus, teadmiste edasiviiv rakendamine, probleemide lahendamine, sotsiaalne kompetents) olemasolu;

kultuuriharidus (sh teatriharidus) on parim viis tagada ühiskonna jätkusuutlikkus;

lastes on potentsiaali, mida täiskasvanud ei oska hinnata (kooliteatrid teevad huvitavamat teatrit);

noorte teatrihuvi on kahanemas;

pole olemas last kui sellist, on palju erinevaid lapsi, kellel on teatri suhtes erinevad ootused (st sihtgrupiteater).