Ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre tahtis, aga küsis ikkagi artiklis Üksmeelepäev (SL Õhtuleht, 19.08) retooriliselt: ?Mida arvata tähtpäevast, mida osa peab suure kära ja rõõmuga, teised aga ignoreerivad püüdlikult??. Ja mõni lõik hiljem: ?Ja miks on tähtpäevale antud irooniline nimi ? edgaripäev??.
Olles ise 90ndate alguses tihedalt Isamaaga seotud nagu Vahtregi, arvan teadvat vastust. Pärast VII riigikogu valimisi ignoreeris tollane koalitsioon opositsiooni (Kindel Kodu, Rahvarinne jm. naljamehed) soovi, kuulutada 20. august riiklikuks pühaks. Ajad muutusid ning 90ndate lõpus tollane opositsioon oma tahtmise saigi, aga siis juba oma kaheldavat kohta ajaloos rõhutades. Tagantjärele tark olles tuleb tõdeda: kui me tahtnuks 20. augustit üksmeelepäevana näha, tulnuks riigikogul see 1993. aastal riiklikuks pühaks kuulutada.
Nüüd?
Nüüd on saanud sellest munitsipaalpüha, kus Edgar Savisaare teise põlvkonna kasvandikud potentsiaalsetele kolmanda põlve lastele toorete värvidega õhupalle jagavad. Lapsukeste õhupallidel mahakriipsutatud Keskerakonna embleemi nähes meenus mulle aga Abraham Lincolni mõttetera: kõiki inimesi on võimalik lollitada mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg. Kuid pole võimalik lollitada kõiki inimesi kogu aeg. Seepärast usun, et kaugel pole needki ajad, kus nn. vabaduse lapsed hakkavad küsima: kus oli Savisaar siis, kui putð algas? Miks konutas valitsusjuht kurvalt kuskil nurgas, kui rahvasaadikud pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist ðampanjaklaase kõlistasid? Miks jõudis Savisaar koos turvameestega teletorni juurde alles siis, kui dramaatilised (õppe)tunnid olid juba lõppemas?
Tolle päeva meediakajastuste osas tuleb tunnistada, et Indrek Pertelsoni pronksivõit Ateena olümpiamängudel varjutas õnneks Tallinna ja Lihula vastasseisu. Või kas see oligi vastasseis? Savisaare ja Madissoni, veel hiljutiste parteikaaslaste taktika on ju sarnane: ajaloosündmusi kasutatakse ära oma poliitilistes huvides. Hea maitse piiri ületasid mõlemad, aga punktivõidu saavutas seekord Madisson oma kunstiliselt täiesti küündimatu monumendi paigaldamisega Lihulasse. Need mehed vääriksid esteetilisemat ja mundrita monumenti, Tiit! Sest nagu ütles selja sirgeks ajanud vabariigi president Kadrioru lossipargis: ?Selle väikerahva pojad võõrriigi mundris ja relvadega ei sõdinud kummagi okupandi huvide eest, vaid oma pere ja rahva kaitseks ning lootuses taastada oma riik?. Aga see oli ka ainus meetilk tõrvatünnis.
Taasiseseisvumispäev on möödas, aga küsimused jäänud. Lähiajalugu käsitletakse sama toores toonis kui kesknoorte jagatud õhupallid Vabaduse väljakul. Kusjuures mitte niivõrd ebaküpsuse mõistes toores, rohkem ikka poliitilist mängustiili silmas pidades.