14. aprillil suri Stockholmis koroonaviirushaigusesse Helve Poska.
Helve Poska (sünd Loorand) oli pärit Haapsalust, kus alustas ka kooliteed, mida jätkas Tallinnas ja paguluses Rootsis. Abiellunud 1944. aastal riigimehe Jaan Poska noorima poja Jüri Poskaga, sündis nende perre neli last. Sellega oli ta end sidunud Eesti rahvale rohkesti tunnustatud kultuuriinimesi andnud hõimuga ning kõrges vanuses oli ta oma suguvõsas väärika matrooni positsioonil.
Helve Poska oli mitmekülgselt andekas ja loominguline isiksus. Muu hulgas tundis ta suurepäraselt juba esiemadelt põlvest põlve edasi antud Haapsalu pitsikudumise traditsiooni ning jagas oma oskusi võõrsil ka Stockholmi ja Malmö eestlaste käsitööringides.
Luuletajana debüteeris Helve Poska hilises eas ning Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige sai temast pärast esikkogu „Jumala käekõrval“ (1989) ilmumist Stockholmis. Tema järgmised luuleraamatud „Tuulte ristteel“ (1993), „Elutahud“ (1997), „Kõik on vaid laenuks“ (2005), „Päevad eluõhtul“ (2008), „Eluilu“ (2010), „Eluannid“ (2011), „Ilmamaal“ (2012) ja „Hingepeegel“ (2014) on ilmunud juba kodumaal. Vähemalt kolme põlvkonna vältel peres juurdunud baptistlik traditsioon kujundas Helve Poskast eesti ühe stiilipuhtama religioosse luuletaja nii motiivide ja piiblisüžeede kasutamise kui ka usutunnetuse mõttes. Ta on kirjutanud neli sonetipärga ning tähelepanuväärne ja suisa programmiline näib tema loomingus seik, et ajavahemikul 1993–2014 kirjutas ta 154 sonetti.
Luuletuses „Savina Meistri käes“ annab luuletaja end Meistrile voolida, saades vastu usutuld ja eluvett. Nüüd on Helve Poska leidnud rahu ja tema hing rändab Meistri käekõrval taevastel teedel.
Eesti Kirjanike Liit