?Stepfordi naised?. (USA 2004.) Reþissöör Frank Oz. Osades Nicole Kidman, Matthew Broderick, Bette Midler, Glenn Close jt.
Praegu Tallinna kobarkinos jooksev USA komöödia ?Stepfordi naised? on järjekordne kahetsusväärne näide sellest, kui mõttetuks võib, vaatamata headele kavatsustele, teha üsna mõtteka idee. Kes pole tuttav Ira Levini samanimelise raamatu sisuga, teadku, et kõnealune mängufilm pakub vaatajale loo edukast teleprodutsendist Joannast (Nicole Kidman), kes seoses töölt vallandamisega elab üle suure närvivapustuse ning sõidab oma mehe Walteri (Matthew Broderick) eestvedamisel idüllilisse väikelinna Stepfordi uut elu alustama. Abielupaar koos kahe lapsega seab end oma uues kodus sisse ning üsna varsti märkab Joanna, et kogu linnakese populatsioon kannatab iseäralike sümptomite all ehk siis täpsemalt: kõik Stepfordi naised on elusuuruses Barbie?d, kelle elu ainus eesmärk on olla meele järele oma meestele, kes omakorda on kõik kui ühe vitsaga löödult ebaatraktiivsed kusikud. Üks sündmus viib teiseni ja filmi lõpupoole selgubki, et nohiklikud mehed on naisi mikrokiibi abil ?täiustanud? nii, et sisuliselt on linn täis seksibarbi-roboteid. Pärast iga sorti seiklusi õnnestub Joannal kurja käest vabastada kõik naised kui ka üks homost tegelane, kes siis on ilmselt olnud sunnitud samuti naiseks kvalifitseerununa, nagu kõik muudki Stepfordi meeste abikaasad, läbima robotiseerumise protsessi.
Mida öelda? Aga seda, et korraga on nii kurb kui ka huvitav vaadata, kuidas võimalikust antiutoopiast (milleks Levini raamatut võib hinnata) on tehtud saba ja sarvedeta perekonnafilm.
Tegemist ei ole ?Stepfordi naiste? esmaekraniseeringuga, Bryan Forbes tõi 1975. aastal raamatu juba thriller?ina ekraanile. Tollane film sündis feminismiteemaliste diskussioonide kas just nüüd kõrghetkel, kuid piltlikult öeldes oli põlevate rinnahoidjate tuhk just jahtumas. Erinevalt Frank Ozi ekraniseeringust säilitas Forbes raamatu sünge lõpu, kus Joanna mees lööb Stepfordi Meeste Ühinguga kampa ning temast saab oma naise mõrtsukas: ta annab oma uutele sõpradele rohelise tule enda abikaasa ?uusversiooni? tegemiseks. Mikrokiip on tänase päeva lisand, tollane versioon ei rääkinud mitte kosmeetilisest operatsioonist, vaid nii keha kui hinge tapmisest. Kuid väidetavalt polnud remake?i testpublik kurva lõpu üle õnnelik ning filmi produtsendid lasid kohe kiiresti üles võtta uue ja õnneliku lõpu.
?Stepfordi naised? on ebameeldiv film mitmes suhtes ja kõige häirivamaks tõdemuseks on konstateering, et hoolimata kolmekümne aasta möödumisest näib, et vähemalt USA ühiskonnas pole niinimetatud deuxieme sex?i käsitluse teadvustatud avalikus retseptsioonis mingit edasiminekut üldse olnudki. Käesoleva variandi puhul näeme, et jah, nõmedad mehed üritavad teha naistest kodumasinaid, keda nad juhivad puldi abil, kuid lõppkokkuvõttes hea peategelanna päästab naised ja see pole veel kõik! Tuleb välja, et kogu kurikavala plaani taga on hoopis naine nimega Claire Wellington (Glenn Close), kes, olles kunagi töösse uppunud teadlane, tabas oma mehe ?teisega?, truudusetu paarikese maha lõi, mehe uueks kõpitses ja viimase abiga ?uue Stepfordi? asutas. Nii et: cherchez la femme!
Kõik, mis selles filmis oleks võinud olla intrigeeriv, mõtteid tekitav, vähegi teistsugune, on armutult välja roogitud ning praeguse stsenaariumi autor oleks võinud vabalt olla mõni Stepfordi naine kui selline. Esmaekraniseeringust on möödunud kolmkümmend aastat, naistele argielus tegelik võrdsete võimaluste loomine läheb ikka veel vaevaliselt, kuid film hoidub iga hinna eest puudutamast võimalikke tõsiseid teemasid. Jah, muidugi, ega iga film peagi seda tegema, kuid on õõvastav vaadata, kuidas nalja varjus õilmitseb mõttelaiskus ning argus. Filmi on toodud ah-kui-naljakas homoseksualistist kõrvaltegelane, kes sekundeerib subretina Nicole Kidmani Joannale ja loob sündmustele ?vaimuka? fooni. Kuid sisuliselt on ta absoluutselt ohutu jõulupuukaunistus, tema kuju on ohutum kui laste turvatool. Ta on kuju, keda oleme näinud ?Linnupuuris?, aga mitte mingil juhul näiteks seriaalis ?Queer as Folk?.
Valdav enamik filme, mis ?aitavad? kaasa tolerantsuse levimisele, on sisuliselt kahjulikud oma kahepalgelisuse ning sellest tuleneva varjatud amoraalsuse tõttu. Näiteks teada-tuntud ?Pretty Woman? Julia Robertsiga peaosas on film, kus prostituut kohtab miljonärist klienti, kes ta siis lõpuks ära kosib. Filmi sõnum peaks olema, et ka prostituudil on hing ning hea saab lõpuks materiaalselt tasustatud. Aga sisuliselt edastab see oma teadlikust illusoorsusest hoolimata sõnumit, mis ei innusta just ülikooli minema ja esimeseks naispresidendiks pürgima. ?Stepfordi naised? justkui oleks satiir, kuid tegelikult on see küüniliselt kokku klopsitud toode, mille lõpukaadris räägivad kolm peategelast telereporterile, milliseid töiseid (loe: materiaalseid) võite see kole katsumus neile tõi. Kes tegi sellest dokumentaalfilmi, kes kirjutas raamatu ja arvata võib, et raha tuli samuti pangaarvele. Ei ole Ameerika filmi hingelist lunastust ilma materiaalse kompensatsioonita, no ei ole ja kõik! Alati saab hea peategelane ka mingi rahaks vahetatava väärtuse omanikuks.
Frank Ozi film on nii haruldaselt nõme ja mõttetu, et seda vaatama minna ei soovita ma mitte kellelgi. Võtke parem raamat kätte ja lugege seda.
