Eestis, aga ka mujal ilmas on õhk paks väitest, et pärast Seda ei ole miski endine. Julgemad nimetavad Seda ka õige ja peene nimega pandeemiaks või koroonakriisiks ning võrdsustavad Teise maailmasõjaga, aga ettevaatlikum ja ebausklikum peab alasti kurjusega kohtudes teda eufemismidega tõrjuma. See, öeldakse, on tulnud, et jääda ning parim, mida inimkonnal loota, on alandlik leppimine kannatusterohke tulevikuga. Autonoomsel üksikisikul lubatakse küll edaspidigi oma peas vabu mõtteid veeretada, kuid ühiselu hakkavat käima hoopis uusi radu, uuele alusele liikuvat pere- ja majandussuhted.
On üks kindel indikaator, mis näitab päevast päeva, et sel jutul pole tõepõhja all ning õige pea läheb kõik vanaviisi edasi. See on Eesti erakonnaelu. Ühiskonda juhitakse teatavasti erakondade vahendusel ning erakondade tüürimehed ja ka erakonnad ei ole oma käitumismustris midagi muutnud. Kinnitust erakondade vankumatu truuduse kohta senistele harjumustele ja mõttemallidele leiab ka kriisiaegsest uudisvoost igal nädalal.
Keskerakonna parteilehe Kesknädal kaanel ja ühismeedias ilmus reklaam, pildil viis erakonna heategijast ministrit, kes on toonud rahvale raha ja õnne. Kõik asjaosalised distantseerisid end sellest tembust kiiresti ja Jüri Ratas vabandas lausa avalikult ning kuulutas, et lehe tiraaž korjatakse ringlusest ära. Põhjus: selline reklaam on kriisi ajal kohatu. Pange tähele – ainult kriisi ajal. Kui kriis möödas, on selline eneseupitamine igati sünnis ja küllap seda hakataksegi vanas vaimus tegema hiljemalt enne järgmise sügise kohalikke valimisi.
Arvestades, et leninlik arusaam parteitööst on Keskerakonnas sügavalt juurdunud ka pärast Edgar Savisaare taandumist, on võimatu uskuda juhtide seletust, et nemad ei teadnud asjast midagi ja tegu oli kõigest reakontoristi äpardusega. Ajaleht on parteielu keskne organ ja ühtki parteilehte ei anta välja nii, et juhtkonnal sellest aimu ei oleks. Seega lõhnab juhtunus osaluse eitamine hädavale ja vastutusvõimetuse järele. Vastutusvõime defitsiit on Keskerakonnas aastakümnetega kujunenud krooniline häda, intsident ajalehes vaid kinnitab seda. Ja mitte ainult selles lehes. Hoolimata aastatega kuhjunud kohtulahenditest jätkab nii mõnigi erakonna abil avaliku ameti saanud isik kohaliku omavalitsuse infolehtedes häbitut enesereklaami ning ei ole kuulda olnud ühestki erakonna juhtorgani selgesõnalisest otsusest selle õigusvastase tegevuse lõpetamiseks.
Teise kinnituse parteielu aluste muutumatusest andis läinud nädalal EKRE korraldatud ministrivahetus. Avalikku pilkamist see episood leidis, kuid ka ajakirjandus neelas liiga leplikult alla seletuse, et tegu on ehk kehva ajastuse, kuid formaalselt korrektse käitumisega. Viimane seisnevat selles, et „koalitsioonileppe järgi kuulub väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri koht EKRE-le“ ja parteil on suveräänne õigus tuju järgi oma nuppe mängulaual vahetada. Ekslik veendumus avalike ametikohtade „kuulumisest“ erakondadele ning koalitsioonileppe ülimuslikkusest seaduste ees on erakondades ammune ja võib vaid loota, et erinevalt viirusest ei ole ta tulnud, et jääda. Kõnekas on ka see, et EKREs ei tehtud vastutusrikast otsust erakonna põhikirjas sätestatud sisedemokraatia reeglite järgi, vaid endast meievormis rääkivate juhi ja asejuhi meelevallana. Mille põhjal peaks eeldama, et erakonnajuhid, kes sõidavad omaenda MTÜ reeglitest tuimalt üle, järgivad ministriametit pidades parlamendis kinnitatud reegleid ehk seadusi? Seda enam, et peaminister laseb sel kõigel vastupanu osutamata sündida.
Märkimisväärseid muutusi ei ole 2020. aasta I kvartali aruannete järgi märgata ka erakondade finantskäitumises. Ükski erakond ei ole hoolimata korduvatest sellekohastest üleskutsetest reageerinud algatusega loobuda vähemasti ajutiselt riigieelarvelisest toetusest või – kui juba – siis võtta käsile erakonnaseaduse aastaid teada puudujääkide likvideerimine. Mõistagi on erakondadele kuluv 5,4 miljonit eurot toetust riigieelarvest tühine summa kogu kriisihalduses, kuid eeldagem, et kogu majanduse ja ühiselu peatamine kehtib ka erakondade kohta, mistõttu mingit aktiivset erakonnapoliitilist ja kulusid nõudvat tegevust ette näidata pole. Teistelt ohvreid nõudes peaks ka ise eeskuju näitama. Selge, et riigikogulaste palga paratamatu tõusu vastu lihtsat ja kiiret lahendust ei ole, kuid erakonna kassasse laekuvast riigi kingitusest keeldumises ei ole vähimatki seadusevastast.
Parteiliselt mehitatud võimuorganite tegevuses kõige küsitavam ja ühiskonnale kulukaim osa on ideoloogilistest kinnisideedest lähtuvad otsused, mille langetamise aluseks ei ole teadmised ja arvutused, vaid pime usk (ilma korrektse uurimiseta ei saa kunagi lõpuni välistada ka võimalikke korruptiivseid tagamaid). Üks värske näide sündis valitsuse formaalselt korrektse otsusena märtsi lõpupäevil, kui rahandusminister sai volituse suurendada riigile kuuluva Eesti Energia aktsiakapitali 125 miljoni euro võrra. Firma kinnitas 1. aprillil, et tehing on lõpule viidud, seega raha firma kontol.
Jah, raha uue õlitehase ehituse toetamiseks oli riigieelarvesse sisse kirjutatud, aga selle seletuskirjas seisab: „Kas Eesti Energia vajab riigipoolset kapitali sissemakset, millises mahus ja millistesse projektidesse, selgub peale konkreetsete projektide investeerimisotsuste langetamist ettevõtte nõukogus. Seejärel saab Vabariigi Valitsus 2020. aasta riigieelarve seaduse alusel otsustada, kas vastava investeeringu tegemine on riigi huvides ning õigustab ennast ka tasuvuse seisukohalt.“ See oli sügisene seis. Esmaspäeval riigikogus arupärimisele vastates kinnitas peaminister, et õlitehase rajamise otsust tehtud ei ole. „Valitsuse kliima- ja energiakomisjon arutab teemat tõenäoliselt maikuus, kui on uus tasuvusuuring valmis. Ja valitsuse otsused tuginevad otsuste tegemise hetkeks olemasolevatele eelrafineerimistehase tasuvusanalüüsidele, aga ka riigiabi analüüsidele.“
Kõik, mida ta seal veel rääkis, on omamoodi kurbkoomiline lektüür (soovitan stenogrammi lugeda), mille värvikaim episood on kirjeldus, kuidas Jüri Ratas tõestas Ursula von der Leyenile, et põlevkivi on tõepoolest olemas, pannes kamaka seda kraami Euroopa Komisjoni juhi lauale. Umbes sama sisukas on ka kriisiolukorras pööraselt suure ja muuks hädavajaliku summa muretu ülekandmine firmale, kellel ühegi tunnuse ja plaani põhjal ei ole selle järgi kiirvajadust. Miks siis? Kas tegelikult kulub investeeringuraha mingi muu akuutse ärimure leevendamiseks, seega mitte sihipäraselt? Kas kõneleb vastutustundest raha eraldamisega kiirustamine, kui kuu ajaga on globaalne energiaturg totaalselt muutunud, nii nõudlus kui ka pakkumine sisuliselt kokku kukkunud ja varasemate kriiside kogemuse järgi võtab turgude ning hinna jõudmine šokieelsele tasemele aastaid? Mis loogika on selles, et enne antakse raha ja alles paar kuud hiljem hakatakse hindama projekti tasuvust uutes oludes? Kui investeering õlitehasesse oli erapooletu kõrvaltvaataja silmis ning kehtivate ja tulevaste kliimalepete raames ennegi enam kui küsitava tasuvusega, siis uutes oludes ei ole ühtki majanduslikku õigustust õlitehasest unistamiselegi.
Ainus seletus, mis võiks põhjendada valitsuse teguviisi, tuleb ideoloogilise udu eelistamisest ratsionaalsele ja seaduslikule. EKRE ajatollad ei ole kunagi varjanudki, et nende tegutsemise ainus alusdokument on partei pühakiri, millesse valatu seisab tingimusteta kõrgemal ka riigi põhiseadusest. Ja loomulikult on usujuhtide tahe ülimuslik põhiseadusliku valitsuse juhi omast (kui viimane peaks üldse olemas olema).
Seega, kui erakonnad ja parteiline käitumine on jäänud endiseks ning erakondadesse kuhjunud võim ei lahustu, siis kuidas saaks radikaalselt ümber korralduda ühiselu reeglid, mille needsamad erakonnad parlamendi ja valitsuse kaudu ning ametnike abil peaksid seadusteks vormima? Kindlasti eriolukord millalgi lõpetatakse, kuigi selle kestmine on kehtestajatele päev-päevalt aina rohkem meele järele, sest kui riigikogus esindatud koalitsioonivälised erakonnad kõrvale jätta, on efektiivselt tasalülitatud mis tahes opositsioon koalitsiooni parteijuhtide ideoloogilistele ihadele. Kümnenditaguse finantskriisi järel oli inimestel vähemasti võimalus meelt avaldada, kanda fooliumist mütse ning moodustada rahvakogu riigireformi ettepanekute tegemiseks, nüüd ei saa toimuda koolinoorte leebed kliimastreigidki, rääkimata äkilisemast jõunäitamisest mõne keskkonnavaenuliku suurprojekti vastu. Erakonnatunnelis jätkub igavene öö.