Soome-ugri vaimumaailmaga tutvumine kujunes väga huvitavaks. Luuletused, mida sel õhtul ette loeti, kõnelesid rohkem sisemaailmast ja hingeelamustest. Põnevam, kui oleks käsitletud muu hulgas ka nende müüte ja legende. Läbi nende mõraste hingepeeglite saame teada, millised me ise tuhande aasta eest olime. Aeg on seisnud Põhjala jäistel lagendikel, aga ühes maakamarale kinnitunud kailude ja karikakardega ei ole põhjapõdrad lähispolaarrahvaste mälestusi juurtega välja ampsanud. Juured on jäänud paika ja just selles seisneb nende rahvaste tugevus ja võlu.

Nganassaani legendid näiteks kõnelevad järvekaurist, kes Kristuse ära andis. Vaat siis, kuidas on kristlik maailm segunenud meile omase ja ürgsega, ilma mingi ?tule ja mõõgata?! Kõik kujunes rahumeelselt, ka meil. Ja kristlus ju ongi maausk, ainult hoopis teisest vaatevinklist. Üks põlisrahvausk kõik, kas Kristusega või ilma.

Hiljaaegu on muuseas avastatud, et president Putin ise pärineb meie hõimurahvast, tõenäoliselt vepsadest.

Meeldiv oli kuulda, et niihästi Puðkin kui Pasternak on saadaval ka mari keeles. ?Doktor Þivago? on tõlgete arvu poolest ületanud kolmekümne keele piiri ja rühib jõudsalt edasi, ähvardades kannule astuda Rõbakovi ?Arbati lastele?, mis ootab teda rekordilise 50 keele piirimail. ?Arbati lapsed? ei liigu eest ära, kuid ?Þivago? jõuab talle kannule?

Õhtu lõpul joodi õlut, soomeugrilaste üht armastatumat rahvusjooki. Siis läks ka vaidluseks, kumb on kenam, kas ungari keel või ungari ploomid. Ungari keeleteadlane Szilard Toth kääris naljaga pooleks käised üles ja ütles Valeri Alikovile heas vene keeles: ?Lähme välja. Räägime.? Tegelikult muidugi kellegi rahvuslikke tundeid ei solvatud, õhtu lõpp läbis lihtsalt huumoriprisma.