Loomingulise platvormi e-lektron Kõheda Vastasmõju festival 3 .– 5. IV mitmesuunalises voogedastuskeskkonnas.
Kui enne eriolukorra väljakuulutamist pidi e-lektroni tegevussuundi tutvustav etenduskunstide festival korraldatama tavapäraselt publikuga Kanuti gildi saalis, siis pärast inimeste kogunemispiirangut orienteerus festivali meeskond kiirelt ümber, kolis virtuaalseks ja ehitas kahe nädalaga online-platvormi, kus publik näeb üksteist, näeb esinejat ning saab ka vestlusaknas suhelda ja nähtut kommenteerida.
Enne festivali algust lugesin korraldajate väga kenasti sõnastatud mõtteid festivali loomisest uues olukorras: „Meid huvitab, mis saab teatrist ilma teatrita. Põhiküsimus on püüda kinni vähemalt mõned teatri hetkel kaotsiläinud põhiomadused ja need virtuaalses esituskeskkonnas taasluua. Kas siiani kehtinud teatri käitumismustrid on üldse neti kaudu ülekantavad?“ Need mõtted käivitasid mind kohe. Teater ilma teatrita – see on ka mulle huvipakkuv teema. Kuidas käib teatri piiride laiendamine? Mis on teatri olemus?
Enne festivali algust vastasin mõttes tegijate küsimusele. Pakun, et ei ole. Teatri põhiomadused ei ole ülekantavad virtuaalsesse keskkonda. Kuigi olen ka ise küllalt kogenud teatrit ilma teatrita ehk elus näitlejata (mis on üldlevinud seisukohalt teatrile olemuslik). Nimetan seda ka teatriks. Eestis kogetust meenuvad esimesena praeguse e–lektroni eestvedajate Taavet Janseni ja Hendrik Kaljujärve lavastus „Iseorganiseeruv süsteem“ 2011. aastal Tallinnas Põhuteatris ning Janseni „It’s Nothing Really“ („See pole midagi tõelist“) 2008. aastal Kanuti gildi saalis.
Festival algab. Virtuaalteatris moodustab ühe olulise kihistuse tehnika. Vaatan näidatavat läbi küll kvaliteetse, aga väikese arvutiekraani, kuulan toimuvat arvutikõlaritest. Oma viga, et pole seinasuurust televiisorit diivanisuuruste kõlaritega. Tunnen, et mingigi meeli hõlmava kogemuse saamiseks peab kujutlusvõimet väga pingutama. Järeldus: fenomenoloogilis-performatiivse kogemuse saamisel mängivad tähtsat osa tehnilised parameetrid.
Järgmiseks tähelepanek ja järeldus ruumist. Avastan, et olen teatrit pidanud eelkõige ruumipõhiseks kunstiks. Teater tähendab mulle, et tuleb kuhugi minna. Eemale kodust. Ära argiruumist. Tihedalt on see seotud tehniliste võimaluste ja ümbritseva tajuga. Festivali tutvustuses on taas kenasti sõnastatud: „Kunstnikud omalt poolt otsivad lahendusi, kuidas teatrispetsiifilised esitusvõtted nagu lavaintiimsus, lavakujundus, valgus, vahetada millegi muu vastu nii, et muutus ei kaotaks teatrile iseloomulikku mõju ära.“ Kogengi, et see iseloomulik mõju on väga tugevalt seotud ruumiga. Kui pole kuhugi minna, pole ka seda teatrikunstile vajalikku taju.
Edasi elususe teema. See ei ole mingi originaalne sedastus, et teater seisneb kooskohalolus. Selle (mitte)tajumine sai aga festivali jooksul väga konkreetseks ja selgeks. Teater toimib autopoeetilise tagasiside ringina ehk lava ja saal, esitaja ja publik mõjutavad üksteist iga millisekund. Teame, et teater sünnibki lava ja saali vahel.
e–lektroni ehitatud platvormil seda tagasiside ringi kindlasti (veel!) ei tekkinud. Oli mõeldud, et vaatajad näevad üksteist, nagu teatrisaaliski. Festivali esimese päeva alguses süsteem veel ei töötanud, kuid hiljem sai näha teistest publikuliikmetest väikeseid pildikesi. Minu kooskohalolu tajule see ei mõjunud. „Kõhe vastasmõju“ veel teoks ei saanud. Tulevikukujutluses võiks olla võimalik näha publikuliikmete liikuvaid pilte ning võimalust, et saab lehvitada oma sõbrale ja temaga privaatselt vestlusaknas jutustada. Nagu kõrvuti teatrisaalis istudeski. Mõistagi, platvorm on alles arengus.
Nüüd konkreetsemalt festivali programmist. Enamik festivalist kuulus muusikalistele etteastetele, mille vaatlemise jätan spetsialistidele. Peale selle sai kogeda üht kuuldemängu, üht eriti lühikest visuaal-tantsulavastust, üht tudengi-performance’it, üht professionaalset ja kõrgtasemel loengetendust, samuti rahvusvaheliste esinejatega seminari pealkirjaga „Kuhu on kadunud maagia?“. Festivali veebilehel on žanrimääratlustena kirjas „nagu kontsert“, „nagu etendus“ ja „nagu seminar“.
Kogu festivali avaetendus oli kõneka pealkirjaga – „Sisenemine sisenemisse“. Henri Hüti ja Veiko Tubina uurimuslikku loenglavastust vaatasin hea meelega teist korda, küsides endalt, kuidas erines seekordne ekraanikogemus esimesest, Vanemuise väikses majas kogetust. Selge, et erines (näiteks juba ka eelnimetatud tehnilistel põhjustel), kuid nautisin mõlemat kogemust. Lavastus tervikuna on Eesti teatripildis haruldane, uurimuslikul viisil loodud, eri laadi dokumentidel põhinev loeng-lavastus. Esimese korra kogemust võimendas ruum. Vanemuise suur tühi lava – Veiko Tubin esitajana eeslaval, Henri Hütt helidega mängijana tagapool – võimendas nii auditiivset kui ka ruumilist kogemust etendusega pakutaval ekskursioonil Eesti teatrite publikukutsungite ajalukku. Vanemuise suurtest kõlaritest publikumärkide helinäiteid kuulda on ka teine tera.
e–lektroni festivalil mängisid Hütt ja Tubin mitmekihilise vahendatusega, mis selle lavastuse juurde tõepoolest ka sobib. Hütt ja Tubin vahendavad Eesti teatrite helilist ajalugu, mida sai näha läbi mitme ekraani: Hütt esiplaanil vajutamas nuppe, Tubin taga ekraanil, mitmekordselt vahendatult, humoorikalt ja põnevalt lugusid jutustamas. Eks lisaks ajalooteadmistele on selle lavastuse võlu ka isiklikus ajalooliftis: näiteks Tallinna Linnateatri publikukutsungi kuulmisega teleporteerub minusugune otse 1990. aastatesse õnnelikuks kooliõpilaseks, kellele avanesid keskaegse teatrimaja maagilised sopid. Ja ka nalja saab: kas pole vahva, kui „Saaremaa valss“ kohtub „Naksitrallidega“? Aga just selline tunne tekkis Sven Grünbergi Kuressaare teatri tornist kõlama pandud publikukutsungit kuulates. Ühelgi teisel teatril pole olnud üle terve linna kostvat kutsungit!
Tuntud etenduskunstniku Mette Edvardseni „We to be“ („Meie peame olema“, 2015) mõjus selliselt etteloetud kuuldemänguna igavalt, liiga ühesuunaliselt. Jah, algselt on see mõeldud esitatuna kooskohalolu tunnetades: publik koos pimedas teatrisaalis, etendaja loeb teksti, mängib kuulajate kujutlusvõimega, mis kõik pimedas saalis võib toimuda. Tekst on küll algselt mõeldud mängima kolmes meediumis: näidend paberil, etteloetuna teatrisaalis ja kuulatavana raadios.
Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti tudengite Elina Masingu ja Liisbeth Horni pooletunnine esitus provokatiivse pealkirjaga „Save the Fit White Rich Well Fed Local Straight Chauvinist Alex“ („Päästke heas vormis valge rikas hästitoidetud kohalik heteroseksuaalne šovinist Alex“) mõjus küllap sellisena, nagu see oligi mõeldud – katsetusliku tudengi-performance’ina. Ekraanilt sai näha mitmeid meediume: katsetati objektiteatri, tantsu- ja videokunstiga, plötserdati toiduainetega, liiguti nii sise- kui ka välisruumis, joosti virvendava kaameraga koridoris ja sõideti autoga, lõpetati Viljandi järve ääres.
See katsetus ärgitas taas mõtisklema kohalolu fenomenile. Etendus kanti üle Viljandist reaalajas, kuid poole etenduse pealt katkes heli. Etendajad aga sellest teadlikud ei olnud, publik sai probleemidest vestlusaknas teada anda. Kõhedat vastasmõju aga taas ei tekkinud, sest esineja ja publik ei saanud omavahel suhelda. Küsimus tulevikuks: kuidas virtuaalses esituskeskkonnas (taas)luua need teatrile sel hetkel kaotsiläinud põhiomadused?
Lühikese värske sähvatusena mõjus otseesitusena Jaapanist multidistsiplinaarse kunstniku Hiroaki Umeda tehnoloogilis-visuaalne tantsulavastus „Intentional Particle“ („Tahtlik osake“, 2015). Lihtsustatult: laval, s.t ekraanil, liigub sinine avatar-mees (Umeda esitab koreograafiat otse, ekraani taga), kelle ümber sähvivad elektroonilise muusika taustal mustvalged kiired. Umeda esitus oli ainus visuaalne lavastus kogu festivalil (usun, et tulevikus on sellist laadi etenduskunsti kavas rohkem), aga oi kuidas oleks seda energiaplahvatust soovinud nautida pimedas teatrisaalis võimsatest kõlaritest. Igatsus kooskohalolu järele süvenes.
e–lektronil õnnestus oma esimese katsefestivaliga luua digitaalne teatriarhitektuur, mida arendatakse järjest edasi. Kuna teatriskäigu oluline osa on teiste vaatajate vaatamine, siis tulevikueesmärk võiks olla luua toimiv virtuaalne ruum publikule nagu teatrimaja fuajee. Mõeldes, kui tähtis turunduslik väljund on igale teatrile virtuaalsed kanalid, mistõttu oli tänapäevane kultuuripublik juba ennegi digitaalselt ühendunud nutiseadmete ja ühismeedia kaudu, siis küllap seguneb erilaadsete meediumide reaalsus veelgi ning Kõheda Vastasmõju festival on siin vaid üks esimesi digitaalseid pääsukesi.
Huvitav on mõtiskleda ka publiku agentsuse üle. Festivalil toimunud seminaril arutleti, et kui vaatajale nähtu ei meeldi, siis teatrisaalis on raskem püsti tõusta ja lahkuda kui virtuaalteatris arvutiekraani vahetada. Teatrisaalis etendaja kontrollib olukorda, ta saab vähemalt teatud määrani arvestada publiku tagasisidega. Praegu toimivas virtuaalteatris aga sellist suhtlust pole, etendaja ei tea, kuidas publik nähtut vastu võtab. Kommentaariumiga vestlusaken sama vahetuna ei toimi. Seejuures nõuab ekraanilt etenduse jälgimine publikult teistmoodi vastutust, mida tuleb ilmselt alles õppima hakata. Keeruline oli autopoeetilist tagasiside ringi ja kooskohalolu tajuda või tunda publikuna suuremat vastutust. Küllap nõuabki lahendamist põhiküsimus, kuidas luua virtuaalset kooskohalolu.