Tammsaare pargi kohta on avaldatud küllaltki palju: on varasemaid uurimusi,¹ 2001. aasta käsikiri bastionivööndi haljastuse kujunemisest² ja kirjutised meedias.³ Ei saa siingi mööda ajaloota, mis ulatub sajandite taha, mil linnamüüri ees ja kaugemalgi, samuti Viru värava kõrval, laiusid kodanike aiad. Bastionivööndi rajamisega maastik muutus. Suuremaks puuistutamiseks kujunes XIX sajandi algul Glassiipromenaadi (Glacis Promenaden) rajamine bastionivööndi välisservale. 1856. aasta plaanil ulatub kaks puuderida praeguse Kaarli kiriku kohalt kaarjana umbes piki Estonia puiesteed, tehes jõnksu Vene turu kohal, siirdub Mere puiesteele ning lõpeb Põhja puiesteel Suure Rannavärava joonel. XVIII sajandi lõpu poole oli piirkonda kujunenud venelaste müügikoht, siit ka nimetus Vene turg. Esimeseks suuremaks hooneks oli 1849-50 ehitatud Rotterdami kaubamaja, mille ette istutati ka pärnadest puuderida. Pärast bastionivööndi tähtsuse kadumist võeti ala pikkamööda kasutusele, märgilise tähendusega oli turu vanalinnast ümberkolimine ja Uue turu kujundamine (1896), Virumäe pargi rajamine (1898), turuhoone (1899), uue saksa (1910) ja Estonia teatrimaja (1913) ehitamine. Tähelepanuväärseks sündmuseks kujunes ka Juhan Raudsepa mälestussamba avamine 1905. aasta 16. oktoobri (vana kalendri kuupäeva järgi) ohvritele 1931. aasta laupäeva, 6. juuni õhtul. Pidulik aktus peeti pühapäeval⁴ riigi- ja linnajuhtide osalemisel, kõne pidas ka Konstantin Päts. Aktusele tuldi rongkäigus lippude ja muusikaga ning inimesi oli üle 5000, on pakutud, et isegi üle 10 000.

Park pärast sõjapurustusi

Tammsaare pargi kujunemine on seotud Tallinna taastamisaegse käekäiguga. 1. novembril 1944 alustas tegevust Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) arhitektuuri valitsus, mille juurde loodi osakonnana projekteerimis-geodeetiline büroo. Selle juhatajaks sai Enn Kraav, hiljem Asti Valamaa (1936. aastani Sokolov), pea­inseneriks Bruno Ilves. 11. mail 1951 see likvideeriti, vara ja isikkoosseis läksid üle riiklikule projekteerimisinstituudile (VPI) Estonprojekt.⁵

Juhtivaks aia- ja pargiarhitektiks oli tollal Harald Heinsaar (1929. aastani Heimar, 1912–1960),⁶ kes oli sündinud Tallinnas ja saanud esialgse erialaõppe Polli aianduskoolis, pärast seda oli ametis Kadrioru pargi töötajana. 1938. aastal sai Heinsaar Tallinna Tööstusametist aedniku kutse, õppis edasi Riigi Kõrgema Kunstikooli õhtukursustel ja Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis. 1941. aastal katkestas kunstiõpingud sundmobilisatsioon Punaarmeesse. Ametis oli ta Eesti laskurkorpuses dekoraatorina. Pärast vabanemist jätkas Heinsaar 1945. õpinguid Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja lõpetas kiitusega 1948. Pärast lõpetamist sai ta tööle eelnimetatud Tallinna linna projekteerimis-geodeetilisse büroosse ning pärast asutuste ühendamist töötas riiklikus projekteerimisinstituudis Eesti Projekt peainsenerina kuni 1960. aastani. Heinsaar on projekteerinud haljasalasid üle Eesti, sealjuures esimese Tallinna loomaaia (Väike Zoo, avati 1939), mahukas oli Kadrioru mereranna ja Russalka ümbruse (1949) kolmel lehel säilinud projekt. Heinsaar projekteeris ka Estonia teatri maa-ala (1950), samuti tollase Stalini (Viru) väljaku haljasala (1950). Esimese projekteerimise eest sai ta samal aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu II preemia ja teise eest Nõukogude Eesti II preemia kujutava kunsti ja arhitektuuri alal 500 rubla vääringus, lisaks veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja eeskujuliku töö eest.⁷ Stalini (Viru) väljaku haljasala aga hakkas 1955. aastast kandma 16. Oktoobri pargi nime .

Istutustööd ja pargi kujundamine

Mis aastal algasid Tammsaare pargis istutused, kust olid pärit puud ja põõsad, vajab eraldi vaatlust. Kaudselt on teada, et taimi saadi Haaberstist omaaegse linnaaedniku Hans Lepa puukoolist. See võis nii olla, igatahes olid istutustööd pikaldased – seda näitavad 1950. aastate fotod. 1950. aasta laulupeo rongkäigu fotol on pargiäärsed Pärnu mnt pärnad umbes kuus meetrit kõrged, kuid kas need olid istutatud enne 1940. või pärast 1945. aastat, polegi selge. Pargi kujunemisaastaks võiks lugeda 1955. aastat, sest ilmselt selleks ajaks olid puud ja põõsad istutatud.

1955. aasta lõpus otsustati sealne 1905. aastale pühendatud Juhan Raudsepa loodud graniidist rõngasristi meenutav mälestusmärk teisaldada ja alale paigutada uus mälestussammas.⁸ Põhjusi võis olla mitu. Raudsepp oli ju viljakas skulptor, hävitatud Vabadussõja mälestusmärkide looja ja tuntud inimene.⁹ Ju taheti ka 1905. aasta sündmust kasutada oma huvides ja kesklinnas olev Eesti Vabariigi aegne mälestusmärk ei olnud mitmel põhjusel selleks sobiv. Raudsepa mälestusmärk viidi ilmselt salaja Rahumäe kalmistule. Skulptor Lembit Palutedre skulptuur¹⁰ koos arhitekt Mart Pordi planeeringuga avati 1959. aasta 5. novembril¹¹ ning Estonia teatri tagune sai ka uue plaanilahenduse. Avamisel oli suur osa tollasest parteieliidist, kõnelesid mitmed isikud eesotsas Johannes Käbiniga ja nähtub, et ilmselt ka viitseadmiral Georgi Abašvili. Mälestusmärk oli saanud ajakohase tähenduse: haavatud meestöölise kõrval seisab naine, kes täis võitlushindu tungib edasi, et revolutsioonivõitlust jätkata.

1956. aasta vabamates tingimustes lubas tuntud maastikuarhitekt Aleksander Niine koos aiaarhitekt Hugo Sepaga¹² endale linna haljastuse kohta kriitikat.¹³ Nende hinnangul leidus „aednikke“, kes mõtlematult saapaninaga projekteerivad taimede paigutust, nagu on seda teinud Estonia teatri ümbruse taimestamisel linna täitevkomitee esimehe asetäitja sm Treimann. Estonia teatrihoone ümbruse haljasalale on kuhjatud mittekooskõlalisi taimi ja nii on kõrvuti metsast toodud kasega kunagisest aiast pärit ümaravõraline õunapuu. Nahutada saab haljasala ka seetõttu, et see on jäänud välja ehitamata ja puuduvad projekteeritud väikevormid. Kirjutise kohaselt varjasid pärnade kroonid juba teatrihoone, sest istutatud oli keskmises kasvueas puid ja istutused maksid mitusada rubla.

Parki istutatud puud

Projekti ei realiseeritud täielikult, kuid puude ja põõsaste osas sai see sarnaselt Virumäega väga liigirikkaks ja igati meeldivaks. Algselt istutati umbes 40 liiki ja sorti ilupuid, millest 2006. aastaks oli alles 35. Kuid põhiliselt või ainult lehtpuid, okaspuid kas ei olnudki või olid need kohe hukkunud. Eri aegadel on istutatud haruldasi, iseäralike lehtede ja õitega puid ja põõsaid.

Pargi haruldased puud¹⁴ on olnud või on hariliku vahtra punaselehine sort „Schwedleri“ (Tallinnas oli üldse 30 puud) ja lõhislehine „Dissectum“ (kaks puud), hariliku hobukastani kollaselehine sort „Memmingeri“ (kaks puud) ja täidisõieline sort „Baumannii“ (ainuke linnas), punane hobukastan, halli lepa lõhislehine vorm (ainuke), hariliku saare sort „Pendula“, pensilvaania saare kirjulehine sort „Variegata“ (viis puud).

Estonia teatri taga ja otsas olid puishortensia suureõieline sort „Grandiflora“ ja himaalaja sort „Bretschneideri“, hallid ja mandžuuria pähklipuud (Tallinnas oli vastavalt 12 ja 40 puud), peitõieline kuslapuu, punaste lehtede ja õitega purpurõunapuu ja selle sort „Eley“, rohkete õitega magus kirsipuu, pensilvaania kirsipuud, punane tamm (60 puud) samuti hariliku tamme laipüramiidja võraga ilusort „Fastigiata“ ja ilmselt kitsaspüramiidjas „Cupressoides“, hariliku pihlaka püramiidja võraga vorm, harva leiduvad kodumaised pooppuud ja hariliku jalaka „vihmavarjuvõraga“ sort „Camperdownii“. Samuti kasvasid puukujulised, rohkete õitega ungari sirelid.

Tammsaare pargiks

1972. aastal valmis Viru hotell. Kuid 1971. aastal Kommunaalprojektis aiaarhitekt Vaike Parkeri tehtud pargi uus detailplaneering¹⁵ oli jäänud realiseerimata. 30. juunist 1971 pärit seletuskirjas on toodud punktid, millest koorub põhiline, et tuleb koostada haljastuse projekt, mis kompleksselt hõlmab Estonia puiestee ja Viru vahelise haljasala.

Seoses A. H. Tammsaare läheneva 100. sünniaastapäevaga pöörati talle püstitatava mälestussamba asukoha üle arutledes tähelepanu ka kõnealusele pargile. 1976. aastal selgusid A. H. Tammsaare mälestusmärgi ideekavandite võistluse tulemused. Parimad olid II preemia saanud Jaak Soansi ja Rein Luubi ning Arseni Möldri ja Peeter Tarva võistlustööd, mis jäidki konkureerima tulevase mälestussamba rajamisel.¹⁶

Sõna võttis kunstiteadlane Leo (Lev) Gens,¹⁷ kes arutles A. H. Tammsaare monumendi asukoha üle, kuid andis ka ülevaate 16. Oktoobri haljasalast, kuhu see oli mõeldud püstitada. Gens kirjutas, et kui kõik teostub, läbib tulevikus väljakut kaks diagonaalset jalakäijate teed, üks neist, üheksa meetri laiune, suundub Valli tänava poolt Estonia puiestee ülekäigu juurde, ja teine, kuue meetri laiune, läheb Estonia kontserdisaali sissekäigu juurest Viru tänava poole. Ette nähtud kolmas tee lõikub kahe diagonaalse teega ja suundub Estonia puiesteelt perpendikulaarselt Pärnu mnt poole, läbides just tulevase A. H. Tammsaare monumendi asukoha. Seega muudetaks suhteliselt vaikne ja eraldatud haljasala elavaks liiklussõlmeks ning väljaku keskel, teede ristumis­kohal algavat selline rüselemine ja tõuklemine, mida võib võrrelda ainult kaubamaja esisega. Gens soolas küll üle, aga tõmbas selle võrdlusega ka tähelepanu vajadusele muudatused läbi mõelda.

Järgnes veel kirjutisi, peatun kultuuri­lehes ilmunutel.¹⁸ Ajakohane oli sõjaveteran V. Talu kirjutis, kus ta mainib, et pargi rajamiseks ja puude istutuseks tuli eelnevalt palju tööd teha ja et kogu protsess oli keeruline. Küllap see nii oligi.

Lõpuks ei jäänudki 1976. aastal muud üle, kui sõna tuli võtta ka projekteerimisinstituudi Kommunaalprojekt arhitektil Tiit Kaljundil kui pargi projekti arhitektuurse osa autoril.¹⁹ Kõigepealt tsiteerib Kaljundi meie tuntuima, Inglismaal Readingi ülikoolis aiandushariduse saanud maastikuarhitekti ja aiandusteadlase Aleksander Niine (1910–1975) ülevaadet,²⁰ et näidata, millistele printsiipidele ta oli toetunud. Ühtlasi jagas ta vastutust, tuues ära, et projekti koostamisest olid otseselt või kaudselt osa võtnud kümned oma eriala spetsialistid. Kaljundi avaldas selge ülevaate projektist, mõneti kavalalt, et ootused uuele planeeringule ei oleks liiga idealistlikud. Ta jagas selle suhteliselt väikse haljasala kolme tsooni, seega ei käsitlenud ta seda kui tervikut.

Esimeseks Estonia ja Draamateatri romantiliste hoonete lähedusse jääv ala – rahulik, väärikas haljasala ja 16. oktoobri monument. Teiseks vilgaste jalakäiguteedega keskosa ja kolmandaks Viru hotelli basseini mõjutsooni kuuluv ala.

Kaljundi kirjutas, et haljasala ei olegi mõeldud vaimseks puhkuseks, sest selleks on asukohalt ja iseloomult sobivamad naabruses olev Virumägi, lähedal asuv (praegune) Kanuti aed Mere puiesteel või mõne minuti trammisõidu kaugusel olev Kadriorg. Sellega oligi kõik ära öeldud.

Istekohti oli pinkidel oli 168, juurde projekteeriti 622; teede pindala oli 3506 m², kuid need teed olid liiga kitsad, tulevikus pidi pindala olema 3608 m². Juurde plaaniti istutada neliteist pärna, kolm tamme, kaks mägivahtra punaste lehtedega sordi „Purpureum“ puud ja üks hobukastan. Ka pidi istutatama tollal väga populaarse hõbekuuse, teadusnimega torkava kuuse sordi „Glauca“ viis puud.

Pärast paljusid arvamusavaldusi esitati 30. märtsil 1977 Kommunaalprojektile uus tellimiskiri, mille järgi tööd teostatigi.²¹

Belle Époque

Tammsaare pargi konkursile esitatud töödest hääletati võitjaks „Belle Époque”, teise koha sai „Vargamäe voored” ja kolmanda koha „Pöörded”. Disaini eripreemia pälvis „Antoni raba”, maastikuarhitektuuri eripreemia „Viljaringid” ja arhitektuuri eripreemia „Pilv“. Välja anti kolm ergutuspreemiat. Pargi taimestiku valiku eest on kiidetud võidutöö ja ergutuspreemia saanud „Viljaringide“ head valikut.²²

Park uuendati Kadarik Tüür Arhitektid OÜ projekti (autorid Mihkel Tüür, Ott Kadrarik, Liis Mägi, Katrin Kapanen, Alice Laanemägi, Konstantin Rõbkin, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Kadri Tamme ja Maarja Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid), maastikuarhitektid Maarja Gustavson, Kerttu Kõll ja Pille-Riin Villem) alusel Tallinna kommunaalameti tellimusel. Pargiprojekti koostamises osales kolmteist inimest – seega suur kollektiiv sellise väikse ala puhul. Pargi tulevast ilmet tutvustati 2017. aastal meedias. Ehitusaegne haljastuse kaitse oli hästi korraldatud ja vähesed vead puude kaitsemeetmete rakendamisel ei toonud endaga kaasa suuremaid kahjustusi.²³

Uut lahendust on hiljuti mitmeti käsitletud, esile võiks tuua kolme.²⁴

Ka on parki vaadeldud kui modernset,²⁵ mis mõistena on küll rohkem loojate peades kui tegelikkuses, eks iga ajastu on eelnevast modernsem. Siin on küll modernsust kasutatud looduslikkusele vastanduvana, kuid eluskooslustes ei tohiks modernsus põhineda kivi ja betooni laiemal kasutamisel, nagu praeguses pargis tehtud on.

Me räägime palju ökoloogiast ja kliima muutumisest, aga kuidas linnas loodusega ümber käia? Tundub, et elementaarseid lähtekohti ei ole suurt arvestatud. See paistab silma ka Tammsaare pargi puhul, sest kuumeneva kliima puhul on loogilisem, et erineva peegeldusvõime ja erinevalt soojust kiirgavate pindade puhul on elusolenditele, kaasa arvatud inimestele, sobivaim võimalikult looduslik pind. Kui suvel peaks linnas temperatuur tõusma 40 kraadi ligi, siis kus saab veidigi varju leida? Igatahes linna väikepargid oma hõreda puistuga seda ei paku.

Panoraampildid pargist näevad uhked välja, iseasi, kuidas kõik maa peal tundub. Tõsiasi on see, et kesklinna parkide liigirikkus on alla käinud, eelkõige põõsaste osas, mille vastu juba 1980. aastatel sõdis Jaan Kaplinski, sest põõsad olid ju kurjast, nende taha varjusid joovastavate jookide, hiljem ka narkootiliste ainete nautijad ja muidugi noored paarid. Seega otsustati, et park, ükskõik, mida keegi selle all mõtleb, peab olema läbinähtav ja puude hõreduselt puisniidu moodi. Nii valitseb pidev mürafoon ja pargis ei saa elada ükski lind, kuigi jah, linnud on niigi taandunud linna äärealadele. Esimesed pargid loodi linnas XIX sajandil siiski mitmerindelisena ja liigirikka kooslusega, iluaianduslikul põhimõttel, et ala oleks köitev ja puud-põõsad vegetatsiooniperioodi eri aegadel viljuvad-õitsevad, mitmekesise lehestiku ja võradega, mis võimaldaks ka lindudel elutseda. Tore ju, kui linnud leiavad pesitsemisvõimaluse, sest süüagi jätkuks marjapuudelt ja -põõsastelt. Tihedamates pargikooslustes leidub rohkem putukaid, aga nendegi arv on väga suurel määral vähenenud.

Haljastamist ei saa vaadata pelgalt puudega ruumi loomisena, siis ei oleks mitmekesisust vajagi.

Mis Tammsaare pargis kohe silma torkab, on puude arvu vähenemine, kadunud on nii mõnigi haruldane isend, aga puude arv on ka kasvanud, sest juurde on istutatud rohkesti pärnasid. Pargi põhiosa jääb looduslikult ja vabalt kasvavatele puudele, Estonia taga on need tulevikus pügatavad kahes reas kolmest küljest ümber kiviplatsi.

Vähenenud on murupind koos mullaga ning kasvanud kivi ja betooni osatähtsus, igatahes pargikunsti ja -ökoloogia parim näide see ei ole. See, et mullapind kogu aeg väheneb, ei ole hea, sest vihma- ja lumevesi ei jõua maapinda, vaid jookseb torustikku. Mullapinnal püsib lumi paremini ning puude ja põõsaste juurestik saab auramise tõttu paremini niiskust, nüüd suureneb sel alal kastmisvajadus. Seega on muudetud sademete auramise ja mulda imbumise režiimi. Siin tekib kaks küsimust. Kui nüüd meie uudse ilmastikuga talvel sajab ja kohe järgmisel päeval külmetab, kas siis saame liuvälja?

Või kui suviti on lausvihm, siis kas kõik jääb vee alla ja kuidas on plaanitud suurelt kivipinnalt sademevee äravool?

Ajad muutuvad. Oli aeg, mil Leonhard Lapin Restaureerimisvalitsusest pakkus kunstinstituudile diplomitööd bastionivööndi disainimisest. 40–50 aastat tagasi kirjutati linna rohelusest, veel 20 aastat tagasi räägiti ja tehti projekte rohelisest vööndist ja neid ühendavast sidusaladest – rohelistest koridoridest, mis võimaldaksid elustiku mitmekesisust ja mõnele liigile isegi liikumisteid. Nüüd räägitakse linnaruumist ja selle planeerimisest. Milline osa on siin puudel ja põõsastel või üldse haljastusel, ei olegi selge.

1 R. Kenkmaa, G. Vilbaste, Tallinna bastionid ja haljasalad. Tallinn, Eesti Raamat, 1965; V. Vende, Ununenud Tallinn. Tallinn, Perioodika, Tallinna Raamatutrükikoda, 1990; E. Luttsepp (toim.), Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2007, lk. 135-136.

2 H. Sander, Tallinna vanalinnaga piirneva haljastusvööndi ajalooline õiend. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti tellimusel, 2001. Käsikiri Tallinna linnavalitsuses.

3 H. Sander, Kuhu tikud, Viru poeg. – KesKus, 11/06 2006; R. Nerman, Viru väljaku ilme on sajandite jooksul aina muutunud. – Postimees, 15. XII 2006; Jaak Juske, Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 1: Tallinn, Viru väljak. – Delfi Forte, 9. IV 2016.

4 Riigiwanem kõneles 5000-le kodanikule. 1905. a. mälestussammas awati. – Päewaleht, nr. 152, 8. VI 1931, lk. 1; Ausammas oktoobri ohwritele 1931. – Waba Maa, nr. 132 (3762), 9. VI 1931, lk. 1; Avati 1905 a. mälestussammas. – Esmaspäev, nr. 23. (10. aasta), 8. VI 1931, lk. 5.

5 H. Parmas (koost.), V. Valdmaa (toim.), Riiklik Projekteerimisinstituut Eesti Projekt 25-aastane. Valgus, Tallinn, 1969, lk. 161, 178, 186.

6 N. Tammoja (koost.), M. Jõeste (toim.), Eesti aianduse biograafiline leksikon. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinna Raamatutrükikoda, 1998; Kadrioru pargi töötaja teenistuskiri: TLA.149.1.1165; Harald Heinsaar, Kutsetaotleja isiklik toimik: ERA.1569.1.107; Võidumonumendi konkursitöö „Võidukants“ Tallinna keskväljakule (asendiplaan, vaated, perspektiivvaade). Autor Harald Heinsaar: EAM.3.15.2; Kadrioru mereranna ja Russalka ümbruse haljasala planeerimisprojekt. Autor Harald Heinsaar: EAM.3.13.21; Arhitekt Harald Heinsaar (1912–1960): EAM.10.1.49, Materjalid aia- ja pargiarhitekt Harald Heinsaare (1912–1960) kohta: EAM.11.4.2.

7 Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Nõukogude Eesti preemiate määramise kohta väljapaistvate saavutuste eest Eesti NSV rahvamajanduse ja kultuuri alal. 1950. – Sirp ja Vasar nr. 29 (343), 21. VII lk. 3-4; Riiklikus Aktsiaseltsis Kommunaalprojekt valmis 1950. aastal ka Stalini (Viru) väljaku väljaehitamise plaan; veetorustiku, juurdepääsuteede ehituse ja katteremondi tehniline projekt. Graafiline osa projekt 2718, ERA.T-2.4-1.53.

8 ETA. EKP Keskkomitees ja Eesti NSV Ministrite Nõukogus. – Sirp ja Vasar nr 51 (626), 23. XII 1955, lk. 1

9 V. Viilmann, Juhan Raudsepp, Tallinn, Kunst, 1984.

10 L. Paluteder astus Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) 1947 ja lõpetas skulptuuri erialal 1953. 1955. aastaks oli tal valminud kavand skulptuurigrupile eesti rahva saatusest, selle ideeks oli Eesti ajalugu – haavatud isa, kaitsetu ja paljas poisike ning elu kaitsev ema. Kunstnikule endale tähendas see karjatust „Ära tapa“. Pärast 1955. aastat korraldas Eesti NSV Kunstnike Liit mälestusmärgile konkursi, I ja II ja teise preemia võitis Paluteder ja temalt see töö tellitigi. Abiks oli skulptoril kunstnik Hans Nurk. K. Karu, Skulptor Lembit Paluteder. Võru, Võru Täht, 2003.

11 Mälestussammas revolutsioonivõitlejatele. – Rahva Hääl, nr. 262 (5147), 6. XI 1959, lk. 1; Rahvas ei unusta neid. – Noorte Hääl, nr. 262 (4776), 1959 lk. 1; Avati mälestussammas. Õhtuleht, nr. 263 (4625), 1959, lk. 3.

12 Lahkunud on arhitekt Hugo Sepp – Eesti Arhitektide Liit, 15. V 2104.

13 H. Sepp, A. Niine, Linna haljastusküsimused. – Sirp ja Vasar, nr. 21 (648), 25. V 1956, lk. 3.

14 H. Sander, H. 1998. Tallinna silmapaistvamad puud ja nende kaitse. – Eesti dendrofloora uuringud III. Tallinn, Infotrükk, 1998; E. Lutsepp, (toim.), Eesti pargid 1, Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2007, lk. 135-136.

15 I. Savi, Mis on saanud 16. oktoobri pargist. – Sirp ja Vasar, nr. 42 (1765), 21. X 1977, lk. 8; Lahkus teenekas maastikuarhitekt Vaike Parker – Eesti Arhitektide Liit, 11. VIII 2012.

16 J. Matvei, Tammsaare monumendi ideekavandite võistlus. – Sirp ja Vasar, nr. 26 (1696), 25. VI 1976, lk. 9.

17 L. Gens, Kaalugem veel kõiki võimalusi. – Sirp ja Vasar, nr. 41 (1711), 8. X 1976, lk. 12-13.

18 V. Talu, Rahva ühistöö olgu püha. – Sirp ja Vasar, nr. 44 (1714), 29. X 1976, lk. 7; E. Treier, Aga Tammsaare ausammas? – Sirp ja Vasar, nr. 46 (1716), 12. XI 1976, lk. 12; V. Pormeister, A. Murdmaa, Mis saab Tallinna kesksest haljasalast. – Sirp ja Vasar, nr. 49 (1719), 3. XII 1976, lk. 13.

19 Kaljundi, T. 1976. Mis saab Tallinna kesksest haljasalast. – Sirp ja Vasar, nr. 50 (1720), 10. detsember, lk. 13.

20 A. Niine, Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed, Tartu, H. Heidemanni nim. trükikoda, 1965.

21 I. Savi, Mis on saanud 16. oktoobri pargist. – Sirp ja Vasar, nr. 42 (1765), 21. X, 1977, lk. 8.

22 P. Pere, Või(s)tlus Tammsaare pargis. – Sirp, nr. 13 (3387), 30. III 2012, lk. 19.

23 U. Gnadenteich, Tammsaare park muutub läbijooksuaiast olemise kohaks. – Postimees, nr. 143 (8044), 21. VI 2017, lk. 6-7; A. Torilo, Puude kaitse Tammsaare pargi rekonstrueerimisel. Luua Metsanduskool. Artiklid ja uurimused 17. Luua, 2018, 48-69.

24 K. Kruusma, Virvendusi linnaruumis ja ühiskonna mälus. – Sirp, nr. 14 (3685), 6. IV 2018, lk. 8-9; K. Tuul, Tundeline teekond uuendatud Tammsaare pargis. – Sirp, nr. 44 (3715), 2. XI 2108, lk. 16-17; A. Kurg, Ärge juhatage mind, las ma olla eksinud. – Maja. Eesti arhitektuuri ajakiri, kevad 2019 (96), lk. 96-110.

25 T. Kolk, T. 2019. Uus Tammsaare park – väärikas ja modernne. – Postimees, 29. IX 2019. Huvilised võiksid lugeda: T. Tammet, Eesti NSV 1960. aastate modernistliku maastikuarhitektuuri teoreetilised ja praktilised eeskujud. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 4(14) 2005, 118-138.