3. aprillil avab loominguline platvorm e⁻lektron oma esimese tegutsemisaasta Kõheda Vastasmõju festivaliga, mis kestab mitmesuunalises voogedastuskeskkonnas (http://elektron.live/) 5. aprillini. Festivalil esinevad Mette Edvardsen, Elina Masing, Liisbeth Horn, Iggy Malmborg, Henri Hütt, Veiko Tubin, Hiroaki Umeda, Microbiome Orchestra ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel EMA. 4. aprillil peetakse festivali kaugpidu, kus astuvad üles Kiwa, Compound Minerals, Court Rat, Hendrik Kaljujärv, MIMproject ja Vul Vulpes. Samuti korraldatakse rahvusvaheline seminar „Kuhu kadus maagia“ („Where Have All The Magic Gone“), kus kunstnikud, kuraatorid jt arutavad, kuhu kadus teater, mis saab edasi ja milliseid võimalusi pakub praegune olukord.
MIMprojecti ja Kanuti gildi saali koostöös loodud e⁻lektron on üks kahest lõppvooru jõudnust (teine on Lauri Lagle), kellele kultuuriministeerium Sakala 3 teatrimaja ideekonkursi lõppedes eraldas kolmeaastase projekti elluviimiseks raha.
Mida kujutab endast e⁻lektron? Mis eesmärkidel sai see loodud?
Tegevust alustav eˉlektron on loominguline platvorm, mis keskendub transdistsiplinaarsele etenduskunstile, liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. eˉlektroni sisu on kunstnike ja teadlaste koostöö, mis käib loomingulise laboratooriumi vormis – tehakse midagi, mida kumbki ilma teiseta tehtud ei saaks. Tähtis on, et kunst mitte üksnes ei laena teistelt valdkondadelt nagu tehnoloogia, loodus- ja humanitaarteadused, vaid tekib teadmiste vahetus. Tulemuseks on kunstivormid, mida seni ei ole nähtud, teadmised, mida enne polnud ei kunstnikul ega teadlasel. Mõte on selles, et kunstnikul on õigus käia nende valdkondadega ümber vabamalt, sest ta ei tee teadustööd ega rakenduslikku arendustööd, mida riigivõim teadlastelt ootab. Seega saab avada nähtusi uue nurga alt.
Kuivõrd muutis eriolukord ja Kanuti gildi saalist veebi kolimine festivali olemust? Mille poolest erineb see teatrietenduste ülekannetest ja kodukontsertidest, mida uutes oludes ohtralt pakutakse?
Kõvasti muutis. Esialgu oli plaanis festival praegu ära jätta, edasi lükata. Aga kuivõrd meie töögrupp pärineb peamiselt MIMprojectist, siis mõistsime, et ära jätmine ja edasi lükkamine poleks meile omane. Ruttu tuli leiutada midagi uut. Asusime otsima kunstnikke, kes saaksid kohe kiiresti paati hüpata, kelle teosed poleks niivõrd vormi-, kuivõrd sisupõhised, et neid saaks pooleteise nädalaga kohandada uutesse oludesse. Festivalil näidatavad lavastused ei ole originaalpikkuses, vaid lühemad. Need on katsetused, mis juhtub teatriga siis, kui teatrit enam ei ole. Nii nagu teatrit on viimased 10 000 aastat tehtud, praegu teha ei saa. Kõhe mõelda, et üks kunstivorm on mõneks ajaks maakeralt pühitud.
Olen etenduskunstnik ja tean, et ilma publikuta etendus on hoopis teistsugune kui publikuga. Publikuta meenutab see proovi: saalist ei tule mingit vastukaja, keegi ei suhtle esinejaga, ei mingisugust kontrolli selle üle, kuidas suunata vaatajate tähelepanu ühest kohast või teemalt teisele. Vahemaa jääb vahele.
See oli meie otsingute lähtepunkt. Muidugi saanuks teha Kanuti gildi saalist otseülekandeid ja näidata voogedastuse abil mõnda esinemist, kuid see poleks olnud enam teater. Teater sünnib vaid kõigi kohalolijate – esinejate ja vaatajate – koosmõjul. Hakkasime mõtlema, millised teatri omadused on tähtsad nii esinejale kui ka publikule. Kindlasti see, et esineja näeks publikut, saaks vastukaja, tal oleks tunne, et ta on vaatajatega ühes ruumis. Tähtis on seegi, et vaataja näeks ka publikut, sest etendusel ei olda üksi – teater on kollektiivne kogemus ja ühine rituaal.
Põhieesmärk oli kinni püüda vähemalt mõned praegu teatrile kaotsi läinud põhiomadused ja taasluua need virtuaalses esituskeskkonnas. Kuna sellist platvormi ei olnud, siis hakkasime seda kiirelt ehitama – seega nullist alanud eksperiment. Tehniliselt tähendab see küsimust, kas õnnestub luua virtuaalne publik ja kas esitaja tunneb, et midagi on tõesti nii nagu siis, kui inimesed said veel saali koguneda. Katsetame, kas on võimalik kokkusaamistunne esitajatele ja vaatajatele tagasi anda. Lahendus võib olla mitmesuunalises voogedastuses – esitaja näeb ka vaatajaid veebikaamerate taga ja vaatajad näevad üksteist.