Tavapärane arusaam kahju tekitamisest on see, et üks inimene võib teisele kahju tekitada mingisuguse konkreetse teo läbi. Samamoodi võivad ühed ühiskonnarühmad teatud tegudega teistele rühmadele halba teha, näiteks negatiivsete stereotüüpide loomise ja põlistamisega üksteise kohta. Ka riik võib teatud tegudega indiviidile või rühmadele kahju tuua ja nemad omakorda oma tegudega riigile. Kuid on ka teistsugune, vähem levinud vaatenurk: kahju teistele ei tulene üksnes otsestest tegudest. Ka millegi tegemata jätmine võib seda teha. Koroonaviirusest ning selle ohjeldamispüüetest tulenevas kriisi- ja eriolukorras on see vaateviis iseäranis tähtis.
Mõte, et mitte ainult teod, vaid ka nende tegemata jätmine võib teisi kahjustada, pole uus. Vahest kõige tuntum on John Stuart Milli arutelu XIX sajandi keskpaigast. Ta kaalub, kui ulatuslik peaks olema ala, mille piires inimene peab saama vabalt tegutseda, ja leiab, et see piir on seal, kust hakatakse teistele inimestele kahju tegema. Selles arutelus ta möönab, et kahju võib tekitada ka kaudselt, midagi tegemata jättes, kuigi need juhtumid on harvemad.1 Eesti keeles võib lugeda varasemaidki sellekohaseid arutlusi. Veidi üle paari tuhande aasta eest leiab Cicero, et ebaõigluse liike on kaks: esiteks ebaõigluse rakendamine, teiseks see, kui ebaõiglust ei hoita ära, kuigi seda suudetaks teha.2
Need on esmajoones ühe inimese küsimused teatud tegude tegemata jätmisest tekkivast negatiivsest mõjust teistele inimestele. Näited, mida sellistes aruteludes tihti on esitatud, on mõjusad ja selgepiirilised. Näiteks olukord, kus ma lasen teisel inimesel oma silme all uppuda, kuigi suudaksin ta päästa. Ma ei ole talle küll otseselt midagi teinud, kuid ma kahjustasin teda, sest jätsin midagi tegemata. Sama näidet on kasutatud rühmade tasandil, mille puhul lisandub küsimus: millal on tegemist kollektiivse vastutusega? Hannah Arendt oma arutelus kollektiivse vastutuse üle toob näite, kus rannas olijad appi ei lähe ja lasevad kellelgi uppuda, kuid: „Kui tuhat kogenud ujujat peesitavad avalikul rannal ja lasevad inimesel talle appi minemata merre uppuda, siis ei ole tegemist kollektiivse vastutusega, sest nemad ei ole olnudki kollektiiv.“3 Rõhutatakse, et siin on tegu pigem konkreetsete inimeste personaalse moraalse süüga. Need teemad on olnud arutlusel moraali- ja muude filosoofiavaldkondade analüüsides „vastutuse“, „süü“, „toimija“, „teo“ jm mõistete kohta, millel siinkohal pole vaja pikemalt peatuda.
Probleemi võib vaadelda ka ühiskonna avalike arutelude tasandil. Ja praegu on õige aeg seda teha. Miks? Sest tavaliselt on meedias kahju teemat puudutavates debattides kõne all nt sõja alustamine teise riigi vastu, majandussanktsioonide kehtestamine, välisriigi valimiste mõjutamine, riigisisene maksu- vm reformide mõju jne, s.t otsesed teod, mille tagajärjel hulk inimesi saab kannatada. Sel juhul tuleb teinekord kaaluda, kas tegutsemine, millega kaasneb halbu tagajärgi, on vajalik, et ära hoida veelgi suurem kahju. Kuid tänapäeva maailmas, mida on halvanud hirm koroonaviiruse ees, on põhiküsimus järgmine: mille tegemata jätmine on kõige halvem?
Põhiline vastandus selle juures on majanduselu käekäik vs. inimelud ja inimeste tervis (isegi kui piirjoon nende vahel pole alati selge). Riikides on pikalt vindunud otsuste langetamine, mida ja millal viiruse leviku tõkestamiseks tuleks teha. Ennekõike on protsessi venitanud majanduslikud argumendid. Leitakse, või vähemalt hiljuti leiti, et „ei saa ometi majandust seisma panna“, et „vanad inimesed ju ikka surevad“ või „tavaline gripp tapab samuti“. Selliseid seisukohti on ajakirjanduses korduvalt ilmunud. Kindlasti oli esialgu tegu lihtsalt infopuudusega. Kuid sama kindlasti on tegu olnud klassikalise dilemmaga – kas on õige, et paljud saavad palju (majanduslikku) kahju, selle nimel et üksikud ellu jääksid?
Õiglusteoreetilistes vaidlustes illustreerib sellist dilemmat USA poliitikafilosoofi John Rawlsi vaatenurga „õiglus kui ausameelsus“ vastandamine utilitaristlikule, mis seostab õiglust kasuga, isegi kui mitte nii lihtsakoeliselt, nagu esmapilgul paistab.4 Aga kui vastandus veelgi selgemalt esitada, siis teine USA poliitikafilosoof Michael Sandel esitab järgmise näite: 1884. aasta suvel jäid pärast laevahukku neli inglise meremeest päästepaati napi toidu- ja joogivee tagavaraga. Kolm olid kogenud meremehed, sealhulgas kapten, neljas teismeline junga. Esimesel neljal päeval sõid nad vähest toidutagavara ja püüdsid ühe kilpkonna. Seejärel ei olnud kaheksa päeva midagi süüa. Junga oli vastupidiselt teiste soovitusele joonud merevett ja jäänud väga haigeks. Reisi üheksateistkümnendal päeval soovitas kapten heita liisku, kes peab end ohverdama, et ülejäänud ellu jääksid. Üks meremeestest keeldus ja liisku ei heidetud. Järgmisel päeval ütles kapten, et junga tuleb tappa ja tegigi seda. Neli päeva toitusid meremehed sellest. Varsti saabus ka abi. Inglismaal nad vahistati ja anti kohtu alla.
Nüüd küsib Sandel, et kui lugeja oleks kohtunik, siis kuidas otsustada. Kaitse tugevaim argument on see, et kui üht poleks ohvriks toodud, oleksid kõik surnud. Pealegi oli junga haige ja ilmselt niikuinii surnud. Sandeli meelest on siin kaks olemuselt lahknevat vastuväidet. Olgugi et rohkem elusid päästeti kui ohverdati, oleks niisuguse tegevuse lubamisel ühiskonnale halvad tagajärjed. Inimesed hakkaksid seaduse täitmise üle ise otsustama, pealegi oleks kaptenitel edaspidi keerulisem jungasid värvata. Teine vastuväide on see, et junga ohverdamine oli vale põhjustel, mis lähevad kaugemale ühiskonna kulude-tulude kalkuleerimisest. Mida on õige teha, ei ole ainult tagajärgede kalkuleerimise küsimus, see on küsimus, kuidas peaksid inimolendid üksteist kohtlema.5 Tegu on äärmusliku juhtumiga, mida siinse argumendi puhul võib varieerida ka nii, et haige junga oleks hoolitsuseta jäetud ja varem surra lastud, et teised selle võrra kauem vastu peaksid. Seda on kriisiolukordades usutavasti sagedamini ette tulnud.
Tulles tagasi tänapäeva, kus valikud pole õnneks sedavõrd rasked: kas majandusliku kahju vältimiseks tulnuks jätta riigipiirid lahti, poed avatuks, liikumispiirangud kehtestamata, olgugi et sellega kaasneb tõsine oht osa inimeste elule ja tervisele? Millist kahju tekitab see, kui riigikogu ei kogune eelarvearuteluks nn vabal nädalal, milline selle põhjus ka ei ole? Mida toob kaasa piisavas koguses isikukaitsevahendite ja meditsiiniliste vahendite (maskid, kindad, ventilaatorid jms) õigel ajal tellimata jätmine? Kas ja millist kahju toob kodanikupalga mittekehtestamine või USA eeskujul nn helikopteriraha mittepakkumine?
Omamata seisukohta nn kodanikupalga osas on mul huvitav näha, kuidas sellele mõttele reageeritakse. Kui 24. märtsil küsiti Helir-Valdor Seedri arvamust kodanikupalga kohta, leidis ta, et me „ei tohiks kogu oma elukorraldust pea peale pöörata. Tasu tuleb maksta töötegemise eest.“ Ning lisas, et kui on vaja sotsiaaltoetusi suurendada, siis seda tuleb teha, kuid kõigile ühetaoliselt mingi raha väljamaksmine pööraks selle süsteemi pea peale ega lahendaks pikas perspektiivis probleeme.6 Mida arvata sellest vastusest olukorras, kus inimesed ei istu töötuna kodus majanduselust endast tulenevatel põhjustel nagu 2008. aastal alanud kriisi ajal? Neil ei olegi võimalust kaaluda, kas töötu olemine on kasulikum kui tööl käimine – nad ongi kohustatud kodus istuma. Nad teevadki seda, mida peab.
26. märtsil 2020 märkis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kõnes Euroopa Parlamendi plenaaristungil, kus käsitleti Euroopa koordineeritud reageerimist COVID-19 puhangule, väga õigesti, et tulevased põlvkonnad küsivad, mis on jäetud tegemata: „Loomulikult tahetakse, et me teeksime kõik endast oleneva, et päästa võimalikult palju elusid. Aga inimesed mõtlevad ka homsele. Nad mõtlevad sellele, millisele töökohale nad saavad naasta, mis saab nende ettevõttest või tööandjast. [—] Nad teavad, et valitsused pidid inimelude päästmiseks tegema raskeid otsuseid, seda küll. Aga neile jääb meelde, kes oli sel ajal nende jaoks olemas ja kes ei olnud. Neile jääb meelde, kes tegutses ja kes mitte. Ja neile jääb meelde ka see, milliseid otsuseid me täna teeme ja millised me tegemata jätame.“7
Kindlasti on ELi tasandil tehtud ja tehakse edaspidi palju tööd, riigid aitavad üksteist jõudumööda samuti. Kuid viidatud kõnele vahetult järgnevatel päevadel jäi Euroopa kodanikule eelkõige silma ühelt poolt Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Portugali ja mõnede teiste riikide, ning teiselt poolt Saksamaa ja Hollandi vastasseis. Lõhestav debatt käis selle üle, kas Euroopa Liit peaks emiteerima nn koroona võlakirjad, ühise võlainstrumendi, mida tagaksid kõik liikmesriigid, või mitte. Mainitud riikidest esimesed olid mõtte poolt, teised, s.t Saksamaa ja Holland, lükkasid tagasi.8 Ilmselt saab sellest vaid üks näide paljudest ees seisvatest vaidlusküsimustest. Niisiis, mida Euroopa Liit teeb, on kindlasti ELi tuleviku seisukohalt tähtis. Ja seekord tõesti mitte niivõrd, mida ta tegi, vaid mida ta tegemata jättis. Otsustajad pole selles kriisis käitunud ühtviisi, ning USA ja ELi kätumist hakatakse kindlasti tagantjärele omavahel võrdlema, kuigi nende võimalused otsuseid vastu võtta, meetmeid rakendada, nagu ka kiirus, millega neid rakendada saab, on poliitiliste süsteemide erinevuse tõttu väga erinevad.
Võib-olla peaks uue kriisi valguses küsima, mis oli 2008. aastal alanud kriisi ajal see, mis tolles olukorras jäi tegemata. Vältimatult küsitakse seda aga 2020. aastal vallandunud kriisi puhul. Paraku on aega tegemiseks ja mittetegemiseks esialgu piisavalt. Kui kõige hullem on läbi, siis kerkivad üles juba järgmised küsimused: kes vastutab millise kahju eest ning kas tähelepanu tuleb suunata võtmepositsioonidel olevatele isikutele või kollektiividele (valitsused, ministeeriumid, seadusandlikud organid ja riigiametid)?
1 John Stuart Mill, Vabadusest. Tlk Kaja Tael. Hortus Litterarum, Tallinn 1996.
2 Marcus Tullius Cicero, Kohustustest. Tlk Ilmar Vene. Ilmamaa, Tartu 2007, lk 15.
3 Hannah Arendt, Kollektiivne vastutus. Vikerkaar 2013, nr 9, lk 36–43. Esitatud näide on seotud vastusega Joel Feinbergile. Vt J. Feinberg, „Collective Responsibility”. Rmt-s: J. Feinberg, Doing and Deserving: Essays in the Theory of Responsibility. Princeton (NJ), 1970, lk 222–251.
4 John Rawls, Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus. Tlk Tanel Vallimäe. Valgus, Tallinn 2015.
5 Michael J. Sandel, What’s the Right Thing to Do? Farrar, Straus and Giroux, New York 2010.
6 https://arileht.delfi.ee/news/uudised/seeder-meil-pole-motet-elada-illusioonis-et-karpima-ei-tule-hakata?id=89349755
7 https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/speech_20_532 (vaadatud 28. III 2020)
8 https://www.politico.eu/article/netherlands-try-to-calm-storm-over-repugnant-finance-ministers-comments/ (vaadatud 28. III 2020)