Mulluse teatriaasta parimate tunnustamine sattus raskele ajale, ent laabus ometi. Rõõmustas, et Eesti Draamateatri ülekuldamise kõrval tõsteti esile mitmeid, kes on pigem provintsis aastaid suurepärast tööd teinud, kuid üksjagu märkamatuks jäänud, nagu Anneli Rahkema, Liina Olmaru, Elina Reinold, Eduard Salmistu, Indrek Taalma, Taago Tubin, Priit Loog, Martin Milli, aga ka Mari Lill, Kersti Heinloo ning Egon Nuter jt. Ainuõige oli Priit Pedaja auhindamine. Tegu on aastakümneid hiilgevormis olnud taasiseseisvusaja ühe olulisima lavastajaga, olgugi selgunud, et Draamateatrit on võimalik hästi juhtida ka nii, et Pedajas pole kapten, vaid üks tüürimeestest.
Ometi tundus nominentide nimekirja vaadates, et oleme ajas enam kui paarkümmend aastat tagasi vajunud. Kukkunud perioodi, kus Panso ja Tšehhovi prillidega kriitikud ei saanud üle kõhklustest, kas Mati Unt ikka on päris lavastaja, ning väitsid, et ehkki on tore, et igal pool nurga tagagi tehakse teatrit ja pakutu polegi alati jama, mõjuvad Von Krahli sugused nähtused üldjoontes ikkagi näitlejate arengule pärssivalt, pole seetõttu ohutud ja võiksid jääda pigem ajutiseks ning marginaalseks.
Žüriides on ikka olnud neid, kes on soovinud omale võõraid lähenemisi pilgu alt ära noorte, tantsu- ja etenduskunstide kategooriasse lükata. Ehkki Epneri, Ulfsaki ja Kangro „Workshopi“ alahindamine 2018. aastal oli ohu märk, pole lavastusi siiski aastaid laadist lähtuvalt nii jäigalt tarastatud ega kastidesse jaotatud kui seekord. Vähemasti viimased 15 aastat ja kauemgi, peaaegu NO99 asutamisest peale on lavastajapreemia viie nominendi seas olnud traditsiooniliste kõrval vähemasti üks, aga enamasti paar-kolm postdramaatilises võtmes tööd.Valitses justkui mõistmine, et hea teatritöö sünnib erinevate lavavahendite ja näitlemisviiside sümbioosina, mida ei ole tingimata vaja üksteisest lahutada ega hierarhiseerida.
Tänavu jagus draamažürii tunnustust ja tähelepanu aga ainult psühholoogilises laadis sooritustele. Sellest lähtudes hinnati ka lavastajaid, kelle esiletõstmise eelduseks paistab olevatki nomineeringuväärilise klassikalises võtmes rolli väljavoolimise võime. Ometi pole õnnestunud rolliarendustega loojutustamine ju lavastuse mõjuvuse otsustav ega ainus osis. Lavastuse sisulise kõnekuse juures on olulised teisedki momendid, sh ainese valik ja kontseptuaalne läbimõeldus. Praegune teatripilt illustreerib iseäranis hästi, kuidas töö paeluvus võib seista samavõrd visuaalkunstniku, muusikalise kujundaja, liikumisjuhi kui näitleja õlul.
Käibel auhindamisvorm neid tahke ja seesugust arengut ei toeta. Mitmed sisukamad, mõjuvamad ja uudsemad tööd, nagu aastaauhindade ajaperioodiga 2/3 osas kattuvas Temuki teatriankeedis sageli esile tõstetud „Performance STL-is“, „Mobiilsed definitsioonid“, „All That Goes Right“, „A Good Run“, Renate Keerdi, Mart Kangro ja Paide teatri tööd jne jäävad nii marginaaliasse, pälvides lohutusauhindu noorte ja tantsu lahtrites. Tööd, mis sinna ei paigutu, kuid mille muud komponendid peale rollide on erakordselt tugevad, nagu Vene teatri „Charoni koor“, jäävad aga sootuks tähelepanuta.
Asi ei ole loomulikult medalite ja ausära jaotumises. Erinevaid laade ühtviisi väärtustav hoiak, mis soosib mitmekesisust, lähenemisviiside üksteisele toetumist, sünteesi ja vastastikku viljakat laenamist ning õppimist, rikastab ja arendab kogu teatrit. Tõrjuvalt eristavast seljakeeramisest ei võida keegi. Äsja peeti auhindamise teemal teatrirahva mõttetalgud ja teostus mõõdukas reform. See on siiski pigem kosmeetiline ega süsti liigset optimismi, et eri teatriharud teineteisele senisest enam lähenevad.
Jätkuvasti oleme teatri auhindamisele mõeldes silmitsi vähemasti kahe probleemiga. Kuidas saavutada, et auhindajatel oleks üldistusjõuline ülevaade aina paisuvast teatripildist? Ja teiseks: kuidas hinnata lavastusi nii, et erinevad lavavormid pälviksid võrdväärselt tähelepanu ja teineteisele läheneksid? Viimast muret silmas pidades on vähemasti Temuki teatriankeedis jõutud nüüdisteatri arengusuundadega paremini kaasas käiva formaadini.
