KAUPO VIPP: Häda hüüab tulles
Iga uus lahendus lisab mitu järgmist enneolematut probleemi, mis omakorda lahendusi nõuavad – see on (majandus)kasvu põhjendus ja ühiskonna arengumootor, progressi tegelik sisu.
Neil päevil on palju juttu globaalsetest hädadest. Kes tahaks hingerahu säilitada, neile võiks soovitada tutvumist ametliku statistikaga. Et maailmas on näiteks üha vähem vaesust, haigusi ja sõdasid, et meil Eestis on järjest rohkem metsi jne. Positiivse toimega lugemisvarast väärib esiletõstmist Hans Roslingi raamat „Faktitäius“. Jah, paljud peavad optimiste halvasti informeeritud pessimistideks ning on masendunud inimtsivilisatsiooni ennasthävitavast käitumisest. Nende enesetunnet võiks ehk parandada põimsüsteemidei arenguloogika. Kuigi see väidab, et häda siiski hüüab tulles.

TANEL VALLIMÄE: Lasta uppuda või päästa?
Kas on õige, et paljud saavad palju (majanduslikku) kahju selle nimel, et üksikud ellu jääksid? Selliseid küsimusi on ajakirjanduses korduvalt esitatud.
Tavapärane arusaam kahju tekitamisest on see, et üks inimene võib teisele kahju tekitada mingisuguse konkreetse teo läbi. Samamoodi võivad ühed ühiskonnarühmad teatud tegudega teistele rühmadele halba teha, näiteks negatiivsete stereotüüpide loomise ja põlistamisega üksteise kohta. Ka riik võib teatud tegudega indiviidile või rühmadele kahju tuua ja nemad omakorda oma tegudega riigile. Kuid on ka teistsugune, vähem levinud vaatenurk: kahju teistele ei tulene üksnes otsestest tegudest. Ka millegi tegemata jätmine võib seda teha. Koroonaviirusest ning selle ohjeldamispüüetest tulenevas kriisi- ja eriolukorras on see vaateviis iseäranis tähtis.

TAUNO VAHTER: Koroonaaja meedia väljakutsed
Miski ei ennusta inimeste käitumist paremini ette kui senine käitumine: kui on olnud sõdu, laevahukke, börsikrahhe ja haiguslaineid, siis on neid ka tulevikus.
Kriisiperioodide meediapildis on tavaline, et põhirõhk langeb jooksvatele uudistele ning pikemad taustalood ilmuvad pigem hiljem, kui on juba võimalik rohkem infot töödelda ja järeldusi teha. Iga kriisi üks ootuspärasemaid keskseid küsimusi on süüdlaste leidmine, millega on juba alustatud ka meil. Teine huvitav teema on positiivsed kangelased, kelleks antud juhul on tõusnud igapäevase töö tegijad, kes hoiavad ühiskonna toimimas. See on asjade loogiline käik. Üks näiteid lähiminevikust on tuletõrjujate pjedestaalile tõstmine USAs pärast 11. septembri sündmusi. Peale selliste kahtlemata vajalike kangelaste ning pidevalt harivaid kommentaare jagavate ekspertide on omapärasemaks kategooriaks tõusnud oraaklid, kes olid oma või teiste inimeste väitel üldiselt vähetõenäoliseks peetud sündmusi ette näinud.

ILMAR VENE: Kätepesemise eellugu II
Abinõud, millega paavst soovitas taudi tõrjuda, s.o ristikäigud, ühispalvused kirikus ja muud kollektiivsed kahetsemised, aitasid just haiguse levimisele enim kaasa.
Aastakümneid jätkunud uurimistöö tulemused, nagu võibki eeldada, on kujunenud väga rikkalikeks, kuigi lõplikku selgust ikka veel ei ole. Pigem vastupidi: needki asjad, mida ei vaidlustatud, ilmuvad nüüdisaja uurijaile problemaatilisena. Sääraste hulka kuulub ka Hitleri paljuräägitud impotentsus. Kõik ehk ei teagi, et kurikuulsale riigimehele kuulus mitte ainult kogu rahva, vaid ka paljude naiste armastus; isegi enesetappe ja suitsiidikatseid koguneb parasjagu, kõnelemata juba arvutuist armastuskirjadest, mida ikka veel säilitatakse. Füürer, Saksamaaga jäägitult abielus, hoolis aga ainult valitsemisest, olles romantilist laadi tunnete asjus ülimalt umbusklik. Alles teise enesetapukatsega andis Eva Braun piisava tõendi oma tunnete ehedusest ning saavutas riigimehe lähikondlasena erilise seisundi.

„Kui palju sõpruskondi, kui palju aateid, kui palju luhtunud võimalusi …“ Pille-Riin Larm intervjueerib Mudlumit.
Mudlumi romaan „Poola poisid“ on võrsunud arusaamisest, et ZA/UMi üksikjuhtumis on üksjagu universaalset.
Mudlum pälvis emakeelepäeva eel romaaniga „Poola poisid“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa valdkonna aastaauhinna. See kõik käis üsna iseäralikult. Kõigepealt polemiseeriti põhižürii töökorralduse üle, mille puhul lõppotsuse langetamine usaldati ühele endi seast, ja siis kuulutati Eestis COVID-19 tõttu välja eriolukord. Auhindade üleandmine, kirjanduselu napp sära ja glamuur on lükkunud ebamäärasesse tulevikku. Raamatute lugemine on õnneks tänuväärne kultuurivaldkond, milles igaüks saab osaleda ka eriolukorras ning mõneski väljaandes ilmub ridamisi tuntud inimeste tänuväärseid soovitusi. Seejuures on 2019. aasta parimateks tunnustatud teoste autorid ikkagi tähelepanust kõrvale jäänud. Püüame Sirbis olukorda parandada.

MARTA BAŁAGA: Mis neil küll arus oli?!
Nüüd, koduvangistuses, võib just olla õige aeg hakata avastama suurimaid fiaskosid, mida kinolinal nähtud.
Mingis mõttes olen ma „Kassidele“i tänulik. Mitte sellepärast, et see on hea film ja nüüd saadaval ka voogedastuses – nagu meil selleta veel vähe muresid oleks. Nimelt seetõttu, et harva esinevas üksmeeles peetakse Tom Hooperi muusikalfilmi, mis põhineb Andrew Lloyd Webberi muusikalil, mis omakorda põhineb T. S. Elioti luulekogul „Vana Opossumi kasside välimääraja“ii – ilmselt on seda jada võimalik jätkata –, täielikuks katastroofiks. Seth Rogen kommenteeris filmi vaatamise ajal Twitteris, tunnistades, et oli samal ajal pilves. Ühtlasi üritas ta näitamiseks välja meelitada filmi nn urruauguversiooni (butthole cut), kuna vahepeal oli selgunud, et enne esilinastust kõrvaldati filmist digitaalselt kasside pärakuaugud [nende kallal oli muide spetsiaalselt vaeva nähtud – toim]. „Loodetavasti on lisandunud sellega kinematograafilisele aardele maagiat ja müstikat,“ kommenteeris pisut hiljem Universali pressiesindaja. Arvustajad tsiteerisid aga võidu aasta kõige naeruväärsemaid dialooge ja tulid välja uute teravmeelsustega.

Mu kallis karantiin. Tristan Priimäe intervjuu internetipõhise lühifilmide festivali „My Darling Quarantine“ looja Enrico Vannucciga. ENRICO VANNUCCI: „Võime lähitulevikus näha võrgupõhiste ja füüsiliselt toimuvate ürituste segunemist ja võib-olla arenguid suurema interaktiivsuse suunas“

JOHANN-AKSEL TARBE: Raudne betoon
Aasta betoonehitis 2019 Sisekaitseakadeemia hoone on poeetiline tunnustus betoonile. See pole lihtsalt kauakestev kest. Betooni kui on mõtestatud materjali kasutamine on eesmärgipärane ka aatelises mõttes.

ANETE SAMMLER: Muusikaõpetajad kaugõppevälja vallutamas
Hariduses on praegu digirevolutsioon. Kui üldainete õpetajatel on õpilasi distantsilt suhteliselt kerge õpetada, siis kuidas on lahendanud olukorra muusikaõpetajad? On ju otsene suunamine muusikaõppe õnnestumiseks eriti tähtis.

ÄLI-ANN KLOOREN: Olge terved!
Kuigi uue reaalsuse algusest on vaid kolm nädalat, on märtsikuu tihe ja külluslik kontserdikava vaid virvendav mälestus millestki, mida enam ei ole. 
Küll tahaks seda artiklit kirjutada nii, et võiks koroonaviiruse teemast mööda minna, aga ilmselgelt ei ole see olukorda arvestada võimalik. Üleöö oleks justkui tekkinud kaks erinevat elu: enne ja pärast. Praegu tundub helesinise unenäona see päev, kui mul paluti kirjutada märtsikuu muusikaelu ülevaade. Sain kontserdinimekirja ja tegemist oli kui ülekuhjatud pidulauaga, kus segamini liha ja taimetoit, soolane ja magus, alkohol ja alkoholivaba ning kus peo lõppedes, olles maitsnud kõigest midagi, annad (katteta) lubaduse, et enam ei tee nii mitte kunagi. Ja nüüd – kuigi uue reaalsuse algusest on vaid kolm nädalat – on see vaid virvendav mälestus millestki, mida enam ei ole. Paljud mõttedki, mis tekkisid käidud kontsertidel, tunduvad praeguste probleemide kõrval tühisemast tühised.

Kirjutada = kujundada. Sandra Nuut intervjueeris James Langdonit. JAMES LANGDON: „Olen huvitatud kirjutamisest kui uurimisviisist. Kirjutamine on loominguline võimalus midagi teada saada, millegagi suhestuda.“

KRISTI PAATSI: Sõber muuseum
Muuseumide väljapoole suunatud tegevus peab lähtuma külastajate, mitte muuseumitöötajate soovidest ja vajadustest. 
Eestlased on muuseumirahvas. Muuseumides käiakse ja usutavasti seal ka meeldib, sest miks muidu külastati 2018. aastal Eesti muuseume pea kolm ja pool miljonit korda. Kui poleks huvi, poleks meil maailma üht suuremat muuseumide kontsentratsiooni elaniku kohta. Eks see ole juba ka teada info – paljud alustavad muuseumidest kirjutades samade ridadega.
Kuidas ja kuhupoole on muuseumid aga liikumas? Ikka selle poole, et olla külastajale lähemal, temaga koos, talle vajalikud justkui head sõbrad, kes kuuluvad lahutamatult tema ellu. Muuseum on aina sagedamini pigem sotsiaalne, mitte klassikaline kogudele keskendunud institutsioon.

ELSE LAGERSPETZ: Eneseanalüüs, kogukond ja klubistumine
Kunstnikuraamatute loojad ja väikekirjastajad peaksid tegema kõik, et hoiduda elitaarseks klubiks saamisest, mille vastu nende eelkäijad kompromissitult mässasid. 
Kunstnikuraamatu ja väikekirjastamise kohta sõna võttes seisame silmitsi terminite virvarriga. Üldise konsensuse järgi algab kunstnikuraamatu definitsioon selliselt: kunstnikuraamat on kunstniku tehtud raamat. Ent sellele järgneb mõttemõlgutus. Kui suur peab raamatutegemisel olema kunstniku osalus, et teos võiks kvalifitseeruda kunstnikuraamatuks? Kas termin on seotud kindlate tootmismeetoditega? Kui suur on kunstnikuraamatu trükimaht? Kas sõltumatus suurtest institutsioonidest on tähtis? Kas tavalisest fotoalbumist eristab kunstnikuraamatut vormi mõtestatus, kunsti ja raamatu sümbiootiline suhe?

HELDUR SANDER: Belle Époque ja ökoloogia
Eluskooslustes ei tohiks modernsus põhineda kivi ja betooni laiemal kasutamisel, nagu praeguses pargis tehtud on.
Tammsaare pargi kohta on avaldatud küllaltki palju: on varasemaid uurimusi, 2001. aasta käsikiri bastionivööndi haljastuse kujunemisestja kirjutised meedias. Ei saa siingi mööda ajaloota, mis ulatub sajandite taha, mil linnamüüri ees ja kaugemalgi, samuti Viru värava kõrval, laiusid kodanike aiad. Bastionivööndi rajamisega maastik muutus. Suuremaks puuistutamiseks kujunes XIX sajandi algul Glassiipromenaadi (Glacis Promenaden) rajamine bastionivööndi välisservale. 1856. aasta plaanil ulatub kaks puuderida praeguse Kaarli kiriku kohalt kaarjana umbes piki Estonia puiesteed, tehes jõnksu Vene turu kohal, siirdub Mere puiesteele ning lõpeb Põhja puiesteel Suure Rannavärava joonel. XVIII sajandi lõpu poole oli piirkonda kujunenud venelaste müügikoht, siit ka nimetus Vene turg. Esimeseks suuremaks hooneks oli 1849-50 ehitatud Rotterdami kaubamaja, mille ette istutati ka pärnadest puuderida

EVA TOULOUZE, LAUR VALLIKIVI: Pühapaikade eluring
Pühakohad Kama-taguste udmurtide juures. Tähelepanekuid Baškiiriast  
Alljärgnevas heidame pilgu sellele, millised on tänapäeval udmurtide looduslikud pühakohad. Selleks oleme luubi alla võtnud Baškiiria põhjaosas asuva Tatõšlõ rajooni, kus asub 19 udmurdi küla ja kus oleme pea kõiki pühapaiku oma silmaga näinud.* Neis külades ei ole traditsiooniline usund oma seisundit kaotanud ning sealmail leidub paiku ja looduslikke objekte, mida peetakse pühaks. Nagu eestlastel ja teistel soomeugrilastel, on nendeks allikad, kivid, puud või metsasalud.

Arvustamisel
Max Blecheri „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“
Kris Moori „Hüpe“
Tõnis Vilu „Tundekasvatus“
saatesari „Klassikatähed“
Aasia sõnatu teatri festival „Tuhat kurge“
Eesti Draamateatri „Oh jumal“
VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli „Tumm teener“