Ometi on siinkohal hea võimalus seisatada, vaadata sügavalt endasse ja selgitada välja põhjused, miks Ateena olümpiarongkäik eestlastele ja kogu maailmale rohkem põnevust pakkus kui Tallinna gay-paraad. Osavõtjate hulgal olen juba peatunud, kuid kindlasti mängis olulist rolli ka ürituste kajastamine ajakirjanduses: ehkki trükitud väljaannetes käsitleti homoteemat ja olümpiat enam-vähem võrdses mahus, kandis Eesti Televisioon üle ainult teisena nimetatud üritust. See, et välismaa press peamiselt Ateenale keskendus, oli tegelikult täiesti ootuspärane ja seletatav üldise loidusega Eestis toimuva vastu.
Kivi tuleb siiski heita ka homoparaadi korraldajate kapsaaeda. Vanalinnas ei olnud marssimas näha isegi mitte ühtegi paljastatud ülakehaga naist, samas kui Ateena rongkäik pakkus suures koguses mehe- ja naiseilu igale maitsele. Tulevärki Tallinna üritusel ei olnud, seda asendasid harvad plaksud, mis tekkisid Tom of Finlandi moel rõivastunud nahkpeade ja õhupallide kohtumisel (targem annab alati järele, nii läks ka siin). Ürituse ühe PR-promootori Kristliku Rahvapartei poolt välja reklaamitud avalikku tahakeeramist ei paistnud kuskil. Ühesõnaga ? homorongkäik oli vaikne, igav ja korralik, suvalisel pensionäride meeleavaldusel saab rohkem märulit.
Olümpiarongkäigu peamine võlu on aga selle rahvusvahelisus. Spordikaugel, ent poliitikahuvilisel inimesel on põnev jälgida, kuidas Hiina delegatsioon oma parteijuhtidele austust avaldab ning millisel moel reageerib paljurahvuseline pealtvaatajate mass Afganistani lippu kandva naissportlase või Iisraeli olümpiakoondise ilmumisele. Spordihuviline näeb vähemalt sedagi, kui palju on maailmas erinevaid riike; ksenofoobile antakse võimalus märgata, et ka teistest rahvustest ja rassidest inimesed võivad väga ilusad välja näha. Avatseremoonia ülekannet ETVs ilmestasid kultuuriajakirjanik Lembitu Kuuse huvitavad kõrvalepõiked Kreeka ajaloo ja kultuuri manu: televaataja, kes ehk kordagi Valgast lõuna pool pole käinud ega talvegi koolipinki nühkinud, sai teada, mida arvas Thales vee kohta ja kes oli Kreeka võidujumalanna (Naik). Olümpiamängude suurim voorus gay-paraadi ees oligi sild, mida esimene neist rahvaste vahele ehitab või vähemalt rajada püüab. Samas on osalevaid riike nii palju, et kardetavasti vajus nii mõnigi telekavaataja enne paraadi lõppu unehõlma, nagu mu endaga juhtus. Õnneks aitas rutiini vältida tõik, et riikide esindused astusid staadionile kreeka tähestiku põhjal kehtestatud järjekorras. Eesti lippu kandis Erki Nool ja meie delegatsiooni vaadates ei saanud ka kõige suuremal skeptikul tekkida kahtlust, kas kõik marssijad ikka on sportlased või mitte.
Üks seik olümpiamängude avamiselt mõjus tagantjärele kuidagi veidrana: nimelt kahe trummimängija dialoog, kellest üks asus Ateenas pealtvaatajate silme all ja teine iidses Olümpias, kust tema etteastet videopildi vahendusel üle kanti. Väga kena, ent kui hellenid oma kultuuri ja ajalugu tõesti nii palju väärtustavad kui avamistseremoonia meile mõista andis, siis miks korraldati mängud pealinnas, aga mitte Olümpias eneses? Huvitav oleks teada, milline kaalutlus osutus siinkohal määravaks ? kas rahalugejate kaine arvestus või ateenlaste linnriiklik isekus, mille jäänused veel läbi aastatuhandete alles võivad olla?
Olümpia näitas taas, et traditsioonide üle tuntakse uhkust, traditsioonid müüvad. Ehk tasuks Eesti homoparaadi korraldajatel kaaluda ürituse üleviimist mõnele Kreeka saarekesele, näiteks Lesbosele. Sest kuigi muistse Kreeka väärtuslikum pärand meie kultuurile võivad olla olümpiamängud (nagu väidab Lembitu Kuuse), tasub meeles pidada, et küpresside maa on ka Euroopa homokultuuri häll.