Tunnustatud dirigente ja soliste, kes on selle noorteorkestriga musitseerinud, on ruumipuudusel võimatu üles lugeda, seetõttu vaid mõni neist nimedest: Claudio Abbado, Herbert von Karajan, Zubin Mehta, Maurizio Pollini, Ravi Shankar jt. Kõnealuse muusikaõhtu erilisust toonitas oma sõnavõtus ka kultuuriminister Urmas Paet, kontserdist valmib koostöös ETVga DVD-salvestis.
Avateosena kõlas Erkki-Sven Tüüri ?Aditus? (2000/02) in memoriam Lepo Sumera. Siinkirjutaja on ?Aditus?t? mõned korrad varemgi kuulnud ning eelmiste esitustega võrreldes oli seekordne märksa jõulisem: traagilised laskuvad, valuliselt dissoneerivad helipannood juhatasid sisse mäslevalt dramaatiliste ning oma ekspressiivsuses üliintensiivsed muusikakeerised. Orkestri kõlaline eredus ja kogumulje massiivsus mõjusid siin lausa jahmatavalt sugestiivselt ning kõlapildis ühtaegu ka hästi tasakaalustatult ja kompaktselt.
Anton Bruckneri Sümfoonia nr. 5 B-duur (1878) pani järgnevalt noorteorkestri (ja ka kuulajate) keskendumisvõime oma pooleteisetunnise kestvusega tõsiselt proovile. Muusikalist materjali on teoses märkimisväärselt palju, arendused pikad ning mõistagi sõltub vaid dirigendi dramatiseerimisoskusest ja valikutest, et sümfoonia kui tervik igast tapist hästi koos püsiks.
Avaosa Adagio näitas orkestri kogu dünaamikaspektrit keelpillide habrastest pianissimo?test vaskpillide säravate fortissimo?teni. Paavo Järvi lavastas esimese osa ühelt poolt üsna suurte kontrastide, teiselt poolt ka tundlike üleminekute valguses, ning seda nii dünaamikas kui tempodes. Mis torkas aga eriti kõrva, oli orkestri täpsus Järvi iga dirigeerimisnüansi jälgimisel. Ning täpsusest veel ? see äratas tähelepanu ka puhkpillide strihhides ja artikulatsioonis. Hämmastav oli paindlikkus, millega dirigent siin järjestikuseid kulminatsioone kujundas ning tempoliste üleminekutega mängis ? kogu esitusprotsess pulseeris ühtselt, vaatamata kümnetele või sadadele eri tempo- ja dünaamikanüanssidele.
Teine osa tõi muusikasse helgekõlalist romantilist hingust ning orkestri keelpillidele pikemaid ja kantileensemaid meloodiakaari. Ka Paavo Järvi suunas muusikalisi arenguid nüüd justkui pikemate hoovuste kaupa, keskendudes märksa laugematele tõusudele ja tagasitõmmetele. Niisugune voolujoonelisus võimaldas muuhulgas solistide ansamblitel reljeefsemalt välja joonistuda, eriti puudutas see üht puupillide polüfoonilist episoodi.
Järgnevas osas Scherzo. Molto vivace sai esituslikult määravaks pigem elegantne valsirütmis kergus kui tormakalt burleskne skertsolikkus. Dirigendi modelleeritud artistlikud accelerando?d olid nende kahe pooluse vahel orgaaniliseks ühenduslüliks, kuigi ta ei teinud neid alati. Ja siis mängisid kaasa juba efektsed karakterite vastandused ? just mäng karakterikujundusega andiski sellele osale iseloomuliku võlu ja veetluse.
Finale. Adagio ? eelmise osa karakterikujunduse jooned kandusid üle ka finaali heroilises laadis särtsakasse fugato?sse ning kohe ka keelpillide eepilisse kantileeni. Lisaks võis siin orkestris kuulda mänglevat kergust vaheldumisi dramaatiliste kõlamassiividega, kuulama panid ka mitu vaskpillide järjestikust ansamblit oma ühtse kõlaga. Ent, mis peamine: Paavo Järvi juhtis ja sulandas kõik need karakterid ühtsesse eepilisse kõlapanoraami, mille polüfooniline karkass pärines finaali algusest. Nagu ka elektriseerivalt punkteeritud rütmimuster.
Finaali on ehk seetõttu mõnevõrra keeruline ühtsesse kõlatervikusse vormida, et siin on üsna palju korduvat muusikalist materjali ning sümfoonia pikkust arvestades tuleb dirigendil igasse karakterisse elu sisse puhuda arvestusega, et emotsionaalset ?püssirohtu? jätkuks ikka päris lõpuni. Ning Paavo Järvil jätkus säravat laengut tõepoolest kuni suurejoonelise lõpukulminatsioonini.
