Sarja ?Diplomaatilised noodid? Argentiina muusikale pühendatud leheküljelt ei kostnudki meile nii tavapäraselt seonduvat Piazzolla või teiste temasarnaste meistrite tangorütme. See muusikaõhtu oli avastus ka neile, kes lugesid kontserdi reklaamist, et tegemist on indiaanlaste muusikaga ? Katariina kirikus ei kuulnud ka tavapäraseid indiaanlaste laule. Pigem oli see näide dþungliavastustest, millest varem on toonud häid näiteid ja pannud kokku omalaadse missa eesti publikule tuttav harfimängija Andrew Lawrence-King.
Katariina kirikus kõlanud muusika ansamblilt Louis Berger kuulub ladina-ameerika barokkstiili alla. See oli ajalooline tagasivaade XVII sajandisse, mil Ladina-Ameerikas viisid oma misjonit läbi jesuiidid ja tõid kaasa ka hispaania muusikakultuuri põhialused. Kohalikud indiaanlased jälle lisasid hispaania barokile oma värvi, veidi teistsuguse laulmismaneeri ja oma materjalidest ehitatud pillid. Ansambli nimi on laenatud nendes sündmustes osalenud ajalooliselt isikult: Louis Berger oli kunstnik, arst ja helilooja.
Ansamblit veab Argentiina muusikateadlane Riccardo Massun. Massuni stiilitunnetust seob sarnasus Jordi Savalli ja tema mõttekaaslaste musitseerimislaadiga. Need muusikud on üritanud musitseerida vastavalt XVII sajandi kultuurilis-ajaloolisele olukorrale. Nad ei arvesta mitte ainult barokkmuusika erakordselt suursuguse ilu ja tänapäevani kestva pärlendavalt efektse kunstiga, vaid näevad ka seda, kuidas võisid tolleaegset musitseerimislaadi mõjutada kohalikud inimesed, kes selle kunstiga tegelesid. Sellest tulenevalt kõlab barokkmuusika Savalli ja, nagu nüüd selgus, ka Massuni esituses väga intiimselt.
Ansambli Louis Berger kõlapilt sõltub paljuski Massuni eestvõttel taastatud originaalinstrumentidest, mis annavad Argentiina kunagiste guarani, chiquito ja moxo indiaanlastest külaelanike barokkmuusika maitsest hoopis isesuguse pildi. Kõige ebatavalisemad instrumendid olid kindlasti moxo indiaanlaste bajunes-pillid ? sügava tooniga tohutu suurte silindritega hiiglaslike suuorelitena mõjuvad puhkpillid. Mitmust kasutan seetõttu, et neid mängiti alati kahekaupa ? ja paarilistel olid nimed macho ja mama. Ansambli juht Massun mängis väliselt barokktðellot meenutavat jesuiidi tðellot. Sellest instrumendist oli üle käinud indiaanlaste tarkus; puhtkõlalistel kaalutlustel mängisid barokiaegsed indiaanlased seda pilli kolmekeelsena.
Ansambli Louis Berger kontserdi iidsete pillide paraad jätkus tromba marina nimelise kummalise instrumendiga. Hispaaniast sisse toodud pill, imeliku läbitungiva ja nasaalse häälega, mis lõbustas isegi selle instrumendi mängijat Elena Buchbinderit. Vokaalse poole pealt lisas ansambel tavapärasele baroksele kõlapildile veel indiaanlaste rahvalaulu intonatsioone. Lisaks oli siin laule, mille kooskõlade päritolu võib seostada ainult rahvalaulule omase ?kareda? stiilitunnetusega.
Vastavalt indiaanlaste ebatavalisele barokkmuusika kõlapildile koosneb ansambli Louis Berger vokalistide tuumik eripalgelistest lauljatest. Esisopran Ana Maria Santorelli võluv vokaal esindab barokkmuusika autentset esituslaadi, rahvamuusika värve lisasid kaks lauljatari Flora Gril ja Ximeno Biondo. Sensuaalseid tenorisoolosid esitas Pablo Pollitzer ja bassikäikude kindluse tagas David Neto.
Ansambel Louis Berger on salvestanud oma maa muusikat plaadile, mis on ilmunud plaadimärgi K 617 all. Sellelt kostab vastu barokkinterpretatsiooni tulevärk, mis pealegi on salvestatud hea akustikaga Prantsusmaal Des Premontres kirikus. Katariina kiriku muidu heas atmosfääris olid aga mõned salakarid ? Eestimaa kliima niiskus mõjus niigi õrnadele indiaanlaste keelpillidele üsna laostavalt. Samas tekitas see veelgi rohkem tunde, et viibid kusagil hämaras dþunglikirikus. Miskipärast ei suuda ma uskuda, et see muusika kõlas omal ajal tippakustikaga ruumis ? pigem ikka ööhämaruses ja ööloomade häälte taustal. Seega tekkiski kontserdil lummav ja kodune atmosfäär, mis algas juba kaugusest kostuva avalauluga Jeesusele ?Yaia Jesuchristo? ning jätkus indiaanikeelsena kuni kontserti lõpetava ?Misa Mo Purification?i? viimsete helideni.