Väidetavalt ei ole orjus tänapäevani maailmast kuskile kadunud. Puudub küll üleilmselt kehtiv definitsioon, mida täpselt orjuseks pidada, mistõttu ka orjade hulgaks XXI sajandi maailmas pakuvad allikad vahemikku 20–50 miljonit ehk keskmiselt võiks orja staatuses olla üks inimene 200st, hoolimata sellest, et kõigis riikides on orjandus ametlike õigusaktidega keelatud.

Ori on õigusteta isik, kes on teise omand ning kelle elu sõltub omanikust täielikult, kusjuures viimast ei pruugi takistada ei seaduse ega moraali piirid. Orja elu muistses Egiptuses ja XIX sajandi USAs nägi kindlasti väga erinev välja, töövahendina võis mõni koguni olla omaniku perekonnas hoitud ja armastatud. Suurim orjanduslik eksperiment, millele inimkonna ajaloos ei ole võrdset, viidi aga läbi Nõukogude Liidus ajal, mil universaalsete inimõiguste idee oli jõudnud paljude riikide põhiseadusse. Stalini orjandus oli ainulaadne ka tegevuskoha poolest Kaug-Põhjas, võrreldes troopilise või parasvöötme kliimaga äärmuslikes välitingimustes, kus õigusteta isikute pärisosaks jäid vaid nälg, janu ja külm ning külm oli neist suurim. Suurim nii kraadides kui ka suutlikkuse poolest tappa kiiremini kui nälg või janu.

On inimesi, kellele avastusretk polaar­aladele on vastupandamatu kiusatus (pealegi, raha eest vabalt saadaval). Seetõttu ringleb ka avalikus inforuumis hulgaliselt lugusid toredatest kohtumistest jääpankadega Antarktika rannikul ja jääkarudega Arktika saartel, suusasõidust poolusele ja tagasi, tõsisemalt poolelt uurimisjaamades talvitujate avastustest ja hingestatud tööst globaalse teaduse arendamisel. Seiklemine ja uurimine käib siiski peamiselt polaarsuve valguse ja temperatuuri käes, hea varustuse ja täis kõhuga. Millegi sellisega ei saanud arvestada Nõukogude režiimi miljonid orjad karistuslaagrites Komist Tšukotkani. Sunnitöö eripärast ekstreemses kliimas ei ole aga keegi kirjutanud realistlikumalt ja mõjuvamalt, kui seda on teinud Kolõma laagrites 16 aastat ellujäämiskunsti lihvinud Varlam Šalamov oma õudusjuttudes.

Külm

„Kraadiklaasi töölistele ei näidatud ja seda polnud tarviski – tööle tuli minna igasuguste kraadidega. Liiatigi oskasid vanad olijad kraadiklaasitagi külmataset peaaegu täpselt määrata: kui on pakaseudu, tähendab, õues on nelikümmend kraadi alla nulli; kui õhul on välja hingates pahin taga, kuid hingata pole veel raske, siis on nelikümmend viis kraadi; kui hingamine pahiseb ja ajab märgatavalt hingeldama, on viiskümmend kraadi. Üle viiekümne viie kraadi puhul külmub sülg ära lennu pealt. Sülg külmus lennu pealt ära juba kaks nädalat“ (lk 18).

Selle selgituse peale hakkab külm Šalamovit ka köetud toas lugedes. Šalamovi lood ei räägi ainult külmast, kuid külm läbib neid kõiki. Tappev külm. Või kui ta ka kohe ei tapnud, siis „kui meenutada kütmata niiskeid barakke, mille sisemuses tekkis igale praole peale paks jääkiht, nagu mõni hiigelsuur steariinküünal oleks barakinurgas üles sulanud … vilets riietus ja nälja­pajuk, külmumus, aga külmumus tähendab ju alatist piina, isegi kui amputeerima ei hakata“ (lk 108). Külm tungis sõna otseses mõttes luuüdini ega olnud viisi, kuidas see sealt välja sulatada.

Juhus tahtis, et sattusin 1986. aastal talvituma Vorkutasse, kus talvised temperatuurid ei lange alla 50 kraadi, kuid kus Kolõma miinuskraadide puudujäägi tasandab meretuultega kaasnev suurem õhuniiskus. Sõjaväeosad Vorkuta vangidelinna ümbruses paiknesid endiste laagrite territooriumil, nii minugi üksus, mis kasutas kasarmutena osaliselt ka tellisetehast teenindanud naistelaagri kunagisi hooneid. Nende sisesoojuseks, hoolimata keskküttest karmimatel talvepäevadel, suudeti Nõukogude armee viljakates tingimustes saavutada 3–5 kraadi plussi. See kõik oli kena ja talutav, aga ei pruukinud tagada ellujäämist. Väiksemate või suuremate külmakahjustusteta pääses pärast ajateenistust koju vähemus, kuid ükski väeosa ei jäänud puutumata ka surmajuhtumitest.

Suremine algas kohustusest seista õuel valvepostil ka kõrgeima kategooria lumetormis, kui tuul puhus 40 m/s ja külma 30 kraadi. Neis tuiskudes ei pruukinud sademete hulk olla suur, kuid Eesti mõistes lume asemel lendas õhus maapinnaga paralleelselt imepeenikesi jäänõelu, mis moodustasid mõne minutiga ka vooderdatud sõdurisineli siseküljele hange. Ajateenijatele ametlikult ette nähtud kasukad olid enamasti varastatud ja maha müüdud ning igal palgalisel allohvitseril oli selle eest soetatud maja Krimmis või Kaukaasias. Tunnisest vahikorrast karauulis ja mõnest sammust kõrvale laterna alt, kuhu vahtkonna ülem su seisma oli pannud, võis piisata, et pääseda kadunute nimekirja ja saada leitud alles pärast lume sulamist mai lõpul või juuni alguses. Surm kiire alajahtumise tagajärjel ei olnud küll ehk piinarikas, aga mõttetuselt võrreldav vangide massilise suremisega orjalaagrites.

Kolõmal või Komis ellujäänuid jäi külm saatma elu lõpuni. „Ainult, mõlema jala suured varbad ei paranenud – seal oli külmumine jõudnud luu­üdini, sealt nõrgus vähehaaval mäda. [—] Läheb veel palju aastaid, enne kui Andrejevi varbad lõplikult kinni kasvavad. Palju aastaid pärast paranemist meenutab vähimagi külma puhul tuim valu neis põhjamaist kaevandust“ (lk 207). Mu Vorkuta laagrist naasnud vanaisa veetis oma viimased elukuud küll lambanahksetes käpikutes, kuid neiski iial õiget sooja saamata. Nii sügaval oli külm kehas ka 30 aasta pärast.

Janu

Külma paratamatu kaasnähtus on veepuudus. Mississippi istandustes oli joomiseks alati kuskil piisavalt vett. Põhjas on pool või enam aastat vastupidi. Kõik on jääs ja ainus viis joogivett saada on sulatada lund. Laagriorjadel ei olnud piisava päevase veekoguse saamiseks vähimatki võimalust ja pealegi ei sisalda veeks soojendatud lumi sugugi seda, mida organism vajab. Joogivee, rääkimata siis pesuveest, sulatamine on töö, milleks on vaja aega ja kohta ja energiaallikat. Vangid tassisid töökohtadesse barakist kaasa hõõguvaid tukke, sest tikke lõkke süütamiseks ei olnud.

Vorkutas minu õhukaitseväe üksuses oli vett piisavalt iganädalase sauna jaoks, kuid polgu allüksustes Amdermast Belõi saareni oli vee tootmine läbi pika talve igapäevane töö. Kõigepealt saeti tuultes kivikõvaks pressitud lumi suuresakilise saega parajateks kuubikuteks, see tassiti ette nähtud sooja kohta sulama ja saadi, palju saadi. Väga vähe, sest enne demobiliseerimist allüksustest Vorkutasse toodud sõdurid olid, kes aasta, kes poolteist pesemata olnud ja nende tsiviilelu tarvis kõlbulikuks kasimine, hallist mustusekihist vabastamine, võttis teinekord rohkem kui nädala.

Orjalaagrites oli vett enam-vähem piisavalt vaid suvekuudel, kuid seegi ei olnud mingi õnnistus, sest kui vangide vähesed riided ei aidanud külma vastu, siis veel vähem pidasid need vett. „Ülemused asetasid vihmale, meie selga langevate vete külmadele piitsadele suuri lootusi. Ei saa öelda, et oleksime olnud aluspesuni läbi vettinud, kuna meil polnud aluspesu“ (lk 32). „Öö jooksul me oma bušlatte kuivaks ei saanud, aga vormipluuse ja pükse kuivatasime kehal ja jõudsime peaaegu ära kuivatada“ (lk 33).

Laagrisüsteemis oli siiski kohti, kus vett leidus piisavalt ja vange isegi saunatati. Periooditi hakkasid nakkushaigused ja parasiidid vangide hulgas levima isegi Nõukogude laagriametnike silmis üle taluvuse piiri ja siis isoleeriti osa vange sektsioonidesse ning menetleti nii, et „desinfitseerimised ja saunad olid juba kõik ära tüüdanud ja selleks valmistumine vastukarva“ (lk 202).

Nälg

Laagrisaarestik võis ju olla ühe massiroimari, Jossif Stalini haige aju sünnitis, kuid lisaks inimestelt inimlikkuse ja mõttevabaduse röövimisele olid Gulagile alati seatud ka majanduslikud ülesanded. Laagrid olid nõukogude majanduse koostisosa ja võib vaid imestada, miks Marxi ja Lenini õpetusest juhinduvad punased peremehed tööjõuga võimalikest kontraproduktiivsemal viisil ümber käisid. Vangid-sunnitöölised ei ole kuskil maailmas agarad lisand­väärtuse loojad olnud, Siberi laagrites saavutati aga lühikese ajaga üldise tööpõlgurluse kultuuris kvaliteedihüpe.

Ka eestlaste Siberi-meenutusi läbib korduv motiiv, et vaid vangistuse alguses leidus protestantliku töömoraali tõsijüngreid, kes ei soovinud töössesuhtumist muuta, pidades seda oma inim­väärikuse osaks. Ja teisi, keda sai lisatoidu lubamisega lühiajaliselt suuremaid töönorme täitma petta. Need inimesed ka surid esimesena. Laagrid olid täis haritud inimesi, kes oskasid inimese energiavaru arvutada. Kui kaljukindlalt kehtis reegel, et päeva töönormi täitmiseks kulus energiat rohkem, kui toidunormist tagasi sai, siis oli ellujäämise šanss ennekõike mis tahes tööst viilimine.

Šalamov on mõtiskluse nõukogude majandusteaduse suurima valearvestuse kohta esitanud tallimees Merzljakovi lühikokkuvõttena: „Ta ei mõistnud, miks inimesele mõeldud laagripajuk, see salapärane valkude, rasvade, vitamiinide ja kalorite jaotusplaan, mida kinnipeetavad manustama pidid ja mida katlaleheks hüüti, koostati üldse ilma meeste eluskaalu arvesse võtmata. Kui juba neisse suhtutakse nagu tööloomadesse, siis peaks ka toidunormide osas olema järjekindlam, aga mitte pidama kinni mingist kantseleis väljatöötatud aritmeetilisest keskmisest. See kohutav keskmine soosis parimal juhul vaid lühikesi, ja tõesti, lühikestest said hingevaakujad hiljem kui teistest. [—] Esimestena surid suurt kasvu mehed. Mingi raske töö tegemise harjumus ei muutnud siin üldse midagi. Igerik intelligent pidas ikkagi kauem vastu …“ (lk 159-160).

Orjatöö jõul pidi NSV Liit saama maailma vägevaimaks kõiges, sealhulgas pidi tal olema teistest suurem kuhi kivisütt, vaske, niklit ja kulda. Kulla Kolõmalt äratoomiseks oleks pidanud kindlustama kullaotsijaile ligikaudu samad tingimused nagu Jack Londoni juttude tegelastele. Aga ei, riikliku juhtimisega tehti kõik selleks, et eliidi varakambritesse võimalikult vähe kulda jõuaks. Iga vang hoidus ellujäämise nimel minimaalsestki töötamisest ja kui loodusjõudude käes ei surnud, püüdis astuda selleks vabatahtliku sammu. „Laager oli paik, kus õpetati vihkama füüsilist tööd, vihkama tööd üleüldse“ (lk 49).

Mis kasu on kullakaevajana inimesest, kelle kehatemperatuur on jutu „Doomino“ minategelase näitel 34,3 kraadi, kaal 48 kilo ja kes mõtleb: „Mind pandi kanderaamile. Olen sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk, minu normaalkaal on kaheksakümmend kilo. Kondid kaaluvad nelikümmend kaks protsenti üldkaalust – kolmkümmend kaks kilo. Sel jääkülmal õhtul oli mulle jäänud kuusteist kilo, täpselt puud kõike: nahka, liha, sisikonda ja aju“? (lk 146).

Nälg on külmaga võrdväärselt kõiki Šalamovi jutte läbiv teema. Toit on kõigi laagri sisekaubanduslike tehingute lõppeesmärk. Toit on miski, mille saamiseks on lubatud kõik vahendid. Seetõttu erineb ka söömine kui toiming täiesti inimestele tavaomasest tegevusest ja on kohutavam kui savannifilmide loomade puhul. Paljud peavad pidevalt leppima sellega, et saavad tugevamate toitumist ainult pealt vaadata. Kuid isegi see on parem kui mitte midagi, kui tahes kommeteta ka ei oleks söömise akt. Šalamovi seletusel ei suuda keegi seda vaatamata jätta, pilku kõrvale pöörata.

Nõrgemad vaimud jõuavad toidu läheduses ka meeleheitlike ja surmani viivate sammudeni, nagu ühte panipaika sisse murdnud Vaska, kel õnnestub kultuurimaja punanurka varjuda ning püssimeeste saabumise hetkeks ära süüa pool toorest ja külmunud põrsast …

Erinevalt külmast ei ole mul janu ja nälja alal Venemaa Põhjast isiklikku kogemust. Nõukogude armees ju süüa anti. Tõsi, normikohane aedvili, aga ka kanamunad olid kokkadeni jõudmise hetkeks sedavõrd põhjalikult läbi külmunud, et soojas vees keetmisel hästi koos ei püsinud: ükskõik, mida keedeti, lõpptulemus oli mingi hallikas poolvedel ollus. Rasv- ja kuivainetega oli olukord parem ja neid külm ei moondanud. Keskmise arvestuse põhimõte aga kehtis, nagu laagriski, ja toidusedeli ühekülgsuse tagajärgi sai hästi välja lugeda soldatite teenistusaja kestusega kooskõlas laguneva hammastiku pealt.

Neljas võim

Laagrisüsteemi kujundajatel ja väiksematel juhtidel oleks soovi korral olnud võimalik hoopis teisiti korraldada poliitvangide ja kõigi mittekriminaalsete miljonite varustamist toasooja, vee ja toiduga. Kuid vähe sellest, et kõik, mida eeldanuks iga inimese põhiõiguste minimaalne järgimine, jäeti tegemata. Ametivõim delegeeris nimelt poole oma tööst samas laagrisüsteemis kinni peetud kriminaalkurjategijatele, keda Šalamovi juttude tõlkes nimetatakse vaheldumisi varasteks, platnoideks ja kurjategijateks. Neil kõigil on eriõigused, nad võivad teistelt võtta nii riided kui ka toidu, neil on oma laialdane äritegevus, oma organisatsioon, mille kaudu saab kõike, välja arvatud ennetähtaegne vabanemine.

Natuke jääb see Šalamovit lugedes silma kriipima, et eesti keel on sellest inimtegevuse jubedast nišist rääkimiseks ebapiisavalt ette valmistatud. Varas on tõlkeski varas, kuid tegelikult on ta ju mõrtsukas, nii et sõnavalik on justkui liiga leebe. Kuid see ei ole etteheide tõlkijale, vaid kiitus keelele ja eesti rahvale, kelle hulgas ei ole kunagi olnud sel hulgal nii näruseid inimesi, et keelekorpuse põhiosa moodustakski kurjategijate argoo.

Selle, kuidas kurjategijad mõjutasid nii süsteemi korraldajate kui ka selle rataste vahele sattunute moraali, võtab Šalamov kontsentraadina kokku jutus „Punane rist“. Kokkuvõte on nii võigas, et ei imesta enam sugugi selle üle, et miljonid surid, vaid see sunnib küsima, kuidas üldse keegi sai ellu jääda. „Iga laagrielu minut on mürgitatud minut. Seal on palju sellist, mida inimene ei peaks teadma, ei peaks nägema, aga kui näeb – siis on parem ära surra“ (lk 177).

Kuigi Šalamov nägi, ei surnud ta tulevaste põlvede õnneks, vaid jäädvustas arktiliste orjalaagrite tegelikkuse nii, et lugedes tuleb korraga peale külm, nälg ja õudus. Tõlkija Ilona Martson tsiteerib raamatu järelsõnas esseist Dmitri Bõkovit, kes on kirjutanud: „Temaga saaks polemiseerida üksnes surnud – teisiti ei saaks tema kogemust kuidagi ületada; puudub moraalne autoriteet, mis lubaks „Kolõma juttusid“ kritiseerida“ (lk 235). Nõustun, Šalamovit ei saa kritiseerida, aga eriti praeguste mikrohädade ajal saab Šalamovi absoluudiga võrrelda meie igapäevase heaolu kitsenduste aadressil välja paisatud iga hädaldust, mida ülivõrdelise õudusleksikaga ajalukku jäädvustatakse. Luge Šalamovit ja tulge maa peale!