Rein Rannap võttis ette julgustüki, minnes klassikakavaga kontserdireisile üle suvisest meelelahutusest küllastatud Eestimaa. Suur kontsertklaver kaasas, astus pianist päev päeva järel uue publiku ette ja andis kokku kakskümmend üheksa kontserti, neist enamiku väikelinnade kirikutes. Tema kava ?Uus klaver tuleb külla? koosnes klassikalemmikpaladest, mille meloodiaid inimesed teavad mujaltki kui kontserdisaalist. Neid helistavad mobiiltelefonid ja kasutavad telereklaamid. Enamik neist on kui signatuurid meie elu taustamelus, köites tähelepanu juba mõne noodi kõlades.
Nii tuntud lugude mängimine nõuab tunnustatud pianistilt suurt julgust. Beethoveni ?Elisele?, Liszti ?Armuunelm?, Mozarti ?Türgi marss?, Schumanni ?Unistus? jms. on nii tuttavad, et kõlavad paljudel kuulajatel noothaaval kõrvus. Neid palakesi pole ju kombeks akadeemilistel kontsertidel mängida, isegi lisalugudeks mitte. Näib, nagu vaevaks interpreete valehäbi ? hirm olla publiku ootustele vastu tulles mõne kriitiku meelest mittetõsiseltvõetav, unustades sealjuures, et kontserte antakse kuulajatele, mitte arvustajatele. Õigupoolest võib Eesti muusikasõber oma elu niimoodi ära elada, et kordagi ei avane võimalust lemmikpala, kas või ?Kuupaistesonaati? või ?Elisele? elavas ettekandes kuulda. Pigem jõuavad need klassikapalad publikuni mitte kontserdisaalist, vaid olme kaudu, telereklaamidest, filmilinalt.
Samas on plaadipoes klassikaliste lemmikpalade valik lai, taolisi programme annavad plaadifirmad regulaarselt välja. Rannapi kava sobiks rubriiki ?In Love with Piano?, ?Piano Moods? või tuntud albumisarja ?Build The Babies Brain?, mille algatas üks USA kuberner, kinkides valimiskampaania käigus ilusate klassikapalade plaadi oma osariigis kõigile lapseootel peredele. Beebide plaati saatis ülemaailmne menu. Kõik klassikamaailma suurimad staarid on teinud publiku suunas sammu ja andnud välja menupalade kogumiku. Eestist tuleb taolistest püüdlustest meelde vaid viiuldaja Leena Laasi klassikahittide CD.
Publik usaldab Rannapit. Vaevalt oleks mõni teine Eesti klassikasolist suutnud näiteks väikeses Kärdla linnas kontserdile kokku meelitada mitusada inimest. Rannap hoolitseb, et kuulajatel, ja isegi mitte nende eelkooliealistel lastel, poleks kontserdil igav. Ta riietab end hunnitusse beeþi frakki, mille sabal mesilast imiteerivad triibud, ja kinnitab kukile läbipaistvad kiletiivad, rõhutades positiivset kujutluspilti, et kuulajad kogunevad ?mee-loodia? peale mesilinnu ümber.
Rannapi töö oli rahvavalgustuslik, on ju natukegi klaverit õppinud inimesed neid teoseid oma sõrmega proovinud. Rannap mängiski justkui näitlikul moel markeerides, meloodiad esil, kulminatsioonid teatraalsed, strihhid pingul ja näpunobedus laitmatu. Mulle tuli teda kuulates lapsepõlv meelde ? klaveritunnid, kus pedagoog kõrval juhendades kaasa laulis: keskmine hääl esile, klaver laulma, julgemalt staccatot? Arvatavasti tekkis mõnelgi klaverisõbral tahtmine pillilt tolm ära pühkida ja ise cis-moll ?Kuupaistesonaadi? alguseks üles otsida.
Pianisti jaoks oli menupalade kava tõeline suurt kontsentratsiooni nõudev maraton. Omal moel oli ta selles kavas ?akadeemiline?, esitas lugusid autori teksti järgides, lubas enesele vaid väheseid vabadusi tempodes ja aktsentides. Kontsert algas Griegi ?Trollide marsiga? ning kava esimese poole kulminatsiooniks oli ?Türgi marsile? järgnenud ?Kuupaistesonaat?. Vaheldusid lõbusad ja lüürilised lood, magus unelm ning torm ja tung. Dramaatiliselt mängis Rannap Chopini Valssi cis-moll ja ka ?Vihmapiiskade prelüüd? kõlas karakteerselt kui olupilt. Joplini ?Meelelahutaja? esitusega tegi Rannap publikule nalja, sünkoobid paukusid ehmatava ootamatusega ning lugu tuigerdas ühest tempost teise. Lisztis Rannap mäsles ja laskis deemonid valla, samas esitas korrektselt, liigse meeleolutsemiseta ?Elisele? ja ?Kuuvalguse? ning Bachi HTK C-duur prelüüdi. Tormi ja tungi pakkus pianist siiski rohkem kui õrna unelust, ei kärsinud pikalt hoida tundehetki, sest temas pulbitses adrenaliin edasi ka nendel hetkedel, mis eeldanuks rahu ja energia suuremat vaoshoitust. Kontserdi tegelik kulminatsioon oli siiski lisapala, mitte mõni ülikuulsatest klassikalistest meloodiatest. Rannapi enese helipoeem ?Laps vaatab taevast? pani särava punkti.
Rein Rannap on võimas ideede genereerija. Tema kontserdiprogrammid on erakordselt hästi fokuseeritud, vaimukalt reklaamitud ja serveeritud. Kui lubada mõte rändama, siis toode ?Klaveripoeg? vajab mitmekesist turgu ning CD ja DVD mullusest kontserdist leiaks arvatavasti palju huvilisi.