Tomile meeldis üle pingutada ja asju keeruliseks teha. Ja ta ei saanud kuidagi ilma tähenduseta. Kord oli tal vaja jäätisemüüja riidesse panna lühifilmi stseenis, kus isa ja poja külaskäigul loomaaeda üritab poeg tiigrile kommi anda. Tom tegi ka jäätisemüüjast tiigri. Oli tükk vaeva, et jäätisemüüjast saaks jälle jäätisemüüja. Tom hoidis kümne küünega oma kostüümist kinni.

Ta vaatas kaadrit ja oskas seda kohendada: panna triibud klaasidele, jätta ukse irvakile, visata kivi järve – väiksed, aga olulised asjad, millest film koosnebki. Muidugi üritas ta kuhugi ka pealuu sokutada, see oli ta kiiks.

Ma tegin Tomiga koos oma esimese lühifilmi. Ta punnis tükk aega vastu mõttele filmida tema korteris, sest elutõde ja kunstitõde lähevad sassi, aga lõpuks andis järele. Meil ei olnud suurt midagi muud peale 16mm kaamera, heli, Hõraku korteri ja musta mantli. Selle hankis Tom isa rolli jaoks spetsiaalselt. Mantel tegi tema arvates selle filmi ära. Kui Lembit Ulfsak selle pärast rolli endale päriselus selga jättis, oli Tom uhke. No kes ei oleks? Ulfsak on ju Ulfsak ja Hõrak tema kunstnik!

Me tegime veel mitu tööd koos. Kuigi ta oli igavene nuhtlus aeg-ajalt, ikkagi oli temaga parem kui ilma temata. Tal sähvatas! Võid võtta tööle maailma kõige korralikuma inimese, aga kui tal ei sähvata, siis milleks? Korralikega me jäämegi seda Oscarit saama! Tomi-sugustega on elu keeruline, aga siis on vähemasti lootust. Parim kunst sünnib siiski hävingust. Jamad talle justkui meeldisid, nagu see tiiger ja komm.

Aeg läheb nii kiiresti. Alles oli ta viiekümnes sünnipäev Kinomajas. Juba on 18 aastat möödas. Tom oleks märtsis saanud 69, kohe on 70! Appi! See on liig mis liig. Aga ei ole tuldud siia haletsema ja heietama. Nagu ütles Napoleoni marssal Lannes: „Husaar, kes pole kolmekümneselt surnud, pole mingi husaar.“

Tom nüüd on.