Eesti Arhitektide Liidu liige oli Jüri Jaama 1964. aastast, kusjuures aastatel 1984 ? 1989 kutseühingu juhatuse esimees, eesti arhitektide ametlik liider. Need polnud lihtsad aastad: 1985. ja 1986. aastal käis toimus terav võitlus Eesti Arhitektide Liidu ja Riikliku Ehituskomitee vahel viimase arhitektuurivaenuliku poliitika pärast, mis lõppes arhitektidele soodsalt, 1987. aastal loodi komitee juurde Eesti Arhitektuuri Peavalitsus.
Ilma vastuoludeta ei korraldatud ka meie ehituskunsti mainet tõstnud näitusi: 1985. aastal Tallinna Matkamajas ja Riias Peetri kirikus ning 1986. aastal Moskva Arhitektide Majas. 1987. aastal loodi arhitektide eestvedamisel loomeliitude kultuurinõukogu, mida kroonis meie poliitilist elu oluliselt mõjutanud 1988. aasta ühispleenum. 1987. aastal anti välja ka esimesed A. Kotli nimelised arhitektuuripreemiad ning 1988. aastal alustati arhitektide liidu eraldumisega Moskva alluvusest, mis lõppes 27. juunil 1989. aastal sõltumatu loomingulise ühenduse väljakuulutamisega, mille asutamisaeg oli 1921. aasta. Sellega taastati Eesti Arhitektide Liit.
Kõigi nende protsesside eesotsas oli ka Jüri Jaama, nagu neiski olulistes muutustes, mis toimusid Tallinna linna arhitektuuripoliitikas üleminekuaegadel okupatsiooniaja sotsialistlikust käsumajandusest kapitalismi. Kõike seda tegi ta oma loomingu arvelt, isiklikku kasu taotlemata. Ta oli ühelt poolt eestiaegse härrasmehe moodi, kes käitus vaoshoitult ka kõige kriitilisemates situatsioonides, ent teisalt uue ajastu juhitüüp, kes erinevalt oma stalinistlike maneeridega eelkäijatest ei valitsenud ainuisikuliselt, vaid juhindus oma tegevuses ühishuvidest, esindades eesti arhitektkonna kogu kirjut spektrit. Tema tegevuse apogee sattus aega, mil arhitektide liidul oli sõna sekka öelda ka kogu meie rahvusliku liikumise, okupatsioonist vabanemise ning uue omariikluse rajamise osas. See oli ka meie loomingulise liidu kõrgajaks kogu tema senises ajaloos. Jüri Jaama esindas meid neil ajul kindlalt ja väärikalt.
Ometigi ei tohiks siinkohal unustada ka tema arhitektitööd: Tallinna Raadiomaja hoonet (1972, koostöös A. Eigiga), Ülejõe Pärnu KEKi haldus- (1970) ja olmehoonet (1973, mõlemad koostöös A. Ringoga), Tabasalu Ranna sovhoosi veetornelamut (1973) ja elumaja (1983) ning Olustvere tehnikumi õppehoonet ja ühiselamut (1985, koostöös K. Karuga). Neid hooneid iseloomustab selge modernistlik vormikeel ning selles avalduv ehituskunstiline ideaal ? tollastele piiratud tehnoloogilistele võimalustele ning kitsendavatele normatiividele vaatamata.
Eraldi tuleks esile tõsta Jüri Jaama 1973. aastal valminud kooperatiivelamut Pärnus Papli tänavas (koostöös A. Ringoga), mis kuulub meie esimeste neofunktsionalistlike majade hulka, esindades arhitektuuri, milles taotleti iseseisva Eesti ehituskunsti vaimset jätkamist. On tähendusrikas, et oma viimaste aastate loomingus pöördus arhitekt jällegi noorusaegade funktsionalistliku laadi poole, nimetagem siinkohal näiteks elamut Hiiul (2002, koostöös E. Heinaga). Ring sai täis, ent unelmate täielikuks teostamiseks ei antud enam aega.
Lahkunud on Eesti Arhitektide Liidu raudvara, hea arhitekt, aatemees ja südamlik inimene.