Veidi hüplev käsikaamera, dokilikud võttenurgad. Pikad lõikamata kaadrid, lohutud võttepaigad. Loomulikuna mõjuvad näitlejad, kelle puhul tekib kahtlus, kas nad on profid või mängivad iseendaga väga sarnanevat tegelast.
Maailma filmikunstil ei ole kohtumiseks paremat paika kui Berliin. Nii heatahtlikku publikut, kes vaataks täissaalide kaupa pingsa tähelepanuga sotsiaalmajade elanike, noorte geide eneseotsinguid („Tuhat ja üks“1) või kesk kõnnumaad tehasetöölistest vanade geide eneseotsinguid („Kuivad tuuled“2) ja küsiks siis kesköösse kulgeval kohtumisel filmitegijatelt täpseid ja hoolivaid küsimusi – nii head publikut mujal ei ole. Saalis istudes ei ole alati mõnus olla, aga koju jõudes, või isegi nädal hiljem meenutades, selgub, et oli tugev ja mõjus film.
Heatujufilme ja kindlaid publikumagneteid otsivad filmitöösturid laiutavad aga käsi: neid saab Berliinist vähem kui mõnelt muult festivalilt. Otsekui vastukaaluks avas 70. korda toimuva, seekord uute kuraatorite juhitud juubeli-„Berlinale“ suurema sihtrühma film „Minu Salingeri-aasta“.3 Autobiograafilisel romaanil põhinev noore naise lugu kujutab 1990ndate New Yorgi kirjanduselu, ühe kuldajastu lõppu, hetke, mil arvutid pugesid salakavalalt kontoritesse ja kodudesse ning nakatasid meid kõiki pisitasa interneti ja sõltuvusega, mis varastab kopsakaid romaane me öökappidelt.
Suurte silmadega kogenematu, ent nutikas Joanna (Margaret Qualley) asub legendaarseid kirjanikke esindavas agentuuris assistendina tööle ja peab hakkama Jerry Salingeri fännimeilidele standardvastuseid saatma. Härra Salinger ei soovi oma kirju lugeda ja agentuuri juht, jäine leedi Margaret (Sigourney Weaver) kaitseb tema rahu kui emalõvi oma poega. Filmi lahedaim alateema ongi fänlus kui selline. Sürrealistlike vaheklippidena esitavad suure kirjaniku fännid maakera eri nurkadest pöördumisi, mis pole iial määratud adressaadini jõudma.
Paar tundi enne „Minu Salingeri-aasta“ maailma esilinastust toimunud pressikonverentsil pihtis ranget vana kooli bossi meisterlikult mänginud Sigourney Weaver, et teda kõnetas sügavalt kaamera pööramine fännide poole. Fänlus on filmiilmas kõnetavamgi teema kui kirjanduses, aga nii nagu Salinger eraldus aastakümneteks ilmakärast, otsivad ka filmistaarid privaatsust. Kui looja tagasisidevoolust ära lõigata, kas ta võidab või kaotab – loojana, ja inimesena?
Paar esimest arvustust, näiteks Guardianis avaldatu,4 tulistasid „Salingeri“ sõelapõhjaks. Mõni kriitik keskendus sarnasusele filmiga „Saatan kannab Pradat“,5 mõni arvas, et Joanna poiss-sõprade liin ei lisanud filmile suurt midagi. Entusiastlik Kanada režissöör Philippe Falardeau on ehk tõesti üritanud teha kaht filmi korraga: kirjanikuambitsiooniga neiu suurekssaamislugu New Yorgis (nagu telesari „Tüdrukud“,6 aga kakskümmend aastat varem); ja lugu kirjanduslegendide ajastu hääbumisest. Teine alateema on põnevam. Aga ma pole kurjade kriitikutega siiski nõus. Nad on märkamata jätnud õrnade alateemade meisterliku kujutuse, näiteks sõbrannade murenev solidaarsus, kui üks valib pere ja seab teismelisepõlve liidu ja ambitsioonid kahtluse alla. Kurjad kriitikud olid meessoost, tundub, et nad ei taju kõike. See hämmastas mind, sest ma ei jaga filme ega raamatuid naistekateks-meestekateks. Aga paistab, et vastuvõtja taust, sh sugu, aitab nüansseerimisel vahel siiski kaasa.
Poole festivali vahekokkuvõte ütleb, et nähtud teoste seast mõjuvaimad on olnud dokumentaalid, mõlemad julge filmikunsti programmist „Panorama“. „Tere tulemast Tšetšeeniasse“7 on raputav ja vapustav film, mille seansilt lahkudes vangutad pead ja püüad ajju paigutada fakti, et midagi sellist toimub aastal 2020. Film räägib etnilise puhastuse laadsest süstemaatilisest geide ja lesbide piinamisest ja tapmisest Tšetšeenias viimasel paaril aastal, mida toimetatakse kõigi märkide järgi juht Ramzan Kadõrovi heakskiidul ja Vladimir Putini kaasteadmisel. „Meie maal ei ole selliseid inimesi,“ irvitab kõvamees Kadõrov kaamerasse. „Ja kui leiate mõne, siis palun viige ära, Kanadasse või kuhugi.“ Jah, just Kanadasse.
Jälkidel teemadel on mõjusat dokfilmi teha lihtne. Režissöör David France ja tema meeskond on aga hakkama saanud millegi märksa keerulisemaga: nad on teinud filmi, mis ei peida õõvastavat, aga suudab ometi dokumenteerida helgust, lootust, armastust, ja kangelaslikku vaprust. Filmi üks peategelane on Griša nime all esinev noormees, ainus piinamiselt eluga pääsenu, kes julgeb esitada Tšetšeenia valitsuse vastu kriminaalsüüdistuse, hoolimata sellest et see tähendab elu lõpuni hirmus elamist. Sealsed tumeduse jõud juba ei andesta. Griša on üks sadadest, kelle Moskva LGBT-aktivistid konspiratiivkorterisse paigutasid, välisriigi viisa hankisid ja Venemaalt välja aitasid. Moskvas ühineb temaga armastatu, kellega tal juba kümme aastat on püsisuhe. Nende poiste sügava hoolivuse ja õrnuse kujutamine ekraanil muudab vähemuste tagakiusajate jõhkruse kogu maailmas veelgi talumatumaks.
„Tere tulemast Tšetšeeniasse“ peakangelased on aga Olga ja David, aktivistid, kes ei paista hetkegi kõhklemast, kui on vaja sõita Groznõisse ja improviseerida seal CIA tasemel operatsioon noore neiu päästmiseks kodust, kus teda tõenäoliselt ootaks surnuks peksmine nagu teisigi „mittetraditsiooniliste pereväärtuste“ kandjaid ses maanurgas. Hämmastav on jälgida, kui külmavereliselt need meie aja kangelased riskivad korduvalt ja kuude kaupa oma elu ja tervisega, et võõraid hingi päästa. Muide: enim viisasid väljastas tapmise eest põgenevatele noortele tõepoolest Kanada, Trumpi juhitud USA ei avanud uksi mitte ühelegi põgenikule.
Peale šokeeriva teema ja reaalajas lahti rulluva põneviku on „Tere tulemast Tšetšeeniasse“ ka filmitehniline meistriteos. Kuna pea kõigi tegelaste identiteeti tuleb turvaeesmärgil varjata, aga ei oleks ju tore jälgida poolteist tundi suurel ekraanil udukogude toimetamist, siis anti kõigile allikatele arvuti abil uued näojooned. Vaid Griša, kes julges astuda maailma meedia ette, saab sellest hetkest tagasi oma näo ja kodanikunime Maksim Laputov. Vene kohus tema kaebust menetlusse ei võtnud, Maksim kaebas edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Sest, nagu ütleb lõputult kurbade silmadega David kaamerasse: me peame selle peatama. Kuni vähemusi tappa ja piinata saab täiesti karistamatult, muutub see epideemiaks: juba tulebki teateid geide piinamistest ka Tšetšeenia naabermaadest.
„Saudi jooksik“8 astub eelmise filmiga dialoogi, ehkki temaatika üllatab vähem. Naiste represseerimine Saudi Araabias on nii vana teema, et seda tuleb käsitleda uudsel viisil, et avalikkus märkaks. Sellega on „Saudi jooksik“ hästi hakkama saanud. Kogu filmimaterjali on kahe telefoni abil üles filminud peategelane ise, noor intelligentne Saudi Araabias üles kasvanud naine. Ta on kahekümnendate eluaastate keskel ja tunneb, kuidas on eluga jõudnud umbteele, sest korralik saudi isa keelab tütrel isegi kontoritöö, sest seal töötab ka paar meest.
Sisu ette ära rääkides: neiu koostab meisterliku põgenemisplaani, mis sisaldab abiellumist isa valitud härraga, iga viimase kui sugulase ja sõbra eest lahkumisplaani varjamist ja pulmareisi ajal otse mesinädalate sviidist põgenemist Saksamaa poole. Lisaks üksi oma magamistoas plaani koostamisele ja teostusele suutis ta tegevust ka pidevalt filmida, rahustades verivärske abielumehe rõõmsalt kõkutades maha vabandusega, et teeb pulmavideot. Nii et vaadake ette, kui värske pruut või peigmees imelikult palju mõnd tähtsündmust jäädvustab – võite peatselt leida end mõne filmifestivali suurelt ekraanilt!
1 „Las mil y una“, Clarisa Navas, 2020.
2 „Vento seco“, Daniel Nolasco, 2020.
3 „My Salinger Year“, Philippe Falardeau, 2020.
4 Peter Bradshaw. My Salinger Year review – bafflingly insipid Berlin opener clunks hard. Guardian, 20. II 2020.
5 „The Devil Wears Prada“, David Frankel, 2006.
6 „Girls“, 2012–2017.
7 „Welcome to Chechnya“, David France, 2020.
8 „Saudi Runaway“, Susanne Regina Meures, 2020.