Avakontserdi esimese teosena tuli Tallinna Kammerorkestri, festivali oratooriumikoori ja solistide esituses Tõnu Kaljuste juhatusel ettekandele Mozarti ?Vesperae solennes de confessore? KV 339. Kuna ma varem polnud selle festivali oratooriumikoori kordagi kuulnud, oli kohe meeldivaks üllatuseks koori ühtne fraseerimine ja intonatsioon, samuti kompaktne kõla energilises avaepisoodis Dixit Dominus. Järgnevas osas Confitebor tibi Domine kõlasid koori häälerühmade dialoogid veelgi reljeefsemalt, samuti ka solistide (Kaia Urb, Iris Oja, Mati Turi ja Uku Joller) ansambel. Solistidest oli sopran Kaia Urbil eriti vastutusrikas partii, mis ka nauditava väljendusrikkusega kõlas, järgnenud episoodis Beatus vir.
Mozarti teose ettekandelises tervikus joonistusid kõige eredamalt välja siiski osad Laudate pueri Dominum ning Laudate Dominum omnes gentes. Neist esimeses tegi Kaljuste tempolise tagasitõmbe senisest lennukusest suurema keskendatuse suunas, mis võimaldas polüfoonilises tekstuuris imitatsiooniliste arabeskide mängul hästi mõjule pääseda. Teine oli Kaia Urbi hingestatud soolonumber, mille kaunist ja tundelist kõla toetasid nii orkestri keelpillide sametine fraseerimine kui koori pastelne dünaamika ? lõpptulemuseks ilus ja harmooniline esitus.
Teises kontserdipooles kõlanud Beethoveni Missa C-duur op. 86 esitust võib iseloomustada kui majesteetlikku. Juba Kyrie kuninglikku rahu toonitasid nii väljapeetud tempo kui silmapaistvalt kantileensed solistide, koori ja orkestri keelpillide legatod. Gloria mõjus majesteetlikult aga teises mõttes: suured ja väljendusrikkad dünaamilised kontrastid kõlasid lausa muusika ?arhitektuuriliste tugisammastena?. Nende sammaste vahele jäi piisavalt kõlaruumi ka solistidele, eriti Iris Oja (alt) voolujoonelisele kantileenile ning Mati Turi (tenor) ekspressiivsele väljenduslaadile. Ning koori miserere-episood kõlas pisut hiljem ka kadestamisväärselt täpse diktsiooniga, mis mõjus veelgi eredamalt järgnenud fugeeritud lõigus, mida omalt poolt toetas ka elektriseerivalt aktiivne ning kaasahaarav tempo.
Dünaamika ja tempokontrastid iseloomustasid ka Credo ettekannet ? esituslikult mitmeplaanilist osa, kus muusika dramaturgiline arendus koorus välja justkui kiht-kihilt, kuni kulmineerus pärast efektset accelerandot avarasse koorifuugasse. Järgnev Sanctus aga lahendas eelneva osa emotsionaalse kõrgepinge märksa heledamatesse kõlavärvidesse ? polüfooniline faktuur ei kandnud mitte dramaatiliste aktsentide raskust, vaid pigem emotsionaalse soojuse kergust. Võis tajuda kokkupuutepunkti esimese kontserdipoole Mozartiga, eriti episoodis Benedictus.
Standing ovations ? selline oli siis ootuspärane tulemus. Ent paarile punktile tahaks veel tähelepanu pöörata. Üllatas festivali oratooriumikoori (mis baseerub Rapla segakooril Cantus) silmapaistvalt hea tase. Oli tunda, et tõhusat kodutööd oli tehtud teksti artikulatsiooniga. Teine punkt puudutab solistide ansamblit, millest Mati Turi hääl tämbraalselt ehk pisut liiga kõrvatorkavalt eristus. Ent kaasa võis mängida ka Rapla kiriku küllaltki eripalgeline akustika.
