Näitused „25 kaunimat raamatut“ ja „5 kaunimat lasteraamatut“ rahvusraamatukogu trepigaleriis kuni 29. II.
Rahvusraamatukogus on väljas 2019. aasta raamatukujunduse paremik. Kirjastuste liit, rahvusraamatukogu ja kujundusgraafikute liit on välja valinud 25 kaunimat raamatut, mis on välja pandud I korruse trepigaleriis. Žüriisse kuulusid Viktor Gurov, Maris Kaskmann, Katrin Kliimask, Tiina Sildre, Maarika Solovjov ja Endla Toots, žürii tööd juhtis Asko Künnap. Raamatud on välja pandud nii, et huvilised saavad neid lehitseda. See on tervitatav uuendus. Seni olid raamatud klaaskappides luku taga, aga nii ei saa näitusel aimu ei kirjatüübist, sisu ülesehitusest, illustratsioonidest ega trükimaterjalidest. Kui nüüd ainult veel lakke ka mõned valgustid juurde saaks, sest hämaras on väikest detaili uurida üsna raske.
Konkursile laekus 86 kirjastajalt 134 raamatut. Kuna Eestis ilmub iga päev üle kümne raamatu, tundub, et kaunite raamatute võistlusele saadeti neid vähevõitu. Näitusepilt on siiski mitmekesine ja rõõmustavalt ergas. On nii teemale, väljaandjale või kujundajale püstitatud monumente, aga leidub ka lihtsaid liimköites taskuraamatuid, mis eristuvad selguse ja puristliku pildipinna ning kirjakasutusega. Näitusel tuleb eredalt esile raamatu füüsiline aspekt ning seetõttu torkavad silma esmajoones formaat, materjal, köide ja paber. Kujundajale olulised asjad (kiri ja selle suurus, laopinna jaotus, illustratsioonide formaat ja nende värvilisus) jäävad selles iludusvõistluses teistele karakteristikutele oma nähtamatuse tõttu alla, kuid just neist oleneb sageli teose käepärasus, kvaliteet ning maksumus.
Eksperimentaator Indrek Sirkel. Õige mitme teosega on esindatud Lugemiku kirjastus. Indrek Sirkli kujundatud on neist kolm, kõik näituse kataloogid. Nende alusel saab tuvastada tema disainerikäekirja jõujooni. Tundub, et Sirkel toimetaks nagu permanentses laboratooriumis, kus katseklaasidest saab valida uusi fonte, formaate, sisu- ja kaanematerjale ning tehnoloogilisi lahendusi. Iga järgmise trükisega seab ta endale uusi ülesandeid ning lahendab need tuntava elegantsiga. Välja on pandud väike lihtne Gordon Matta-Clarki ja Anu Vahtra näituse trükis „Lühiajaline minevik“, Erika Hocki teoste kataloog „Functionality and Fiction“ ja Mari Laanemetsa kureeritud näituse „Abstraction as an Open Experiment“ kataloog.
Matta-Clarki ja Anu Vahtra näitusel kogetud nähtamatu läbipaistvus on trükises valjendatud ootamatult, aga teravmeelselt: 70grammisest õhukesest sisupaberist kumavad läbi nii tekstiplokid kui ka illustratsioonid, mis on akendatud nii, et lehekülje loogilisse ülesehitusse on jäetud augud eelmisel ja järgmisel leheküljel nähtava aimamiseks. See võte struktureerib raamatukese ning resoneerib ootamatult tugevalt näitusel kogetuga. Kaanekujundus loob tunde, et mitte millestki on saanud midagi. Kasutatud kirjatüübid Times New Roman ja Courier on oma argises kiduruses samuti peaaegu nähtamatud, ent halastamatult alasti.
Ülejäänud kahe raamatu puhul näitab Sirkel ennast tundliku koloristina. Erika Hocki teoste kataloogis on oluline roll hoolikalt komponeeritud värvipindadel: vanaroosa, hele sinep, soe hall jt toonid saadavad modernistlikke objekte, mis mängivad oma nihestatuses vaataja vormitajuga. Kaanel on kasutatud eri materjale: pimetrükiga on kombineeritud sile lakitud paberipind, kalinguri soe tekstiilipind ja sellel paiknev siiditrüki matt värvipind. Niisugust materjaliküllust ei mäleta Sirkli töödes kohanud olevat. Seegi on eksperiment, mille tulemuse võib hinnata positiivseks. Tuleb välja, et erinevad materjalid ja trükiviisid, millega on tihtipeale tahetud saada tulemuseks edev ja tellija rikkust väljendav raamatukaas, ei pruugi olla ainuvõimalik tee väljendusvahendite väljamängimisel.
Mari Laanemetsa kureeritud näituse kataloog on samuti värviküllane trükis. Siin on värvivalikule andnud võtme Sirje Runge varane looming, tema maalid aastatest 1974–1977. Teksti all paiknevad värvipinnad on matistatud halliga ja meenutavad nõukogudeaegseid trükiseid, kus värvid peaaegu kunagi ei sära. Sellel võis olla mitu põhjust, aga peamise juhatab kätte teadmine, et trükimasinate puhastamiseks mõeldud piiritus rändas tihti mujale kui masina rullide vahele, mistõttu jättis väljapesemata must trükivärv oma varjundi kõigile teistele toonidele. Tahtlikult või tahtmatult mõjuvad Sirkli valitud pinnad kui tervitus EKP Keskkomitee trükikojast.
Kirjatüübiks on valitud saksa-šveitsi noorte tüpomeeste kirjakoja Dinamo font Favorit Pro. See on värske grotesk, mille olemuses on annus soojust ja hubasust, võrreldes ametlike Helvetikate ja Universidega. Kiri on loetav ja sobib hästi 1970ndate kunstnike kujundikeelega.
Kataloogi kaane puhul on Sirkel siirdunud jällegi eksperimentaalsele rajale. Halliga matistatud värvipinnad on kaetud suurte Favorit Pro ridadega, mis kord astuvad esile, kord peituvad värvikardina taha. Selle efekti saavutamiseks on osa tähepindu kaetud mahulise kohtlakiga, mis teeb tähed reljeefseks ja läikivaks, meenutades termotundlikke värvipindu. Lihtsate kujundusvahendite ja keeruliste tehnoloogiliste vahenditega on saavutatud hõrk ja näituse aurat hästi dokumenteeriv tulemus.
Efektid ja nipid. Üldse tundub, et meie trükikojad on jõudnud sellise tehnoloogilise baasi ja vilumuseni, et ükski disaineri soovi kohane trükiefekt ei jää saavutamata. Eriti virtuoosne tundub olevat Raamatutrükikoja portfoolio. Rahvusraamatukogu näitusel on peale 25 kaunima välja pandud ka kirjastuste liidu liikmete 2019. aasta müügiedukamad raamatud. Nende kaantel võib näha kõikvõimalikke nippe: matti ja läikivat laminaati, erivärvilist fooliotrükki, erinevaid lakipindu, mitmeid köitmisviise. Kaunimate raamatute hulgas on Kumu välja antud Johann Köleri kataloog (kujundaja Külli Kaats), kus ehitusploki-raskuse raamatu kaanel on küütlev tehismaterjal, mis meenutab karusnahka. Sellele sekundeerib magus kaanepilt, mis on kaetud mati laminaadikihiga ja sissepressitud kuldsete fooliokirjadega. Köler oli ju tõesti „tsaari kuld ja kard“ ning rahapuudust oma eluajal ei tundnud ning ka Kumul pole sellise teose jaoks vahendeid puudu olnud. Mõni „külmetav kunstnik“ peab lihtsalt tõdema, et elu ongi ebaõiglane ja paraadtrükiste väljaandmine ongi riikliku kunstiinstitutsiooni kohus.
Neomodernistlike trükiste hulgas jäävad näitusel silma arhitektuuribiennaali raamat „Beauty matters“ (kujundaja Stuudio Stuudio), Mark Fisheri „Kapitalistlik realism“ (kujundaja Maria Muuk), Ott Kagovere, Kaisa Karvineni ja Tommi Vasko „Borrowing positions“ (kujundaja Ott Kagovere) ning Maarin Ektermanni „Kunstnikud kogudes“ (kujundaja Viktor Gurov).
Viimase puhul tuleb mainida, et sisulehtedena on Gurov kasutanud Kaskadi värvipabereid. Kaskad oma igas supermarketis esindatud paberivalikuga on argiselt tüütu, aga disainer on mänglevalt sobitanud neid salatirohelisi ja poripruune toone ning saanud tulemuseks intrigeeriva ja rikkaliku koosluse. Fondivalik ja käepärane formaat lausa meelitavad seda raamatut kätte võtma, kuid liiga paks teeb lugemise raskeks: tekstileheküljed on komponeeritud väikeste veeristega ja seetõttu kaob osa tekstist köitesse ära. Liiga paksu paberi tõttu on liimköites raamat justkui turris ja kui selle selga jõuliselt painutada, siis seda rohkem turri see läheb. Kaskadi värvipaberi kaal on siin 120 grammi ruutmeetri kohta, mis on ilmselt liig, 80st oleks piisanud. Siis oleks raamat paremini avanenud ning seda oleks ka lugeda saanud. Mis puutub siin argumenti, et õhukese paberi puhul hakkavad tekstid ja pildid leheküljelt läbi kumama, siis minu arust pole see probleem. Keegi ei arva ju, et paber on plastik või plekk – selle olemuses ongi olla lenduv, läbikumav, õhuline. Raamatu puhul on läbikumamise, ettekujutamise eeldamine ju loomulik.
Liiga paksu paberi tõttu kannatab ka Merilin Mandli „Klotsinurgajutud“, mille kujundajateks on Madis Katz ja Marja-Liisa Plats. Sisupaberi Munken Pure Rough ruutmeeter kaalub 150 grammi, mis pole kaetud paberi puhul palju, aga katmata paberi puhul hakkab segama. Õmmeldud köite tõttu avaneb see raamat küll paremini, kuid jääb kohe väga turri. Siiski ei kaota see teose võlu, sest pildi ja teksti vahekord on väga hästi paigas. Platsi vaimustavad illustratsioonid annavad suuna tüpograafilisele lahendusele, kus kujundaja on külluslikult kirja kasutanud. Kirjatüübiks on GT Eesti, mis loob mõttelise sideme nõukogudeaegse Eesti raamatuga, kus Žurnalnaja rublennaja kasutamine oli igapäevane nähe. GT Eesti on sellest arendatud digivariant.
Illustraatorite triumf. Marja-Liisa Platsi kujundatud ja illustreeritud on teinegi kaunimate hulka jõudnud raamat, Aado Lintropi koostatud mansi rahvaluule kogumik. Illustratsioonipõhiseid teoseid on selleaastases valikus lausa neli: eelmainitutele lisaks Kristi Piiperi kirjutatud ja Ulla Saare illustreeritud „Armunud keldrikoll, vegan Verikäkk ja teised“ ning Kertu Sillaste „Kõige ilusam seelik“. Vaimustavalt on illustreeritud ka Stig Rästa „Hakitud kalamari“ (illustraator Marko Mäetamm) ja Paavo Matsini „Kongo tango“ (illustraator Pastacas). Meie enneolematult arvukale ja omanäolisele illustraatorite seltskonnale on lisandunud seni Eestis peaaegu puudunud naivistlikule karikatuurile lähedane kool (teinekord tuntud ka kui Soome tüüpi illustratsioon), kuhu paigutuvad näiteks eelmainitud Marja-Liisa Plats ja Ulla Saar.
Kõiki kahtkümmet viit valgusvihku tõstetud raamatut ma siin käsitleda ei saa. Kindlalt on tegemist väga huvitava ja erinäolise valikuga. Võtkem kas või vanameister Andres Tali ja tema kaubamärgiks saanud nn raamat karbis – Jaak Valge „Eesti parlament 1917–1940“. Mahukas raamat, mahukas teema ja kopsakas hind.
Kris Lemsaluga koos keerleb sürrealistlikus tantsuringis Aadam Kaarma, kelle kujundatud Veneetsia biennaali kataloog paistab silma kindlakäelise kujunduse, aga hullu kirjavalikuga.
Eestis pole kunagi nii palju raamatuid ilmunud. Eestis pole kunagi nii palju raha olnud. Eestis pole kunagi nii palju disainereid olnud. Eestis pole kunagi nii uhket ja mitmekesist raamatukujunduse välja olnud. Mida sa veel oskad tahta.
