Ah, autoriraamatud, hõrgud kogumid tulvil tujuküllast iseteadvust! Lust on neid koostada, lust lugeda.

„Varietee“, nagu alapealkirjas öeldud, pakub luuletõlkeid kaheksast keelest – ja 12 rahvusest 58 luuletajalt.

Kogumikuga ei ole võetud järgida ühtki valmisprogrammi ega kavatsetudki esineda midagi konkreetset esindava kohusetruu ja ontliku antoloogiaga. Paistab, et koostamispõhimõte on olnud kõigepealt kokku koguda ühel või teisel põhjusel, sageli tellimustööna valminud tõlked – ja seejärel on lisatud heldel käel siit või sealt silma jäänud luuletusi, mille tõlkimine on autorile lõbu pakkunud või oluline tundunud. Äratab aga tähelepanu, et mitmegi juba varem põhjalikult tõlgitud luuletaja loomingust on Maarja Kangro oma värskesse kogumikku valinud vaid väikese osa – see kõneleb raamatu läbimõeldud kompositsioonist.

Vabakäeline autoriraamat

Mõnes mõttes avab „Varietee“ – nagu sellised tõlkekogud üldse ja alati – autori vaimuilma isegi kõnekamalt, rikkalikumalt kui tema enda looming. Materjali, mille kaudu seda peegeldada, on lihtsalt lõpmata palju rohkem, kolmveerandi aastatuhande jagu. Vanima luuletaja Iacopone da Todi sünniaasta on umbkaudu 1230, noorim aga, Ljubov Jakõmtšuk, on sündinud 1985. aastal.

Kogumikus ei valitse siiski rangelt kronoloogiline järjekord (varasematest autoritest hilisemateni), vaid sisim tekstiloogika, mis teeb lugemise sujuvaks ja nauditavaks. Omaette maiuspala asub raamatu lõpus, kus autoreid iseloomustatakse küll tähestiku järjekorras – igati õiglane ja asjakohane printsiip –, aga seejuures võluva subjektiivsusega, tuues igaühe puhul peale teatmeteoseliku info esile midagi erinevat, värvikalt isikupärast ja meeldejäävat.

Nii saab lugeja muu hulgas teada, et Eestiski ülimalt menukas proosakirjanik Michel Houellebecq alustas oma karjääri aleksandriinis luuletusi kirjutades; et itaalia luuletaja Giorgio Caproni põhiteemade hulka kuuluvad Jumala olematus ja reisimine – huvitav kombinatsioon! –; et melanhoolne prantsuse performatiivluuletaja Christophe Tarkos ütles enda kohta, et ta ei ela, vaid fabritseerib luuletusi ja sõelub psühhiaatriahaiglate vahet; et ühe laiema haardega saksa avaliku intellektuaali Hans Magnus Enzensbergeri kalduvus provotseerida ja meelt muuta on toonud talle Lendava Roberti hüüdnime (lendab vihmavarjuga halva ilma eest minema); et katalaani luuletaja Jaume Subirana hoiakut iseloomustab tõsiasi, et tema kodulehel tähistab hispaania keelt Argentina ja inglise keelt Austraalia lipp, jne, jne.

Keda on kaasatud, keda välja jäetud, mitu luuletust kelleltki valitud, pole sellise raamatu puhul õieti arutluse teema, sest, nagu juba öeldud, tegu pole traditsioonilise luuleantoloogiaga, vaid vabakäelise autoriraamatuga, millelaadse koostamisest unistas seitsmekümnendatel Mati Unt. Aeg oli teine, kirjastusi vaid üks – Eesti Raamat – ja Glavliti valvsa pilgu all muidugi sellist avaldada ei õnnestunud. Küll aga näen vaimusilmas Undi rõõmsat nihelust ja muhelust, tundes ära mitmeidki „Varietee“ autoreid või tekste, mis oleksid kindlasti kuulunud ka tema valikusse: ennekõike Guillaume Apollinaire ja Bertolt Brecht, küllap ka Edoardo Sanguineti, Hans Magnus Enzensberger ja mitmed teisedki.

Vormiliselt pakub „Varietee“ tõepoolest rikkaliku valiku: seesuguste nõtkete klassikute nagu Iacopone da Todi, Cino da Pistoia, Juan Ramón Jiménezi, Giacomo Leopardi ja Eugenio Montale luule kõrval avaneb värske sissevaade ka ärplevate radikaalidena tuntud autorite tekstidesse. Vabameelsust ja vasakpoolsust lehvib nii kuulsa filmirežissööri ja itaalia murdeluule eestvõitleja Pier Paolo Pasolini, Austria kodakondsuse ja Lenini preemia pälvinud võõritusefekti meistri, saksa näitekirjaniku Bertolt Brechti kui ka Venemaa legendaarse kohvikufuturisti, Gruusia maalilises mägilinnas Khuthaisis sündinud Vladimir Majakovski luuletustes. Lausa lapsemeelset rõõmu tundsin aga omajagu üllatavaist näidetest H. C. Artmanni, Ernst Jandli, Gerhard Rühmi, Robert Gernhardti ja Franzobeli mängulisest luulest. Olgu eraldi esile tõstetud Tallinnas sündinud saksa luuletaja ja karikaturisti Robert Gernhardti lustlik pala:

SEL PÄEVAL     LÄS ADUMA

Sel päeval     läs aduma
ja õhu täitis isa
poeedid ooris halasid
ja hala oli visa.

Nojah. Nad viimas leppisid:
saab ilma, asi vas!
Uid uni     ei naase, on
see õi üs paras pas.

(lk 134)

Omajagu tähelepanu ongi Maarja Kangro valikus pälvinud just sellised uljad XX sajandi Euroopa kirjandusrühmitused nagu austria Wiener Gruppe, kes rõhutas ekspressionismi, sürrealismi ja dadaismi oma baroksel viisil kokku segades just keele optilist ja akustilist elementi, sõnade konstellatsioone ja murdekeele võimalusi, 50ndate algul pühendus aga üha enam „konkreetsele luulele“. Või siis itaalia neoavangardistlik ja poleemiline Gruppo 63, kelle seast on ehk kõige tuntum Umberto Eco ja kelle lipukirjaks „Kujutlus ennekõike!“. Gruppo 63 liikmed taunisid tarbimis­ühiskonda ning vaimustusid keelega eksperimenteerimisest, vastandudes otsustavalt krepuskolaaridele, kes eelistasid moodsa elu eest varjuda oma väikesse isiklikku maailma. „Varietees“ on seegi eluhoiak täiesti esindatud Sandro Penna elegantselt meeleolupildiliku geierootika näol.

Põrpiv vaim

Kokkuvõttes voogab ja valitseb kogumikus ennekõike põnevalt põrpiv, eksperimentaalne või avangardistlik vaim, avaldudes küll üsna erinevais vormes: Ernst Jandli, austria maailmakuulsa eksperimentaatori piltluulest eesti keeles varemgi ilmunud tšuvaši luuletaja Gennadi Aigi avangardse looduslüürikani.

Tõsi, „Varietees“ on üsna toeka tsükliga esindatud ka inglise luuletaja Philip Larkin, kes pöördus kosmopoliitlikust eksperimentaalsusest küllastudes üsna küünilises laadis „igapäeva väikese vägivaldsuse“ kirjeldustesse, või hispaania luuletaja José Luis Rey, kes „ei kohku tagasi paatoslikest teemadest nagu keele metafüüsiline vaikus või päikesetõus paradiisis“. Tema meeleolukad luuleread, „Selle tuule rõivad on alati rohelised. / Mina elan koos roosiga, kes ei sure“, toovad mõneti meelde Pablo Neruda – aga koos temaga ka ühe teise, kogumikus kohe Rey järel esineva autori, Nerudale sageli vastandatud tšiili luuletaja ja füüsiku Nicanor Parra, kelles luule ümber hõljuv aura ja paatos alati sedavõrd võõristust tekitas, et ta eelistas omaenda tekste nimetada pigem antiluuletusteks. Ometi ei puudu Parra „Retkes läbi põrgu“ sugugi puht luulele omane laeng:

Seitsmendas ringis
Ei näinud ma üldse midagi
Kuulsin ainult imelikke hääli
Jubedat naeru
Ja sügavaid ohkeid,
Mis lõikasid mulle hinge.

(lk 112)

Kentsakalt tammuvat, keerutavat ja klišeesid kuhjavat kumulatiivmeetodit, teisisõnu pudrutamist, mis tuleb tuttav ette nii mõnegi hättajäänud koolipoisi või poliitiku kõnepruugist, kasutavad prantsuse performatiivluuletaja Christophe Tarkos ja austria luuletaja, naljamees ja näitekirjanik Franzobel. Vähemasti jääb teatav kokkulangevuse mulje Maarja Kangro eksperimentaaltõlgete põhjal. Franzobeli „Eesti on ilus“ ja „Läti on, nagu ta on“ riimub muidugi suurepäraselt Tarkosi „Prantsusmaa luulega“. Olgu sellise võtte näitena aga ära toodud hoopis üks teine näide Christophe Tarkosilt:

See ei lähe üle serva. See
ei saa üle serva minna, see
ei lähe üle serva. Nii ei lähe
see üle serva. See suundub
serva poole. Jääbki servale.
See ei lähe üle serva. See
ei lähe servadest välja. See
ei lähe üle serva. See
jääb täpselt servale pidama.

(lk 100)

Kes iial on jälginud klaaslaual liuglevat õrna vurrkanni või jääpiiril uisutavat last, võib kaasaelamisega ära tunda selles tekstis omamoodi allasurutud paanika, palve või mana. Samuti kajab mälus kaasa mõne Hasso Krulli või Samuel Becketti teksti rütm. Aga mitu korda üle lugedes siiski – ettevaatust, see meetod on ülimalt nakkav! Et end kordamiskiusatuse keerisest välja rebida, tasub klammerduda pigem sama meelsasti kõlasarnasuse pinnal libiseva, „suvalisi lalinaid ja lurinaid“ loova itaalia poststrukturalisti – või olgu, eeskätt lacanliku psühhoanalüüsi poeetilise väljendaja Andrea Zanzotto külge:

Katsu siis (eks- pers- res- jne)-istreerida
ja väljaspool kõiki tuntud ja tundmatuid
prepositsioone
leia mingi võimalus,
toimi natuke, heana;
masinavärk olgu käigus.
Noh, kullake, noh.
Noh, münchhausen.

(lk 39)

Zanzotto tekstide kohta on iseloomustuseks öeldud, et need on „kaugel kirjanduslikust heaolust“. Mõneti tundub ta filosoofi haridusega Valerio Magrelli kõrval, kes on eneserefleksiooni ja metatasandite tõlgendamise juures ajapikku üha poliitilisemaks muutunud, ühe tõlkijale kõige lähemal seisva autorina: „Lumele öeldud: „Sa ei hülga mind kunagi, ega ju?“ / Ja nüüd üks pintsett, üks klamber“ (lk 38). Karge, kaunis ja karm.

Surutise õõv

Tõepoolest, kes avab raamatu ennekõike mõnusat meelelahutust otsides, olgu hoiatatud, et tutti frutti see siiski pole. Jah, „Varietee“ on lõbus, aga ka omamoodi õudne raamat: see meenutab kohati pigem sõjaaegset kabareeteatrit, lummab nagu Wiiralti „Põrgu“ või Brechti „Seitse surmapattu“ Kurt Weilli muusikateosena. Näiteks Gott­fried Benni luuletused tsüklist „Surnukuur“ kõnelevad reaalsest kogemusest sõjaväearstina Esimese maailmasõja ajal armeebordellis, viies mõtted „hädale, korinatele, näljale ja kärvamisele – / ühesõnaga, inimese süngele teele“ (lk 121).

Lapidaarsemat luulelist kokkuvõtet Teisest maailmasõjast kui Ernst Jandlil annab vist otsida:

1944     1945
sõda     sõda
sõda     sõda
sõda     sõda
sõda     sõda
sõda     mai
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda
sõda

(lk 143)

Vahetu mõrusoolamaitseline kogemus kõlab ka „Varietee“ viimases, Ljubov Jakõmtšuki luuletuses:

ärge rääkige mulle mingist Luhanskist
see on juba ammu ainult hansk
lu tasandasid punaseks asfaldiks
mu pantvangi võetud sõbrad –
ja too netsk, sinna ma ei pääse
et neid keldreist, varinguist ja vallide alt välja
tassida [—]
Pervomaisk pommitati pervoks ja
maiskiks
lõputuse justkui perversne maik
jälle lõppes seal sõda
aga rahu sellega ei alanud

(lk 190)

Või Serhi Žadani, samast kandist pärit ukraina kirjanduse superstaari ja kodanikuaktivisti, bändi Sobaki v Kosmose laulja „Donbassi seentes“:

Donbassi seened, öö vaiksed kimäärid,
ilmudes tühjusest, kasvades välja kivisöest,
kuni südamed jäävad seisma nagu liftid öistes majades,
Donbassi seened kasvavad ja kasvavad, laskmata
kõigil pettunutel ja äpardunutel kurbusest surra,
sest, vennas, kuni me oleme koos,
on keegi, kelle jaoks seda maad läbi kaevata,
leides ta soojast sisikonnast
surma musta värvi,
elu musta värvi.

(lk 186)

See, et Maarja Kangrol on julgust vaadata tõtt ka ebamugava, jubeda, eemaletõukava reaalsusega, ei üllata. Kord kõlav, kord kõhistav lust, mis raamatut läbib, on liigagi sageli surutise õõvast sündinud. Ja eks ole XX sajand, kust pärineb enamik kogu luuletustest, selleks andnud piisavalt ka põhjust. Empaatiat jagub „Varietees“ küllaga, sentimenti küll üksnes soolaterakese jagu – kuigi itaalia luuletajate osakaal kogumikus on tähelepanuväärne. Lõigud Antonio Porta tsüklitest „Justkui see oleks rütm“ ja „See, mida arvavad kõik“ veenavad, et autor on tõesti äärmiselt tundlik igasuguse vägivalla suhtes, väljendugu see siis võõrandunud inimsuhetes, turumehhanismis või looduses eneses. Giovanni Raboni seevastu tõstab esile just argise eksistentsi eetilised küsimused, valu ja kannatused, mis seda saadavad:

Vaene sõda, lame ja alatu,
ütlen endale, see minu oma, nii vaene
vastupanu ja sõnakuulmise poolest. Ja palvetan,
et nad selle unustaksid, et neil
ei tuleks tahtmist minu eest paluda.

(lk 63)

Elusas keeles tõlked

„Varietee“ formaat peaks jätma tõlkijale ja koostajale täieliku vabaduse. Selles mõttes ongi autoriraamat nagu sünnipäevapidu, kuhu kutsutud on üksnes omad, olgu sõbrad või sugulased – kes ühel, kes teisel põhjusel. See luuletuste vastastikune solidaarsus ja kokkukuuluvuse õhustik, vaatamata kõigile erisustele, on selgesti tunda ja teeb lugemise mõnusaks. Aga nagu mõnegi rahvarohke peo järel, lõi ka „Varietee“ lõpus virvendama kerge kahetsus, et mõned (eriti esma)kohtumised autoritega jäid üsna põgusaks. Näiteks poeetilise isepäisuse kuningannaks nimetatud saksa luuletaja Elke Erbi puhul, kes eelistavat lineaarse kirjutusviisi pseudokoherentsuse loomise asemel lasta enne väljenduse raamidesse surumist kõnelda teadvusel, oleksin küll igatsenud lugeda rohkem kui ühtainust, justkui juhuslikuks jäänud luuletust. Kuna aga tänapäeval on ihade rahuldamine enam kui kerge – enamasti vaid mõne klõpsu kaugusel – ja kogu reklaamitööstus keskendub ennekõike igatsuse äratamisele, on sellised amuse-bouche’id kogumikus ehk täiesti omal kohal. Seda enam, kui terviku mõjus pole põhjust kahelda.

Mõtlesin pikalt, mis see täpselt on, mis mind „Varietee“ puhul õieti vaimustab. Ja taipasin ka.

Kõigepealt muidugi keel. Need on tõepoolest elusad tõlked, mida eriti ei oska, aga ka ei taha originaaliga kõrvutada. See soov ja vajadus tekib ainult siis, kui tundub, et tekstis veel liigutab lämbunud, lämmatatud, silmituks surutud autori algne mõte – või ei saa tõlke põhjal aru, mille poolest mõni luuletus või looja nii palju tähelepanu on pälvinud. Maarja Kangro valdab nii keelt kui ka vormi, aga, mis kõige olulisem – „Varietees“ esinevate luuletuste liikuvus mõjub nõtkelt, ainuvõimalikult, lummab oma hoogsa kõhklematusega. Kõik need luuletused tunduvad noored, ükskõik kui vana oli autor neid kirjutades. Pealkiri kohustab; akadeemilist pikatoimelisust või pidulikku puterdamist ei õigusta ei varietees ega „Varietees“ miski.

Teine põhjus rõõmustamiseks on, et valitud tekstide puhul puudub arvustajal tõlkijaga igasugune huvide konflikt – ehk Ernst Jandli „Demokraatia“ sõnul: „meie vaated / lähevad sõpradena / teineteisest lahku“ (lk 151). „Varietees“ pole peale paari erandi ühtki autorit, keda oleksin ise tõlkinud või kelle luule mõnd varasemat tõlget peaksin nii kalliks, et sellega rinnataskus lahingusse läheksin.

Huvitav küll, et sageli saavad just need võõrkeelsed luuletused, mis veres ringlevad või, veel enam, mis teadvuses salamisi emakeelde teed on uuristamas, takistuseks tõlke endastmõistetaval omaksvõtul. Selline teatav iseäralik võõristus, peaaegu võrreldav kiivusega, kaob õnneks küll silmapilk, kui tõlkija on tõepoolest autori vaimu tabanud – ununevad ka iseenda katsed elamust sõnastada. Igatahes avasin ehk kõige ettevaatlikumalt „Varietees“ just ühele oma erilisele lemmikule, Paul Celanile pühendatud leheküljed. Hetkeline kõhklus asendus aga õige pea kergenduse ja seejärel puhta naudinguga:

Öösiti, kui armastuse pendel võngub
„alati“ ja „ei iialgi“ vahet,
põrkub su sõna südamekuudele
ja su tormiselt sinine silm
ulatab maale taeva.
Kaugest, unemustast salust
kandub meieni haihtunud hingus
ja kaotsilastu tuleb ligi,
suur nagu tulevikuvarjud.
Mis nüüd langeb ja tõuseb,
puudutab sisimasse maetut:
pimedalt nagu pilk,
mille me vahetame,
suudleb see aega suule.

(lk 126)

Maarja Kangro „Varietee“ mõjub kerge ja uljana, hoogsa ja mõneti võitlusaltinagi, kahtlemata on see autoriraamat valmis seisma oma veendumuste eest. Sellise teose koostamine nõuab parajat võhma, vaimu- ja hingejõudu. Taipu – kui juba lüüa, siis serviti – ja valvsust, et mitte minna üle serva. „Varietee“ oma vilunud, nõtkel ja nähtamatul ahvikäel tabab valdavalt täppi ning, mis veel üllatavam – ennäe, jääbki täpselt servale pidama!